Hull pidu aiapäkapiku ja kolme karuga

Vaikse abielupaari koju tungivad kaks meest eikusagilt ja sunnivad neid relva ähvardusel pidu panema. Papist peomütsikesed surutakse pähe, õhupallid puhutakse õhku täis ja laiali jagatakse kokteilid viinast ning tomatimahlast.

See õudusunenäoline absurd algab üsna tagasihoidlikust hetkest, mil Tiina Tauraite ja Erki Laur astuvad lavale sama vaba sammuga nagu kõnniks nad enda koduseinte vahel. Pöördutakse publiku poole ja demonstratiivselt hoiab Laur näppude vahel oma mobiiltelefoni, et see siis välja lülitada. Publiku seisukohast üsna harjumuspärane reegel teatris, mida tavaliselt näitleja isiklikult esile ei tõsta. Selle žestiga luuakse proloog kohe mängimisele tulevale etendusele, tähistatakse sisenemist fiktsionaalsesse maailma, aga rõhutatakse ka absurdidraama üht tunnust, milleks on suletud ruum. Telefoni väljalülitus märgib võimatust leida kontakti välismaailmaga, vihjates etteruttavalt etenduse sisule, mis ehitub pantvangidraama kompositsioonile.

Järgmiseks paneme silmad kinni ja laugude avanedes on Tiinast saanud Maria ja Erkist Henri, kuigi esimestel minutitel paistab, justkui etendaks kumbki näitleja paljuski iseennast. Nii paneb arvama nende loomulikkus ja eriliselt markeerimata lavaline olek. Mitte just kõige põnevam algus, mõtlen, kui meespool laval teatab, et ta nägi unes, kuidas naine oli surnud ja tema oma surnud naise kõrval seisis. Ja sellest hetkest hakkab pihta. Naispool ärritub, nende tõusvas toonis vestluse käik laseb oodata midagi Virginia Woolfi kartmise stiilis, millele viitab ka läbiv mängude mängimine. Kui korterisse tuleb võõras mees, kes nimetab end sõber Johniks (Tõnis Niinemets), kellest paraku ei Maria ega Henri kuulnud pole, hakatakse mängima nii keele kui psühholoogiaga ja alguse saab tragikoomiline thriller.

John ei kavatsegi lahkuda, vaid otsib üha põhjendatumaid ettekäändeid jäämiseks. Ühel hetkel astub korterisse ka tema sõber Albert (Ott Kartau) ning peagi selgub, et meeste kavatsus on minema vedada pere uus diivan, sest selle vahele on jäänud Alberti mahalõigatud sõrm. Pöörane süžee kannab endas ka sügavamat tähendust ega piirdu vaid absurdistliku liiniga. Albertil on eksistentsiaalsed probleemid, mis panevad teda aeg-ajalt mõtisklema teemal, miks on iga inimene just selline nagu ta on või kas inimesel üldse on kontroll enda üle, võimalus valida omale nägu või 10 sõrme ja sama palju varbaid. Ühe näidendist väljaspoole jääva hetke kestel lahendati Alberti küsimus just sõrme maha raiumisega ja seesama sõrm sattus juhuste kokkulangevuse teel Maria ning Henri koju.

John ja Albert on oma olemuselt võrdlemisi erinevad tegelaskujud. Kui Johni mängiv Tõnis Niinemets rabab juba oma lavale sisenemise hetkest energilise hoiaku ja äkiliste maneeridega, siis mõjub Albertit kehastav Ott Kartau ootusärevalt just oma stoilises rahus. Kuigi John oma sõbraga võrreldes märksa tugevamalt domineerib, pääseb Alberti sisemus valla diivani üle rõõmustamise stseenis, kus Albert-John diivanit ülevoolavalt embavad, lakuvad ja kargavad.

Võib küsida, kas mehed mustas on reaalselt füüsiliselt olemas või kujutavad nad endast abielupaari alateadvuse projektsiooni. Nende terror esmapilgul pilvitu abielutaevaga paarikese suhtes meenutab Harold Pinteri näidendist „Sünnipäevapidu“ tuttavat piinamistehnikat, kus abstraktsete sõnadega segadust külvatakse. See agressiivne pealelend tagasihoidlikule paarile laseb kerkida skeptitsismil kas pole neilgi midagi olulist varjata. Peale sõrme diivani vahel, mõistagi. Sest kaks tüüpi võiksid ju kohe sissetungi põhjuse juurde asuda ja sellisel juhul lõpeks lugu märksa kiiremini. Kuid neile pakub huvi ka paarike lähemalt.

Aktiivsema sissetungija Johni sõnul on katusprobleemiks hübriidsus, mis tähendab meediakanalite kaudu omandatud hollywoodliku elumudeli ülevõtmist tavaliste inimeste poolt, kes on kaotanud selle tõttu oma identiteedi. Nii muutub iga akt elus võimsate narratiivide haledaks koopiaks ja päriselu jääb alla ekraanil toimuvale. Inimesed ei tea, kes nad on, kuna nad elavad klišeedes ja sestap sunnib John relva ähvardusel meie peategelasi sellest mustrist väljuma, saama iseendaks. Aga kuidas olla loomulik, kui püstoliga oimukohta sihitakse? Kogu situatsioonis on ka omajagu koomikat.

Ühel hetkel, kui Henri Veriste Meeride allaneelatud kogus on ta juba teovõimetuks muutnud, tekib ta naisel üha suurem mängulust. Hüsteeriline naer ärgitab Mariat osalema mängus „joodame aiapäkapiku purju“, mis kujutab üht meeldejäävamat stseeni kogu etenduses. Kontrastsete üleminekutena liigub Tauraite läbi rikkaliku emotsionaalse skaala, mis paneb proovile ka näitleja füüsilise võimekuse. Lõbusast naerujanust saab korraga hellusepuhang päkapiku suunas, millest kujuneb pealetükkiv, kergelt ahistamiseks muutuv flirt, mis otsitud vastukaja leidmata solvanguks muutub. Selle kähmlemiseks muutunud kontakti tagajärjel saab nina veriseks hoopis Maria mees Henri, kes on vahepeal oma teadvusetust seisundist tasapisi virgumas ning samuti jagatavast armastusest osa tahab saada.

Taolised kiired ja ootamatud transformatsioonid avavad tegelasi ükshaaval, näidates, et igaühes peituvad vajadused elada välja oma kuhjunud emotsioonid iha või vägivalla näol, mida kuvandiga heast inimesest kiivalt, kuid murenevalt varjata püütakse. Tegelased üllatavad ja petavad teineteist, vale ning tõe piirid võetakse sihikule ning moraal mängitakse korduvalt ümber. Selles mängus on õudust, ekstaasi ja naudingut, valu ja inimlikkust.

John ja Albert võtavad Henri ikka ja jälle erilise kiusuobjektina sihikule, viies ta mitmel korral emotsionaalselt viimsele piirile, nii et mees nutab lõpuks diivanil jalad kõhu all nagu väike laps, sest ei saa aru, mida temast tahetakse. Tegelaskujuna jääb valdavalt abielupaari meespool siin passiivseks, pakkudes seda ootamatut initsiatiivi etenduse lõpukulminatsioonis. Tema loomulikkuse vallapäästmist provotseerivad sissetungijad märksa nõudlikumas toonis, mis paneb mehe lõpuks kirvest otsusekindlalt kasutama, kuivõrd enne on sellega niisama vehitud. Kuigi etenduse lõpp on lööv (ka selle sõna otseses tähenduses), lubab Maria muinasjutt kolmest karust ettekujutusel õõvale eriliselt vaba fantaasia anda. Võõrastel on õigus. Mõrvast fantaseeriv lastekirjanduse osakonnas töötav raamatukogutöötaja ja julmalt kirvest käsitlev automüüja pole just kõige vaguram abielupaar. Nad on kõike muud kui head, kellena väidavad end esialgu sinisilmselt olevat. Teisalt võiks iga inimene käituda sarnaselt, kui leiab end taolises sissepiiratud ringis, pantvangina omaenda kodust, kuigi tahtis vaid tähistada uue diivani ostu.

Lavastuses ei mõisteta kedagi hukka, absurdne fantaasia keeratakse huumorisse, mis ei lase õudusel liiga tõsiseks muutuda. Tulemus on krehvtiselt kirev, kuid tasakaalukas ja seetõttu ka nauditav.

Teater: Von Krahl Lavastus: „Bloody Mary“. Autor ja lavastaja: Kertu Moppel Kunstnik: Arthur Arula Valguskujundaja: Oliver Kulpsoo Näitlejad: Tiina Tauraite, Erki  Laur, Tõnis Niinemets ja Ott Kartau Graafiline kujundus: Margus Tamm Esietendus 9. märts 2013

Fotod: Alan Proosa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s