Üüve-Lydia Toompere “yes / no Truth” ja Mari-Liis Eskussoni “vägisi” Uues Teatris

“yes/no Truth”

Autor: Üüve-Lydia Toompere
Laval: Harriet Toompere
Helikujundus: Ando Naulainen
Valguskujundus: Villu Konrad
Video ja visuaal: Siim Tõniste ja Ando Naulainen
Kestus: 30‘
Produtsent: Sõltumatu Tantsu Ühendus
Toetajad: Okasroosikese Loss, Eesti Kultuurkapital, Folger Art, Canon
Esietendus: 11. veebruaril 2014 Kanuti Gildi SAALis Tallinnas

Üüve-Lydia Toompere etenduses võib näha tantsulist füüsilist teatrit, mida võiks oma elementide kasutusel mõneti nimetada ka performance-kunstiks.

Etendus on oma olemuselt heas mõttes eklektiline, vahendite ja kehalisuse poolest kaasahaarav, ent sisu poolest etteaimatav ja korduvate klišeede tõttu veidike tüütu.

Muidugi järgnev etenduse tõlgendus on minu poolne interpretatsioon ning seda ei pea tõe pähe võtma.

Laval toimuvast võib välja lugeda narratiivi noore tüdruku võitlusest maailmaga, mis kirjutab ette, kuidas pürgida perfektsiooni poole. See on hõbeekraanide ja supermodellide maailm, kus ei ole ruumi teisele kohale. Maailm, kus läbipõlemise või mahajäämise hirm sünnitab hüsteeria inimestes, kes selle reeglite järgi elada proovivad.

Üks nendest on ka noore etendaja karakter. Ta annab endast parima, et edasi jõuda. Ta asetab end mängu tantsuliselt utreeritud liigutusi tehes – end tihti kujundlikult kehast välja kiskudes, s.o. ennast läbi valu ja pisarate ideaali suunas lükata. Ta mängib läbi igapäevast rituaali, mis nõuab pidevat raskuste ületamist läbi kindla rutiini. Rituaale täites vaatab tüdruk tihtilugu kõrgemale, justkui kellegi heakskiitu oodates, kes ülevalt alla vaatab. Etendaja täidab oma rituaali rahulikult ja reflekteerivalt, ent sinna vahele tungivad väikesed error’id äkiliste hüsteeriahoogude näol, mille esinemine süvenema hakkab. Mis tähendab, et status quo hoidmise katsest hoolimata rusuvad tüdrukut kõrgete kriteeriumite tabamatus ning pidev sisemine pinge, mõeldes konkurentsist ja hirmust ebaõnnestumise ees. Kõik algab juba koolipingis nagu lavastaja toonitab ja eskaleerub armutus konkurentsimaailmas. Sümpaatne ja arusaadav lugu, mille pärast võiks tüdrukule kaasa tunda. Temaatika on aga muutunud üheks suureks klišeeks kultuuris tervikuna.

Noor tüdruk pürgimas modelliks, kellele saab needuseks see, mida ta tahab ning mida on iseloomustamas must kummiülikond-kleit ning selle lämmatav mõju. Värskendavalt koomiliselt mõjuvad stseenid kummiülikonnas, mis muutub ent liiga kiiresti tüütuks ja lihtsakoeliseks.

Hoolimata temaatika jätkuvast teemakohasusest, ootaks, et laval pakutaks inspiratsiooni või ideesid, kuidas sellest olukorrast välja pääseda, leida parem lahendus või sellele uuest vaatenurgast läheneda. Muidugi, etenduses on esitatud eskapistlik lahendus: võitlusjooksu-sootsiumist eraldumist ning eneseleidmist ning täiesti lõpus välja mängitud metafoor, mis on huvitav, ent võiks mõistatuslikum olla – mitte nii läbinähtav.

Kuid lõpp mõjub siiski hästi, sest toob leebe lõppakordi – etendaja rolli pingutus on läbi ning raskus balanseeritud.
Helide ja muusika ühendamine tantsu ning telekaekraanidega on paljulubav. Veidi häiris see, et etenduse nö. „võtmemomentidel“ oli teleekraane laval toimuvaga paralleelselt raske jälgida. Helikujundus töötas etendusega hästi kaasa, aidates jutustada monoetendaja meeleolusid, tunnetusi, arusaame, väikeseid pürgimisi ja eneseületusi. Hüsteeria eskaleerudes muusika pingestub, muutub tumedamaks, enesessetõmbunuks. Etendaja läheb muusika rahulikust rütmist oma hüsteeriahoogudega kiiremaks või vastupidi – muusika ei jõua tema meeleoludele järele. Kuid see iseenesest ei häiri, kuigi üleminekud võiksid etendajal sujuvamad ja viimistletumad olla.

“vägisi”

Lavastus: Mari-Liis Eskusson
Esitus: Arolin Raudva, Raho Aadla
Helikujundus: Iisak Sulev Andreller
Valguskujundus: Villu Konrad
Dramaturgiline tugi: Ingrid Kääramees
Kestus: 30‘
Produtsent: Sõltumatu Tantsu Ühendus
Toetajad: Okasroosikese Loss, Eesti Kultuurkapital, Folger Art, Canon
Esietendus:11. veebruaril 2014 Kanuti Gildi SAALis Tallinnas

Mari-Liis Eskussoni lavastuses mängitakse tantsuliselt läbi lühike miniatuur-armastuslugu, mis toob välja suhte erinevad faasid ja nende koostisosad:  koostöö , flirdi-, võrgutus- ja enesetõestusfaas, mis õhkõrnalt hõljub õrnuse, otsekohesuse ja võitluse vahel – meela flirdi vahel kasutatakse capoeira’likke võtteid. Tants on meeldivalt eklektiline ja dünaamiline ning pakub iga liigutusega pinget. Tantsijate vaatemäng on visuaalselt ilus, lavakeemia töötab tantsijate – lavapartnerite vahel hästi. Liigutused on sujuvad, sünkroonis, meelalt õrritavad ja tulevad laval välja naturaalselt. Näha on, et need on läbi mõeldud ja viimistletud.

Omalt poolt lisab vürtsi torukarkass, mida nad üle lava liigutavad ning tantsu huvides ära kasutavad.

Nende armastub kasvab läbi tantsu kirglikumaks ja hõrgumaks, kuni väga spontaanselt ja äkiliselt – nagu tantsus, nõnda ka armastuses, muutub see tõrksuseks ja vihkamiseks, mis areneb sama kirglikuks, kui hetk tagasi nähtud armastus. Üleminek on õnnestunud – see on meeldivalt äkiline, ent tantsu poole pealt kaotamata sujuvust.

Kaklemine muutub nii ehedaks ja karmiks, et tekib küsimus, kui kaugele see välja läheb. Õnneks või kahjuks lõpetab kakluse paarikese lahkuminek, millele järgneb puhkefaas üksiolemise näol. Viimane annab hingamis – ja mõtteruumi lisaks tantsijatele ka vaatajatele. Etenduse lõpp liigub vaikselt sinna, kust see alustas – nende lugu hakkab korduma.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s