Üksinda teel pilliroa poole ehk Hendrik Toompere „Soolo“

Ervin Õunapuu tekstil baseeruvat ühe-mehe-etendust „Soolo“ sai näha Tartu Uue teatri laval 8. Veebruaril. Kestusega ligi tund, mängis Toompere laval läbi ühe hullumeelsusele kalduva mehe mõtted ja teod kunstist black-box köögis. Kunst on midagi, mis osale ühiskonnast on sama elementaarne kui söömine. Neile on kunsti tarvis, et funktsioneerida; on kunsti tarvis, sest see toidab. Mis aga juhtub siis, kui „toitvus“ ei ole enam metafoor, vaid reaalsus, saab näha Toompere lavastuses „Soolo“. Lavastus põhineb väidetavalt tegelikus elus aset leidnud sündmustel. Nimelt lugudel sellest, kuidas maailma kunstiklassikasse kuuluvad teoseid on müüdud salapäraste kollektsionääride kogudesse, milleni kunstigurmaanid ühtäkki enam ei küündi. Kadunud teoste hulgas on nii maalikunstnike, muusikute kui ka tarbekunstnike loomingut, mis häbitult ja elitaarselt Toompere soololavastuses õgitakse.

Toomperel on eripärane mängustiil, mille abil loob ta põhjapidava illusiooni endast, kui kellestki, kes ei tee midagi kurja, vaid hoopis tegutseb paratamatult iseenese sisemistel ajenditel. Süüdlaseks või kurjategijaks tundub olevat hoopis keegi Pascal Henry, kes esitab kõrvalruumist Skype’i vahendusel oma mõtteid ja arvamusi, mis aga publiku kõrvade jaoks mõeldud pole. Sestap jääbki mulje, et lavastuses on tegemist monologiseerunud dialoogiga, kuid nagu teatrikunstile tihtipeale omane on, ei ole miski kunagi päris nii, nagu esmalt paistab. Veel enam on „monoloogis“ osaliseks ka publik, kellele Toompere erinevaid toiduaineid eksponeerib ning nende taustu tutvustab. Suhtlus publiku ning Toompere vahel osutub mõningatel juhtudel üsnagi tihedaks, kuigi on vaigistatud: lavalt palutakse arvamust ja värsket pilku teostele ning publik vaatab ja arvab, kuid nagu ka kõrvaltoa Henry repliigid, jäävad ka publiku arvamused tummaks.

Antud lavastuse puhul on oluliseks elemendiks loo kogemine siin ja praegu, teatavat sorti teadmatuse tunne enne saali sisenemist ja ka etenduse ajal. Et lugu pole aga ainus kandev element Toompere soololavastuses, siis on ka muid asjaolusid, millele tähelepanu pöörata, puänti avaldamata. Üheks nendest elementidest on vaieldamatult Toompere erakordne kohalolu laval. Kui ta tegelane esmalt ilmub, jääb ta justkui kaugeks, laval askeldavaks isikuks, kellest oodatakse pingestatult esimesi sõnu. Sõnu, mis aitaksid publikul mõista, kellega on tegemist ning miks on ta meie ette ilmunud. Esimesed laused aga ei ava tegelast pea üldse, vaid peegeldavad publikule hoopis kellegi teise, kõrvaltoa üllataja lugu. Võtmeks saabki just kohalolu ning liikumine. Toompere kulgeb, kohati isegi tantsiskleb üle lava, mõjudes sulgkergena. Tema žestid on viimistletud ning miimika väljendusrikas. Žestidest johtub ilmselge: tegemist on elitaarse mehega, kelle jaoks kunst, kultuur ja gurmaanlus ei ole võõrad. Sõrmeotsteni väljasirutatud kätega liigutab Toompere tolmust õhku, puhudes finaalis sinna sisse ka omajagu tossu. Võiks isegi arvata, et lõviosa lavastuse vältel valetab too tegelane publikule enda kohta kokku sellise loo, et sigaretisuitsuses saalis silguga silgates hakkab tema suu nii metafoorselt kui silmnähtavalt suitsema.

Teine oluline tegelast loov element on kindlasti häälekasutus, mis varieerub läbi huulte pomisemisest noateravusel läbi õhu kajavate hõigatusteni välja. Kõnemaneer sealjuures võib sajandiku vältel muutuda sõbralikult tögavast lihtrahva kõneviisist kunstihuvilise piinlikult väljapeetud susiseva s-iga sisinaks. Kuid sisin ei nori mitte publikut, vaid müstilist Pascali, kelle reageeringuid Toompere arvutiekraanilt vaatajaskonda peegeldab.

Minimalistlikule tühjale lavale on seatud mänguruumi vaid üksikuid esemeid ning mööblit. Üks laud, üks baaripukk ja üks sülearvuti. Võtmeks saab üks salapärane reisikohver, millest Toompere ükshaaval eripäraseid ja haruldasi mänguvahendeid (kui nii võib öelda) välja võtab. Henry 8nda kirves, Stradivariuse viiul, Napoleoni isiklikust kogust pudel Calvados’i – kui tuua välja vaid mõningad kohvrikurioosumid. Tühi ruum täitub esemete ja mänguga, kulmineerudes paradoksaalselt hävinguga, taustal kõlamas siiras ning black-box’i mustusest puutumata Arvo Pärdi muusika. Tegelane, kes publiku ees mängib, on erakordne veiderdaja ja hull, kuid nauding vaadata. See lavastus on Toompere roog, mis on publikule ette antud nautimiseks. Ja et miks pilliroog? Selgitust tuleb leida lavastusest endast, sest eks pill tuleb ikka pika ilu ja pearoog pika ootamise peale.

Tekst ja kujundus – Ervin Õunapuu. Aeg ja koht – Märt Meos. Kõik kokku – Hendrik Toompere. Esietendus 10.november Eesti Draamateatri Maalisaalis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s