Spekulatsioone Toompere tegelase lavastuse tutvustuses kirjeldatud patust lunastamise suunas

“Soolo”, RAAAM. Tekst ja kujundus – Ervin Õunapuu. Aeg ja koht – Märt Meos. Kõik kokku – Hendrik Toompere.

See mees, kes suhtleb publikuga avameelselt loomesaladusi avaldades, jätab ometi mereudusesse õhku hõljuma üksjagu küsimusi. Ta pillab päeva või ka möödunud päevade riigitegelaste ja kunstnike nimesid sama mänglevalt, kui tõmbab oma kohvrist välja rariteete. Aeg-ajalt kuuluvad tema kulgu tantisklev samm ja lauluümin. Ta kogeb kunsti kõigi (vähemalt) viie meelega.

Ta armastab kunsti ja kulinaariat. Võib-olla on nende armastuste vahel põhjuslik seos. Või siis, ka kulinaaria on kunst, igatahes tema jaoks, sest ta pole selline fanaatiline kunstikollektsionäär, kes liblikapüüdja kombel elavaid eksemplare surmkangetena oma kogumiskasti klaasi alla naelutaks. Ei, ta võtab selle temas erutavat tundeelamust tekitanud kunstiteose, loob selle ümber ja esitleb tulemust valgetele galeriiseintele vastanduvas black-box’is. Selle loomise juures ta aga paratamatult ja esmajärjekorras ka hävitab. Seda keskmesse seades võib tema tegevust tõesti taunida. Kuid loomine ja hävitamine ju käivadki käsikäes, loomine on sageli millegi taasloomine, recycling, kui soovite. Hinduismis näiteks moodustavad looja Brahma ja hävitaja Šiva koos säilitaja Višnuga ühtse kolmainsuse. Lisaks, Toompere kummaline kokk ei hoia omapärast loomingut kiivalt endale, vaid kavatseb õhinal seda jagada oma peagi saabuma pidavate külalistega.

Kuid, tema õnnetus on selles, et ta on oma ideist ja nende eelseisvast eksponeerimisest nii õhevil, ta kibeleb tähtsa hetke poole ja seejuures annab valmistumishoos juba publikule endast ja oma loomingust kõik ära, avab kõik kaardid. Tema ainsaks suhtluspartneriks on Pascal (kui temagi), kuid ihates masside imetlust, näeb ta vaimusilmas ühes black-box’i seinas istumas auditooriumijagu inimesi, kes juhtumisi ongi teatripublik.

Võib-olla on aga selline loominguline kunstikollektsionäär tõesti liblikakogujast hullemgi? Ehk on tegu äpardunud kunstnikuga, kes püüab geniaalseks tunnistatud teoste abil konstrueerida hinge enda suppidele-magusroogadele, mis varem toidukriitiku šivalikult hävitava hinnangu osaks olid saanud? Mainib ju lavastust tutvustav tekst eriskummalise härra tegevuse põhjusena, et teda on alandatud. Nii või teisiti, koka suursündmus jääb olemata, kulinaarsed artefaktid jäävad maitsmata ja saavad kinnisteks konservideks koos oma loojaga, kel jääb üle vaid vaadata purgikaane peegelduselt otsa iseendale.

Ja on ütlemata hea, et teater oma kaduvuses purkipüüdmatuks jääb.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s