“Kõik on meile jäänud, tee ja sadam kahe teekonna vahel”

Eesti Draamateater “Vennas”. Autor Tõnu Õnnepalu, lavastaja Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), kunstnik Liisi Eelmaa, helikujundaja Lauri-Dag Tüür, valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater). Osades: Mamma – Kaie Mihkelson, Jakob – Indrek Sammul, Willem – Pääru Oja. Esietendus 9. veebruaril 2014.

Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

Aga nii kaua kui hingab meri,
sünnivad alati uued rannad.

(Karl Ristikivi)

Tõnu Õnnepalu kirjutab „Vennase” kavalehele: „(—) eks ole me ju nii kirja kirjutades kui ka seda lugedes üksi – väga üksi ja samal ajal väga koos.”

Küllap Õnnepalu neid asju teab, sest mis see kirjaniku elu ja töö muud on kui kirjade kirjutamine. Õnnepalu on küll ju seda masti kirjanik, kes ei kirjuta ainult, vaid loeb ka. Nüüd ta ongi näidendiks lugenud Jakob Kasseri kirjad Ameerikast vend Willemile Hiiumaale. Kirinäitemängus ollakse väga üksi ja väga koos, väga kodus ja väga eemal – ju siis justkui eluski.

Willem ja Jakob, koju jäänud ja võõrsile läinud vend võikski jääda oma isatusse igatsemisse, pidetusse laperdamisse – ikka nõnda, et võhivõõras meretuul lõõtsub südameligi ja Suur Hall siirdub eluüdi asemele. Aga tugev emajuur hoiab Willem-Jakobit kõvasti maa küljes kinni, sõlmib nende saatused ookeaniülesesse ühtsusse. Sellele jõule, mis nende Mammas sees on, annab ehitada losse ja sadamaid, mis tormis ei ligu-lagune, võõrvõimule ei alistu. Küllap seegi on tarkade meeste omamoodi kaine ja tundeline arvestus, et „Vennase” lavastus just Mamma ja Kaie Mihkelsoni õlule on rajatud. Mismoodi see Mamma, hästi tavaline vana saarenaine, justkui terve ilma hingejõu reservuaariks saab, no mine võta kinni. Sellepärast ta ongi ju Mamma, et mittemammad ta jõudu lahti lausuda ei oska. Kui ta omi poegi sasib ja hurjutab, kui ta koob või ümiseb, suigahtab või askeldab, kanaks või kapteniks muutub – ikka on Kaie Mihkelsoni mängus üks kodune maagia ja see võluvägi, mis naisnäitlejate lavalolu salapäraselt imeliseks muudab. Selle väljaütlemata jääva saladuse läbi on Mihkelsoni Mamma laval ja mängib kaasa siis ka, kui teda näha ei ole.

Mamma liitva jõu pärast ei kujune kodusolemise ja äraolemise vastandusest mingit põhimist valusat eristust. Onski seal siis nii väga vahet, kas olla siin või teisal – „meri ja müürid on üks” – ning armastus ja üksindus on igas rannas samasugused. Ega kaugelolek ei tundugi kauge kellelegi, kel pole kodutunnet või emahoole kogemust. Nii me kõik, koduhoidvad ja koduhüljanud vennad, kadunud ja naasnud pojad, tajume emaarmastust ühteviisi jõuliselt ja õrnasti. Lavastuses kinnitub see õpetussõnaliku kujundiviivuga, kui Mamma kirjutab Jakobile Ameerikasse ja teeb Jakobi peale mõteldes Willemile pai. Ega Willem sestki haavu, kui Mamma teda sõitleb ega usu, aga Jakobit usub ega sõitle, sest öeldud on ju: „Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma. Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.”

Kui tahes igavikuliselt sellest loost ka puudutuda – ja muidugi see lugu puudutab, sest meil kõigil on emad ja vennad, ja kui kellelgi pole, saab see puudutatud sellepärast, et tal ei ole – ning kui tahes tugevasti selle looga ka samastuda, ikkagi ei maksa neist emast ja vennist välja joonistada miskit suurt metanarratiivi, kollektiivseid arhetüüpe (see kollektiivi jutt ongi vahest jälle üks punane joramine). Las emasid magatavad ja mürgitavad pojad jäävad sinna, kust tulnud, oma võõramaa paleedesse ja sisemaa soodesse, las nemad üldistavad inimsust ja eestlust, kuidas aga suudavad. Willem ja Jakob ja Mamma-Madli nii kaht-kohtlaste asjadega tegelema ei hakka. Lastagu saarerahval ometi sedagipalju individualistid olla, et nende lugusid teistele elamisõpetustena pähe ei määrita. Ainult õnnepaluliku pealepressimatu jutustamise laadi kaudu saabki sündida, et ühe perekonna pisike lugu, kus olemist rohkem kui teotsemist, poeb tasakesi nahavahele ja saab omaks, aga ometi jääb tegelaste oma iseolemise viisiks. Autor ei varasta lugu neilt ära, kelle lugu see päriselt on, ei kisu kodutalu seinu laiali, ei sunni kedagi ihualasti katuseharjale ronima. Pigem kergitab malbel moel elu „vahetekki”, kutsub õue või trepi peal kokku saama. Kuidas elust saab dramaturgia – missuguseid tähendusi omandab erakirjavahetus võõra lugeja jaoks, on muidugi tähtis küsimus, ka „Vennase” vaatluses. Kuid mitte Jakobi ja Willemi endi jaoks, sest nemad ei meisterda endale paberist mälestussammast, vaid laevukest, millega vennakseni seilata. Õnnepalu on sellest elust kunsti teinud nii, et kunstvärk ei hakka inimest lämmatama.

Nõnda nagu lavastuse jõudu Mammast voogab, määrab mõtlik-tundliku laadi ära Willemi loomus, see isepärane introvertne rõõmsameelsus. Pääru Oja on selliseid üksikuid igipoisse mitmel puhul puudutavalt mängida jõudnud – mõtlen „Tasandikkude helinate” Franzule ja „Orbude” Philipile (võib-olla oli esimese häda selles, et tal polnud vanemat venda, teise oma selles, et tal jällegi oli?) ja veel mõnele – aga Willem pole eelmiste kombel na kidaliselt habras. Tema saab hakkama, ja nõndamoodi veel, et vähe pole. Sest tasane eluterve huumor, lennukas vaatlejanaeratus on ta pärisosa. Ega ta seepärast mingi irvhammas ole – vaid üksildane, heatahtlik hingeke, kes ei viitsi igale poole ronida, et oma naermist teiste järgi säädida. Võib ju niisama ka konutada ja näiteks taeva vahtida. Need rannaeestlased on kummaline rahvus, kel pilk kohe kisub taevasse, et rünklevaid pilvi või langevaid tähti silmitsella, justkui sest vahtimisest midagi paremaks läheks, justkui tähelangemise tähelepanemisest soovid täituksid. Aga võib-olla läheb ja täituvadki, ilma et peakski rabaeestlaslikul moel töö-vaevaga hambaid krussi surutama. Siinpuhul on põnev, et vaikne konutamine ja mõlgutamine võib ka teatrilaval maru huvitav olla, et näitemängijad ei pea tähelepanu hoidmiseks ühtevalu rahmeldama või kannatama. Piisab ausalt isiklikult kohal olla, inimese mõttetegevusest lakkamatult kinni hoida, et teater olekski huvitav, kaasahaarav ja puudutav.

Kuigi see patujutt, nagu nad seal laval nüüd kolm tundi järjest ühe koha peal istuks ja kirju vahetaks, ei pea ka kuskile paika. Aleksander Eelmaa on „Vennase” lavastanud sessamas kummalises kujundlikus laadis, milles ta oma rolle loob. (Kes näinud, ei pääse mäletamast.) Kõik, mis esmapilgul igapäine või suisa olustikuline, võib liikuvas suhtestatuses ootamatult oluliseks, lavaliselt poeetiliseks saada. See on imeliselt imelik võte, mingi nipp või pigem mõtteviis, millega elu essents lavale tuua ja lava elama panna. Tundlik peentöö, argise puhtaks lihvimine, ometi kus ruumi laiajoonelisele vabadusele. Üksühesest elu ja töö imiteerimisest on laval ikka tähtsam hoiak või suhe või midagi nimetamatult mängulist. Eks iga asi puuduta igaüht, kes seda asja puudutab. Eks kõik, mida me oma suurelises arvamises muudame ja kujundame, muudab-kujundab tegelikult hoopis meid. Kahe venna rööpeludes väga leidlikult jagatud tegevused ja esemed saavad kõnekaks, kui näitlejate poeetiline plastika neid suhtestab. Vähimastki olmelisest tegevusest ilmutub inimese vaimu- ja hingemaastik. Iga samm siis tantsuks muutub, kui ses avaldub tegelase hubane pelglik omailm.

Võiks ju ütelda, et näitlejad on mänguilmas nõnda sees, et mõtlevadki nagu Õnnepalu ja mängivadki nagu Eelmaa. Aga see ei pea paika, sest kuhu need näitlejad oma isikupäraga selpuhul siis ise jääksid. Ega nad endast lahti saa, sest õnneks pole veel leiutatud sihandest retsepti, mis võimaldaks näitlejal lava taha passima jääda, kui tegelinski, autori ja lavastaja kreatuur, lava peale tükka tegema läheb. Ei, näitlejad peavad ikka ise ka tegelasega kaasa minema, ilmarahva naeruks ja huviks püünel läbinähtavaks saama. Kõik on ju alati näha, ka uduklaasi või pragude läbi. Ja just need praod võivad olla maru huvitavad, mille vahelt näitleja isikukiirgus vaikse valgusena saali immitseb. Eks nende pragude kuju muutu etenduse vältel ka. Kui näiteks Willem loo jooksul üha maadligi vajub, meremehelokid tasa kammib ja ogalis-närvlikumaks areneb, jääb ta mõtte- ja tundeloogika veidi lünklikumaks, vahelejättelisemaks, aga sedamööda, kuidas tegelase avaliolek kaetub – mis sest, kui ta ka juhtumisi endale mõne afektiivsema tundepurske lubab – saab nähtavamaks näitleja olemus. Inimene on ikka üks ilus olevus. Teater, mis seda meelde ja südamesse tuletab, on suur ja alandlik, sest võtab oma kirevakarvalise karnevalikübara elu ees maha.

Esimese hooga monodraamaks kirjutatud lugu on loomuldasa mitmehäälne – kirjade vahetamine on dialoogi pidamine, mis tuleb eriti toredasti välja, kui vennad oma suhet teispoolt ookeaani teineteise mõtteaukudesse vahetult sisse mühatavad. Nagu mõnes nüüdisaegses võrguvestluses, kus igale poolikule mõttekäigule võib tõtliku reageeringu anda. Eks kirjutamine ole võimalus ennast olevaks uskuda. Päriselus võib sellega ikka problemaatiliseks minna: kust sa ikka teada saad, kas oled üleüldse teiste jaoks olemas või ainult endale. Aga kirjade saamine ja saatmine annab kinnitust, et oled üpris päriselt. Liiati – kirjad ju jäävad. Ainus, mis elust alles jääb, ongi see pihutäis paberit sarikate vahel või põrandaprahis. (Ühes võimalusega, et see, kes nad leiab, ei vaja tulehakatust ahju kütmiseks, vaid näitemängu kirjutamiseks.)

Kirjareaalsus saab nähtavaks Liisi Eelmaa mängulisi maastikke tekitavas stsenograafias. Jakobile ongi kunstnik elamiseks andnud kirjad, postkaartide ilm on Jakob-venna kõige kodum kodu. Hiiumaa vaadete mustvalge harilikkus vastandub muuilma piltide hästikadreeritud kirevusele. Varjuteater loob avaraid võimalusi, inimkujud sobituvad liikuvate ja liikumatute piltide vahele nagu mälukangasse, mis liigendab tegevuslõimeid tardpiltideks.

Kirjapaberi veider tõelusetunne ei vaibu ega moondu tõsikindlaks reaalsuseks ka siis, kui tegelased üksteist pea riivavad. Nii nad hulbivadki oma ookeanites kui saared, kui võhivõõrad islandid. Silm ei seleta randa, aga unistused ja meeletundlikkus loovad ikkagi lähedusetaju.

Pika pai teeb „Vennas” kuuljale kõrvale. Nõnda sulnilt vahendavad näitlejate paendlikud keeled muredat murdemuusikat, maitsevad häälikute veidraid seostumisi ja tähendustumisi. Lauri-Dag Tüüri helikujundus kõlab harvaesineva täpsuse ja ruumilisusega – koguni end lindilt maha kerivad hääled mõjuvad hoolika ajastatuse ja paigutatuse tõttu ehedana. Tänu neile helimaastikele, millesse näitlejad tähelepanelikult suhtuvad, sünnibki tõsielu-illusioon, kus kirjade vahetamine on kõigest osake vennakeste maailmast, elu jätkub tajutavalt ning kuuldavalt ka väljaspool seda kunstiks ja ajalooks seisatatud ning nähtavaks manatud hetke.

Sesse paisutamata konfliktideta veeresklevasse loosse, vähemalt ühele hingelaadile väga omaselt ja mõistetavalt sissepoole pööratud kulgemisse sisestab teatraalset pinget ja valusamat huumorit Jakobi pingutatult pidulik teolaad, mis on rohkem näimine ja näitamine kui olemine ja oimamine. See kodumaatu vennas püüab sääl Ameerikamaal kõiki asju teha, kas habet ajada või apelsinisid koorida või isamaalaule laulda, ikka võimalikult-võimalikult hästi, nii et ükski aru ei saaks, kui võõras ta ise on ja kui võõras kõik talle on. Oma natuke liig hästi õnnestuvas tõstetuses, pentsikus pühalikkuses muutub ta väga kohatuks. Sest tal ju ei olegi kohta mujal kui kirjades! Indrek Sammul mängib seda paberist poja võõrsil viibimise tunnet üliväga peenelt ja teravalt. Aga kui Jakobi absurdlik teraspinge raugeb, muutub ta meelelaad ka läbipaistvamaks, silmad üha rahutumalt vilavamaks, igatsevamaks. Ju majakat otsides.

Päris lõpuks ongi Jakob majaka kenasti kabinetti kodustanud, hoomatavatesse mõõtmetesse pisendanud. Tuleb koguni välja, et väljamaa autod murisevad umbes samuti kui kodumeri ja võõraid nimesid annab laulendada nagu emakeeltki. On see siis häpijend, kus rändurikepp haljendab ja ajab juuri ja õisi?

Õnneliku lõpu välistab mõistagi peatselt taaskoitev teadmine, et vana hea „kui vennaksed surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult siiani” ses muinasjutus ei kehti. Pojad ja ema on ammu ja aegamööda surnud, sest kirjandust ja teatrit saab ikka ainult surnutest teha. (Kes üritab elusaist inimestest kunsti teha, tapab nad ära – võib-olla heasoovlikult, aga ikkagi.) Me vaatamine on õnnestav võimalus koos Õnnepaluga kiigata sinnapoole nende surma ja meie sündi. Mitte et ses surmaski midagi traagilist oleks. Kui, siis ainult natuke nukrat. Mis see elamine ikka muud on kui suremine. Et jälle kodumaaga ühte saada, ema rüppe tagasi pöörduda, viimast korda merele või luhta minna, kuidas keegi. Tõsiasi küll, et see suremine võib vahel õite kaua aega võtta. Ja õite huvitav olla. Eluläbiv suremine, mida „Vennases” näidatakse, ei tähenda tõepoolest siin igavat loideelu, vaid seda lihtsat malbet äraspidisust, lüürilist leppimist. Ikka sedasi, et suremises on rohkem elu kui mõnes ergastunud lillutamises, olemises ja ootamises rohkem teelolekut ja päralejõudmist kui toritäkulikus tuhatnelja kihutamises.

Ega „Vennas” ei ole ju suur lugu Eesti ajaloost või inimeseks olemise mõttest või armastuse ja üksilduse duaalsusest, ent „Vennas” on lugu kõigest sellest, millest ta ei ole, kuna kõigest ei saagi ju rääkida, aga kuulata küll.

Ei, mitte nii, et ma tuleksin kunagi tagasi
ja avaksin võtmega ukse,
mis langes lukku mu selja taga.
See võti on kellegi teise käes
ja ust peab ta uuesti otsima.

(Karl Ristikivi)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s