Puudutatuna puudutavast ehk Rännak epistolaardraamaga

Kuressaare Linnateater “Armastuse kirjad”. Autor A. R. Gurney, tõlkija ja lavastaja Peeter Tammearu, konsultant Jaak Allik, osades Piret Rauk ja Peeter Tammearu. Esietendus 9.11.2013.

Kui muidu tundub ikka, et pea kogu “hea teater” on Tallinnas, siis Kuressaare Linnateater on – rohkem või vähemteadlikult – võtnud ennastohverdava tasakaalustaja rolli, näidates end kiuslikult vähe pealinnas ja Tartus üldse mitte. Nii on ta “sõnaõigus” paljude teatrientusiastide jaoks paratamatult teadvustamata, kuigi ei tohiks. Just sellise sedastuseni viis mind 10. veebrualil Tallinnas (!) Eesti Rahvustaamatukogu teatrisaalis nähtu.

Õigupoolest ei nõua just iga etendus endaga koosolemist rohkem kui mõne tunni (etenduse enda aja, kui sedagi…). “Armastuse kirjadega” oli mul veel mitu päeva põhjalikult tegelemist: etendusest jäi sisse justkui mingi nihestatuse tunne, mingi lahendamatus, mis erutas ja häiris, nõudis veel järelemõtlemist- ja tunnetamist, sõlmede lahtiharutamist.  Esitan senised uurimistulemused.

“Armastuse kirjad” on epistolaardraama. Praegune Eesti teatrirepertuaar on üldse silmapaistvalt kiriromantikalembeline – olgu nimetatud näiteks Rakvere Teatri “Lahuselu”, Vanemuise “Hea põhjatuule vastu” ja Draamateatris värskelt esietendunud “Vennas”. Kirjad ja draama on üsna oksümorooniline paar. Näitleja kohalolu laval kujutab  tegelase siin-ja-praegu olemist-kõnelemist, kirjandatud mõte seevastu valmib ja edastub ajalise ja ruumilise distantsiga olevikuhetkest.

Lavastuse välisilme on rõhutatult minimalistlik, keskendades vaataja pilgu ainsale olulisele selles loos: tegelasele. Täpsemalt – kahes peategelases, Melissas ja Andrews elavale loole, mis välisilmale nähtamatu: oli ka tegelaste välimus ju demonstratiivselt väheütlev, must-valge-hall.

Tammearu lavastus sünteesib sellest vahetust ja vahendatust õige mitmekihilise ja salakavala koega kanga. Näidendi struktuur on lihtsamast lihtsam: kaks tegelast loevad kordamööda ette teineteisele kirjutatud kirju. Kirjavahetus vältab viis kümnendit ja iga kirja esitatakse oleviku seisukohalt. Kirju pigem kõneldakse, kui loetakse ette – emotsionaalselt, hetkeselavalt, särtsakalt ja humoorikalt, teadmatuses tulevikust. Kuid meie, publik, juba teame. Et me oleme vaatama tulnud kiridraamat, kus suur armastus realiseerub algusest lõpuni kirjasõnas, ent mitte sellevälises maailmas. See eelteadmine hinges, ei saa ühegi nalja peale ennastunustavalt naerda; ühelegi lootushetkele täielikult anduda, sest oleme pidevalt teadlikud sellest valusast “agast”.

Kirisuhtlus teatrilaval osutab teravalt selle suhtlusviisi väljajättelisusele. Partnerit kuulatakse tähelepanelikult ja tundlikult – järeldub näitlejate detailitäpsest miimika- ja kehakeelest – ent sellele vastav kiri justkui räägiks mööda, ei kajastaks täpselt seda, mida oleks arvanud tegelast öelda tahtvat siis, kui ta kirja esimest korda luges. Kirjavormis mõtte siirus on ikka poeetilisem ja ettevalmistatum kui tegelik vahetu dialoog, kus on tihtipeale järelemõtlemisaega liiga vähe, et kallutada öeldu ja öeldakavatsetu vahekord viimase kasuks. Nii vajuvad vastukajata hämarusse nii mõnigi valus hõige, millele partner kas ei julgenud, osanud või hoopiski unustas reageerida. Ja kuigi kirjavahetus kulgeb väliselt sujuvalt edasi, jääb mõnigi mure vaatja hinge kondama, näiteks lausejupp Melissalt (Piret Rauk), mis vihjas kasuisa ebatervele huvile tema suhtes.

Kuid ehk peitubki just selles kiriarmastuse valus, ent kaunis omapära? Et rohkem kui sõnasõnaline nõuanne toetab inimest teadmine, et on keegi, kes on oma varjatud viisil kogu aeg olemas, kohal – ja selle kohaloleku kinnituseks need ikka ja jälle just sinu postkasti poetuvad killud tema hingest? Ka teose pealkirja tõlkimine “Armastuse kirjadeks” “Armastuskirjade” asemel muudab teemakohaselt tähendusrõhku: “armastuskirjad” on armastusest kõnelevad kirjad, “armastuse kirjad” siis armastuse poolt kirjutatud kirjad? Tõepoolest, Melissa ja Andrew’ kirjad ei nõreta just sõnasõnalistest armuavaldustest, armastusest kõneleb hoopis asjaolu, et selline kirjavahetus üldse olemas on.

“Armastuse kirjad” tuletas meelde, et teatriga tuleb ettevaatlik olla – ka näilises lihtsuses võib etendus anda rohkem, kui kohe kanda-lahendada jõuaks. Aga, mis seal salata – just sellisel kombel fiktsioonist reaalsusesse ülekanduv ärgitab mõtlema-tundma kaugemale ja sügavamalt. Ja nii saab ehk paremaks inimesekski.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s