Nukulavastuste analüüs (Teatriteaduse seminari üliõpilastöö)

NB! Järgnev tekst on üliõpilastöö. Teksti autor: Merit Maarits

Eesti nukuteater oma kuuekümnendates on alles üsna noor ning erinevalt teistest Euroopa riikidest puuduvad siin sajanditepikkused nukuteatri traditsioonid. Eesti Riiklik Nukuteater alustas Tallinnas tegevust 1952. aastal seni edukalt tegutsenud Draamateatri nukutrupi baasil. Eike Värk kirjutab oma magistritöös „Eesti kutselise nukuteatri ajaloost“, et Eesti kutseline nukuteater tekkis kui traditsioonilisest sõnalavastusteatrist arenev võrse tollase Draamastuudio (alates 1937. aastast Eesti Draamateatri) teatri juures ning kuidas tollasest sõnateatri mallil põhineva olustikulise kujunduse ja primitiivse nukuliikumisega teatrist suure üldistusjõu ning kujundlikkusega sünteesteatriks (Värk 1999). Vastne nukuteater oli mõeldud lastele, äratamaks neis juba maast-madalast huvi teatrikunsti vastu. Lavastused pidid rangelt silmas pidama esteetilise kasvatuse printsiipe, tihti paljastus neis ka poliitiline propaganda (Avestik 2003).

Kuigi eesti nukuteater tekkis ja arenes eelkõige kui lasteteater ning ongi eestlaste teadvuses tänaseni jäänud lasteteatriks, on aastate jooksul loodud mitmeid lavastusi ka täiskasvanuile ning kummutatud lõplikult arusaam nukuteatrist kui piiratud võimalustega teatritüübist. Tõendamaks eesti nukuteatri mitmekesisust ja kujundlike väljendusvahendite rohkust ning teatrikeele rikkust ja keerukust, olen võtnud käesolevas analüüsis vaatluse alla Nukuteatri kolm lavastust, mis kõik mõeldud erinevale vanuseastmele ning on üksteise suhtes sisuliselt ja vormiliselt varieeruvad: „Puuhaldjate lugu“ (lav. Mirko Rajas), „Väike Gavroche“ (lav. Taavi Tõnisson) ja „Metsik urisev õnn“ (lav. Anne Türnpu).

Puuhaldjate lugu“ on eelkõige suunatud kõige pisematele teatrikülastajatele ning kuna mu viimane nukuteatrikülastus enne mainitud lavastust oligi jäänud ehk isegi rohkem kui kümne aasta taha, kujutas „Puuhaldjate lugu“ endast head võimalust taastutvumiseks, kuna pakkus ligilähedast kogemust sellele, mida ma nukuteatrist juba mäletasin. „Puuhaldjate lugu“ oli esiti visuaalselt väga köitev. Kunstnik Kalju Karl Kivi oli suurepäraselt suutnud lavale meisterdatud puu puhul lahendada praktilisuse ja esteetilisuse küsimuse. Puu andis näitlejatele võimaluse oma nukkudega küllaltki vabalt ringi toimetada ning nukkudele (tegelastele) ka selle funktsionaalsuse, millega nukkude toimetused puu peal tõeliselt efektseks muuta. Olulist rolli puu visuaalsel köitvusel mängis kindlasti valguskujundus, millega märgiti päeva ja öö ning ka olustike vaheldumisi. Üleminekutega lood saali mingisugune seletamatu maagia ja selle võluva vaatemänguga polnud keeruline püüda väikeste vaatajate tähelepanu. Nukke ehk tegelasi oli laval korraga alati kaks, kuid näitlejad vahetasid nukke aeg-ajalt nende suuremate variantide vastu: väiksemad mahtusid oma kodudesse puhkama ning suurematega oli hea puu peal mürgeldada.

Koolilastele mõeldud „Väike Gavroche“ oli mainitud kolmest lavastusest kahtlemata kõige suurejoonelisem ja ainus kahevaatuseline tükk. Selles lavastuses oli oskuslikult omavahel põimitud erisugused väljendusvahendid ja julgelt mindud ka filmimeediumi rakendamise teed. Fakt, et lavastus kasutas tegelastena laval nii näitlejaid kui ka nukke, selget korrapära omamata, pani esialgu paratamatul tajuma mingisugust kahte paralleelselt dimensiooni korraga, mis omavahel pidevalt põrkusid ja seeläbi järjest uusi tähendusi lõid. Need mainitud kokkupõrked ei pruukinud alati olla põhjendatud, kuid teatud stseenides võimaldasid kahtlemata tegevuse mõjuvamat esitamist laval. Teine tähelepanuväärne asjaolu kõnealuse lavastuse juures oli liikuvus, mis suudeti luua puht paneelide pideva nihutamise abil. Ühes muusikalise kujundusega polnud üldse keeruline luua pilti tänaval hulkuvast Gavroche´st ning anda edasi tühjade, kuid teatud mõttes väga elavate uulitsate olemus. Laval esitatavale loole andsid kindlasti sügavust juurde projektoriga seinale kuvatud videolõigud Gavroche´i minevikust, selline kahe meediumi kasutamine lavastuses aitab ühtpidi ideed paremini edasi anda, kuid teisalt toob lavastusse ka mingisuguse teatud errori või häire, mis muudab viisi, kuidas sa toimuvat vastu võtad. Lavastuses oli oskuslikult rakendatud ka varjuteatri elemente. Aasia rahvaste seas levis teatavasti väga laialt varjuteater, kus hingesid hakati kujutama varjudena (Gustavson 1992). Sarnane põhimõte näis kehtivat ka „Väikses Gavroche´s“, kuna pikad ja kurjakuulutavad varjud, mis mainitud lavastuses tegelastest loodi, eriti just Gavroche´i emast ja isast, olid nende põhimõttelise olemuse (hinge) paljastamisel vägagi efektsed. „Väikest Gavroche´t“ tahaks pelgalt lavastuse asemel nimetada hoopis vaatemänguks, kuna see näib haarab paremini selle ülimat teatraalsust, võimsaid kujunduselemente ning süžeelisi aspekte.

Kolmas lavastus, „Metsik urisev õnn“, kuulub juba tugevalt täiskasvanutele tehtud lavastuste hulka. Tegemist oli kahtlemata kõige ühiskonnakriitilisema ja semiootilisema tükiga mainitud kolmest. Lavastust oli küll tähendustest ja ideedest tiine, kuid lahendatud küllaltki minimalistlike vahenditega. Mina isiklikult nägin selle esmaeesmärgina provokatsiooni, mida taotleti nii lava- ja publikuruumi piiri rikkumise kui ka ettearvamatusega nii muusikalises kujunduses kui ka lavategevuses ning kindlasti ka Helena Läksi reaalajas kirjutatud subtiitritega. „Metsik urisev õnn“ tekitab kindlasti küsimuse, et kas ka tegelikult on tegemist nukuetendusega, kui seal tegelikult nukke kui selliseid ei näe. „Metsik urisev õnn“ läheb nukuteatrist selles mõttes kaugemale, et nuku loomisest saab laval omaette rituaalne (ühis)tegevus. See tükk näitlikustab väga ilmekalt, kuidas minimaalsete vahenditega on võimalik luua midagi nõnda elavat. Tüdrukud suutsid lõpuks tolle linast mehe päriselt elama panna, luues lavale omamoodi veidra uue dünaamika. Tekib moment, kus tüdrukud unustatakse ning hakatakse päriselt uskuma nn linamehe olemasolusse. „Metsik urisev õnn“ suutis selle teha lihtsamaks kui „Puuhaldjate lugu“ ja „Väike Gavroche“, mida annab ehk seletada sellega, kui kahes viimases ei saanud näitlejatest ja nukkudest füüsiliselt justkui ühte tegelast, siis „Metsik urisev õnn“ pani selle juhtuma – näitlejate vaatlemine omaette tegelastena muudeti väga komplitseerituks, sest nad töötasid lõpuks ühekoos nagu mingisugune masin.

Kokkuvõtteks saab öelda, et Nukuteater õigustab oma olemasolu ja rohkemgi, kuna suudab tegelikkuses ka kõige nõudlikumale vaatajale pakkuda erisugust sisu ja vormi: visuaalset kaunidust, suure lavaga võrdväärset suurejoonelisust ning avangardset tähendustepundart, mida lahti harutada. Traditsiooniliste käpiknukkude kõrvale on tekkinud alternatiivsemaid lahendusi ning pelgalt sirmiteatrist on saanud teater, mis julgeb paljastada ka sirmitaguseid ja tuua vaataja lavale lähemale ning teda toimuvasse rohkem kaasata. Peale mainitu aitas taastutvumine nukuteatriga mõista valguskujunduse olulisust, kuidas see peale meeleolu loomise on abiks ka illusiooni loomisel, millest nukuteatri lavastuste juures saab omamoodi võtmeküsimus. Nukuteatri puhul pole kindlasti tegemist perifeerianähtusega, kuna tegelikkuses on ta oma potensiaali ja ambitsiooni pakutava repertuaari näol juba ammu tõestanud.

Kasutatud kirjandus

Avestik, Rait 2003. Eesti lasteteatrid. Tartu: Härmametsa Talu kirjastus.

Gustavson, Ludmilla 1992. Teeme ise nukuteatrit. Tallinn: Koolibri.

Värk, Eike 1999. Eesti kutselise nukuteatri ajaloost. Magistritöö. Tallinna Pedagoogikaülikool.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s