Kuuldemängu arvustus. Jim Ashilevi „Minakassett“ (Teatriteaduse seminari üliõpilastöö)

NB! Järgnev tekst on üliõpilastöö. Teksti autor: Merit Maarits

Võtsin omale kuulamiseks Jim Ashilevi 2009. aasta kuuldemängutekstide võistlusel ergutusauhinna pälvinud kuuldemängu „Minakassett“. Kuna mu viimatine kokkupuude Jim Ashilevi loominguga oli näidend „Portselansuits“, mis kohati mõjus liigse diibipüüdena, olid mul enne „Minakassetti“ juurde asumist tekkinud üksikud eelarvamused või pigem teatav eelhäälestus, et mul tuleb ilmselt tegeleda terve hulga pelgalt kunstitaotlust omavate mõtete ja ideede dešifreerimisega. Kuid üldsegi mitte, kuna „Minakassett“ osutus ootamatult päris kavalaks ja mõjuvalt lihtsaks ning oskas oma sõnumi edasi anda ilma liigse keerutamiseta.

Kõnealuse kuuldemängu üheks suureks boonuseks oli asjaolu, et osatäitjad olid minu jaoks esiti tundmatud; võõrad nimed, mida guugeldades tuli nägupidi tuttav ette ka kõigest üks, Maaja Hallik. See lõi tegelikult suurepärased eeldused nn absoluutseks kuuldemängu kogemuseks, kuna loodaval kujutluspildil puudusid nõnda igasugused visuaalsed ettekirjutused ning mul oli võimalus puht kuulamise järgi luua oma peas täpselt selline maailm, nagu ma õigeks pidasin elik tajusin.

Tamur Tohveri poolt artiklis „Akustiline märk audiokeeles“ väljapakutud liigituse järgi on selgelt tegemist kunstilise kuuldemänguga, seejuures leiab ta, et rõhutamist väärib tõik, et kunstilises kuuldemängus esineb tihtilugu (ei ole reegel!) dramaatika ja dramaturgia ning nendega kaasnevalt dialoog kui element kõige ehedamal, teatraalsemal kujul (Tohver 2000). See kehtib ka antud kuuldemängu kohta, kus suurem osa esitatud tekstist järgib dramaturgilisi põhimõtteid, seda küll mitte nõnda rangelt nagu võiks oodata ühelt teatrilavastuselt, kuid siiski. Kuigi kuuldemängud öeldakse olevat teatrilavastustega tihedalt seotud, leian, et teatrilavale poleks kõnealust tükki võimalik kohaldada, kuna seal poleks võimalik pakkuda nõnda personaalset kogemust, kuigi näiteks filmimeediumil oleksid selleks vahendid olemas.

„Minakassetti“ puhul saab kaudselt rakendada ka mõistet play within a play. Idee peitub antud juhul selles, et kui konkreetne kuuldemäng on juba iseenest performatiivne aktsioon, kuna sel on publik, kes kogeb kuuldavalt nii esitajaid kui ka esitust, siis ta ka tegeleb ühe performatiivse aktsiooniga, kuna jutustatavas loos võtab peategelane Joonas omale esitaja rolli, esitab mingit sisu ning tal on publik ehk kuulajaskond, kellele ta tihti ka viitab. Kõik tema ettevõtmised on tegelikult sooritatud potentsiaalsele publikule mõeldes, esituse eesmärgil ning on see performatiivse iseloomuga.

Paradigmaatilistest koodidest on antud kuuldemängus kasutatud keelt, häält, taustaheli/-müra/originaalheli. Taustaheli, -müra ja originaalheli koondasin ma sel põhjusel, et pidasin stseenide tegevuskohtade taustahelisid autentseteks ehk originaalhelideks kõigil juhtudel. Toidu- ja söömishelisid oli kõige põnevam kuulata – panid maitsemeeled kihama; kes oleks arvanud, et greibi koorimise ja Snickers´i söömise helid ka ilma visuaaliatagi nii meeldivad on. Söömishelide puhul on muidugi küsitav, kas näiteks Snickers´i paberi asemel ei krabistatud millegi muuga, või kas väidetaval saiasööjal polnud hambus hoopis vahtkummist pall. „Minakassettis“ esineb ka vaikust, kuid pigem saame siinkohal rääkida vaikimisest kuuldemängu lõpuosas, kui Joonas püsiva kangekaelsusega ignoreerib lähikondlaste püüdeid temaga kontakti saada. Joonase vaikimine (ka nuuksumine) omandab kontrastis kõrvaltegelaste pöördumistega äärmiselt suure mõjujõu, tuues kuuldemängu tolle esimeses pooles puudunud dramaatilisuse.

Kuuldemängutekstist moodustab suurema osa peategelase monoloog, millega ta annab kuulajatele peaasjalikult teavet selle kohta, mida ta sööb. Leidub stseene, kus peategelane raporteeribki ainult sellest, mida ta parasjagu sööb. Enamikes stseenides ta ka pöördub kellegi poole, ning kuigi tema pöördumistele reageeritakse, ei ole selle tulemuseks alati edukas kontakt, kuna tema taotlustele töötatakse tugevalt vastu. Tekib teatud opositsioon, millele on raske anda konkreetset nimetust, kuid mille minu meelest tingib peategelase ja kõrvaltegelaste paiknemine erinevatel vaimsetel tasanditel või maailmades. Sarnaselt Andres Noormetsa kuuldemängule „Vaikus ja karjed“, kuulub ka „Minakassetti“ esimeses pooles initsiatiiv peategelasele ning kuuldemängu lõpus kõrvaltegelastele. Oma vaikimisega suudab Joonas viia temaga kontakti otsivad tegelased täielikku ahastusse, kuigi erinevalt „Vaikusest ja karjetest“ näivad nad vähemalt aimavat, milles asi.

Süntagmaatilistest koodidest on „Minakassettis“ kasutatud ainult lõiget. Stseenid on piiritletud salvestuse lõpu ja järgmise algusega, mille vahele jäetud hetk vaikust. See annab kuuldemängule juurde teatava autentsuse ning loob nõnda illusiooni dokumentaalsusest. Üleminekud mõjuvadki nii, nagu kuulaks päriselt eksisteeriva Joonas Lauritsa minakassetti. Meile ei anta ülevaadet kogu perioodist, mille jooksul peategelane Joonas oma salvestusi teeb, me võime ainult aimata, mis toimub salvestuste vahepeal. Olenemata jutustatava loo katkendlikkusest, võib näha lineaarselt kulgevat tegevustikku ning põhjus-tagajärg seoseid. Konkreetsed salvestused on justkui eraldiseisvad märksõnad suure pildi loomiseks.

Kuigi kuuldemängu lõpp saabus küllaltki nukrates nootides, tõi tüki esimene pool hulgaliselt muigemomente. Viisis, kuidas Joonas konstanteeris täiesti igapäevaseid nähtusi, oli midagi humoorikat (nt „Noored tüdrukud kasvatavad rindu ja menstrueerivad“). Tema sangviinilik temperament ja häbematu, kuid sõbralik konkreetsus võisid ehk olla põhjuseks, miks tema ümberkaudsed tema entusiastlikust ettevõtmisest häiritud olid, kuid muidu küllaltki passiivse tegevustiku taustal ning ühes eklektilise struktuuriga toimis see suurepäraselt.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et „Minakassetti“ puhul on tegemist äärmiselt hea ideega, millele on leitud kohane meedium ja sobiv formaat ning mis ühena mitmetest teistest tõestab kuuldemängu kujunemist eraldiseisvaks kunstiliigiks.

Kasutatud kirjandus

Tohver, Tamur 2000. Akustiline märk audiokeeles. – Teater. Muusika. Kino, 7. juuli.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s