Selgroogupidikoos: vabaassotsiatsioonid

Fotod: Tartu Uus Teater

Tugev narratiiv, kulminisatsioon ja ühtlane ideeline vundament pole kunagi olnud minu jaoks teatrielamuse juures nõutavad. Pigem ootan ma teatrilt nimelt seda, mis mind muudes kunstialades, nagu näiteks kirjanduses, häirib: strutuuri lõhkumist, “loost” vabanemist. Seda kõike mõistagi mööndusega, et see peab olema aus, muidu on see lihtsalt ilus ja erutav, aga mitte paljastav. Eks seda paljastust me ju ootamegi kunstilt.

Võib-olla aga teen ma teatrile selle narratiivi kõrvaleheitmise erandi, sest ma ei oska teatrit eraldiseisva kunstiobjektina hinnata. Sõna “eraldiseisev” all pean silmas teose neid jooni, mida saab analüüsida tuginemata subjektiivsetele muljetele nagu “See koht tekitab minus õudu” või “See punane joon kangastus minus hiljem sümbolina kaasaegse inimese mina-subjekti lõhestumisest: objekt ja subjekt on lahus – Marxil oli õigus!” Teose eraldiseisvad omadused ei puuduta minu isiklikke kriise ega õnnelikkust, vaid nendest kõneldakse Minust lahus. Nt märkused nagu “on kasutatud teadvusevoolu” või “autor ehitab oma teose üles x ideele”. Minu tehtud eristus eraldiseisvate ja subjektiivsete joonte vahel on mõistagi täielik umbluujutt ja analüütiliselt igerik, aga oma puudustest hoolimata aitab heita valgust minu probleemile. Ma ei oska kirjutada lavastaja kavatsusest ega näitlejatöö peensustest. Isegi näidendi- ja lavateksti tunnetuslikud erinevused võivad minust mööda lennata, sest tekst jääb mulle alati tekstiks – tõsiasi, et see osatäitjate vahel kuskil õhus ripub, on lihtsalt nüanss, mida ma ei oska tabada, kuna kujutluses näen seda ikkagi mustvalgel. Kummatigi oskan ma paberile naelutada tundmusi, mis mul pealtvaatajana tekkisid, seoseid, mida iseendas kasvatasin. Need on vajalikud oskused, aga ilma toetava teooriata jäävad nad ühe lavateose kirjeldamisel küündimatuteks. Lavastused, mis heidavad struktuuri üle parda, tehes ruumi vabaassotsiatsioonidele, on niisiis minu jaoks kergemini analüüsitavad. “Kergem” ei tähenda seda, et lavastused ise oleksid lihtsakoelisemad. Pigem tundub mulle, et ma pääsen nendele paremini ligi kui teostele, milles kõigel näib olevat määratud koht, siht ja põhjendus.

Gabriela Liivamägi debüütlavastus “Selgroogupidikoos” kujutab endast lavastust, millesse suudan harilikult paremini sisse elada. Narratiivitu, haripunkti ja universaalse ideeta lavateos andis publikule võimaluse luua oma subjektiivne elamusmaailm – pealtvaatajaid abistati vaid vahelduvate piltide, ähmaste tegelaskujude ja heli kaudu. Enamalt jaolt nautisin ma oma ülemvõimu luua sisu etteantud vormidele ja sellessuhtes tõmbas etendus mind endaga kaasa. Tugevaimad stseenid olid need, mis kätkesid endas korduvaid motiive: need momendid etenduses parandasid teose fookust, laskmata eri kujundite vahelisel mängul liiga laiali valguda. Samuti oli suurepäraselt kasutatud absurdikat koerajalutajast kuni kardinamustreid kandva tegelaskujuni. Ühtlasi mängiti meisterlikult detailidega ja usaldati publikut, et ta need ära tunneb (nt MacGyveri tunnusmeloodia).

Kuivõrd saab “Selgroogupidikoos” puhul rääkida karakteritest, ei ole kindel, kuna lavastus kujutab inimeste asemel ennem karikatuure. See pole üldsegi kriitika, vaid lavastuse stiili silmas pidades loomulik lahendus. Erandina aga küündis esile lapstegelane (8aastane Salme Regiina Palu), kellele jäigi kanda etenduse emotsionaalne osa – lapse abil haakusid pealtvaatajad etendusega hoopis sügavamal tasandil kui seda võimaldas teiste tegelaste tragikomöödiline elu mööda saatmine. Lapse kaudu avanes ka etenduse unenäoline maailm, mida täitis kibemagus heldimus, ent mida halvaendeliselt varjutas kaugusest kostuv uste paukumine.

Suurepäraselt oli kasutatud heli: muusika oli alatine, ent siiski mitte pealetükkiv. Ühtlaselt vaheldusid aeglasemad lood, mis lubasid publikul fragmentaalsest ja kiiresti muunduvast lavaruumist ajuti eemalduda ja end koguda, intensiivsemate lugudega. Muusikaski kasutati korduvaid motiive, näiteks äiutamist, mis ühtlasi seostus etenduse unenäotemaatikaga. Ometigi jäi minu jaoks arusaamatuks lõpus kõlav hümni paroodia. Tekkis mitu küsimust: miks panna poliitiliste konnotatsioonidega stseen lõppu, kus selle sisu iseäranis esile tõuseb ja kohatult kogu lavastust puänteerib? Milleks üldse hõlmata lavastusse, mille tugevus peitub nimelt avatuses ja ähmastes piirides, nii otsekohese sõnumiga (või vähemalt selle olemasolule viitava) jandi? Etenduse finaalis ootasin midagi, milles oleks peegeldunud nõtke teravus ja õrn eluabsurdsus, mis oli punase joonena lavastust läbinud. Siin ei pea ma silmas mingit sisukokkuvõtet (tegemist on ikkagi teosega, millel puudub narratiiv), ent mingit üksikut pilti, midagi salakavalalt habrast, mis oleks minus tekitanud seda sama ootamatut rõõmu, mida tundsin, kui vaatasin koerajalutaja või MacGyver stseeni.

Olid lavalt läbi jooksvad katkendid mõeldud eraldiseisvatena või hoidis neid midagi koos nagu sellele osutab lavastuse pealkiri? Ühendavad lülid olid minu jaoks väga nõrgad, kui neid üldse oligi. Kõige selgemini sõlmis erinevaid pilte lapsepõlvenarratiiv, ent suuremalt jaolt näisid kujundid sattumuslikena. Samas leian, et seosetu üldmulje oli lavastusele kasulik põhjustel, mida ma olen juba maininud. Vastuseta aga jääb küsimus, mis sundis lavastuse tegijaid teose ellu kutsuma? Mis oli see tung, mis tõukas ettevõtmist tagant? Lavastuse stiili, visuaalile keskendumist silmas pidades jääb mulje, et üht konkreetset algimpulssi ei olnudki, vaid oli piltide, muljete, soovmõtete paljusus, millele tuli leida ühine väljendus.

“Selgroogupidikoos” on värske ja rikkalik teatripala, mis pakub elamust igaühele tähendusi otsivale vaatajale. Alati ei läinud täppi ka, aga kohad, mis puudutasid, olid tõesti suurepärased.

Lavastaja GABRIELA LIIVAMÄGI

Valguskunstnik IVAR PITERSKIHH

Helikunstnik MARTIN RÄSTA

Kostüümikunstnik TRIINU PUNGITS

Laval
KRISTEL LEESMEND
MAARJA JAKOBSON
MARJA-LIISA PLATS
SALME REGIINA PALU
HELGUR ROSENTHAL
SIIM ANGERPIKK 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s