Kui inimsuhted oleks sama mustvalged kui sebra

Teater: Tartu Uus Teater Autor: Martin Algus Lavastaja: Ingomar Vihmar  Esietendus 7. märtsil 2014 Tartu Uues Teatris Mängivad Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost ja Ingomar Vihmar

Nimetud tegelased Ingomar Vihmari lavastuses “Zebra” on tänapäeva inimesed, kes püüavad kaasaegse maailma murenevate suhete pärusmaal oma eludega toime tulla. Nimetud moodustavad kolm paari: kaks õnnetut paarikest püsisuhetes, üks õnnelik paarike salasuhtes. Keskne lugu arenebki nelja inimese eludesse kiilu löönud afääri ümber. Kaose keskele loodud salaõnne oaasis peidavad end läbipaistvate seinte taha Katrin Pärn ja Janek Joost: kaks õnnetutest suhetest pärit inimest, kes püüavad meeleheitlikult end päästa lämmatavast igapäevaelust, sobimatu partneri käest. Siiski ei ole lavastaja seadnud fookust mustvalgelt afääri õilistamisele ja püsisuhte põlastamisele. Vaatajatele antakse võimalus vaadata läbi näilise õnne habraste seinte, näha keskset sündmust eri külgedest, erinevate ajastute valguses. Valgustatakse ka kurvalt oma kodudes istuvaid hüljatuid, keda mängivad Piret Simson ja Ingomar Vihmar. Vastandina petjate õnnele püüavad mahajäetud toime tulla arusaamatusega, milleks on ühtäkki purunemas suhe. Tegelastes võib end ära tunda igaüks, sest läbi on mängitud suhte-stseenid minevikust, olevikust või potentsiaalsest tulevikust, millega vast kõik erineval määral tuttavad on. Lavaloost kumab läbi elus ettejuhtuvate sündmuste paratamatuse küsimus: inimeste elulugu seisneb möödapääsmatute sündmuste läbielamises, mille põhjus-tagajärg loogika on tajutav vaid retrospektiivis. Taoliste keerukate eluküsimuste kujutamiseks ja analüüsiks on lavastaja leidnud hulganisti nutikaid vahendeid, mida mitmekülgne ja tugev trupp mängus rakendab.

Lood armastusest enne ja praegu

Vihmari lavastuse süžeeks on nelja inimese elukäik kahe ajastu valguses. Loos tehakse ajahüppeid, mis avavad erinevaid tahke tegelaste saatustele. Seeläbi muutub erakordselt põnevaks näitlejate mäng, kes vastavalt kujutatavale ajahetkele püüavad veenda publikut oma teadmatuses tuleviku suhtes. Eriliselt meeldejääv on Piret Simsoni rollisooritus, kelle vingatslik kanaema karakter mõjub eeskätt vastumeelselt ning ei jäta palju ruumi kaastundele tegelase suhtes. Ebameeldivust rõhutavad kurja koduperenaise sümboliks kujunenud justkui pea külge liimitud lokirullid ning ebaatraktiivne kodurõivastus. Simsoni värvikas roll loob võimalusi mõista paremini Joosti tegelase motiive, kelle mäng vastavalt partnerile, Simsonile või Pärnale, kõigub allaheitliku tallaaluse portreest humoorika hurmuri etalonnäiteni. Samalaadselt võib näha ka vastandlikku mänguviisi Pärna stseenides Joosti ning Vihmariga, kellest esimese juuresolekul on ta rõhutanud pehmet ja ülinaiselikku, teise juuresolekul aga napisõnalist ja ükskõikset naisfiguuri. Simson ning Pärn loovad värvika vastandpaari, kes omaduste stiliseerituse poolest paiguti humoorikaltki mõjuvad. Salapäraseks jääb Vihmari rikkurmehe kuvand, kes oma ärihai lihtsameelsuses ei suuda ilmselt lõpuni oma kaasa, ega ilmselt ka kellegi teise, käitumismustreid mõista. “Zebra” tugev trupp on professionaalse mängu kaudu loonud kibemagusat suhestumisvõimalust pakkuvad tegelaskujud. Rollide jaotus on osutunud paslikuks, muutes näitlejate mängu ning nende tegelased loomulikeks.

Ruumid ruumis efekt lavakujunduses

Põnev lugu tuleb mõjusalt esile minimalistlikus, ent rohkeid mänguvõimalusi pakkuvas lavakujunduses, milles silmapaistvamaks elemendiks on kindlasti valgustusega risttahuka kujuline raamistik. See loob võimalused mängida erinevaid aegruume tahuka keskel põrandal ja selle ümber. Samuti pakub valguse süttimisele lisatud elektrisärinat imiteeriv helikujundus võimaliku tõlgendusvariandi kesksele loole – särisev armastus väikeses ruumis, keset keskpärasust? Lavastust oluliselt täiendavad heli- ja valguskujundus (Vihmar, Toom) aitavad vigurdava loo ümber luua põneva ruumimaagia.

Tartu Uus Teater on suundunud uuele teekonnale, milleks on fikseeritud tekstile loodud lavastuse mängimine. Tundub, et teatav risk teksti kasutamise näol on ennast ära tasunud. Kuigi lavastuse lõpp ehk pisut ootamatuna ja harjumist tagantkiirustavana mõjub, ei võta see üldisest õnnestumisest vähemaks. Ajastute nihestamise vint annab loole pigem uue varjundi ning pakub pikemat mõtlemisainet. “Zebra” pakub seega teatrielamust põneva loo otsijale, ning samas ka mõtteharjutust loo vindiga olemuse lahtikodeerimiseks. Nii lavakujunduses kui ka etendatavas loos on mängitud erinevate vastanditega, mille jaoks Zebra on temaatikat ühendav sümbol. Publiku otsustada aga jääb vastus küsimusele: kas Zebra on must hobune valgete või valge hobune mustade triipudega?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s