Haugi vabadus on lepamaimude surm

Kas ma tohiks olla Mozart? / Можно я буду Моцартом?Autor ja lavastaja: Jevgeni Korniag (Valgevene Vabariik). Lavastuse kunstiline juht: Marat Gatsalov. KunstnikAnna Marcus (Venemaa). Osatäitjad: Tatjana Kosmõnina, Ljubov Agapova, Dmitri Kordas, Jaak Sapas Olga Privis, Anna Markova, Daniil Zanberg, Aleksandr Žilenko, Ivan Aleksejev, Natalja Dõmtšenko, Polina Davõdova.

23. novembril 2012. aastal esietendus Jevgeni Korniagi, Euroopas tuntud koreograafi, Minski „Korniagi-teatri” asutaja ja juhi lavastus „Kas ma tohiks olla Mozart?“. Valgevene lavastajat on peetud nii kaasaegse teatri lootuseks kui ka lihtsalt lamenditajaks. Seega arvati, et Eesti, Venemaa, Ukraina ja Valgevene koostöös valminud tükki saadab suur menu, iseäranis kuna tegemist on Vene Teatri traditsioonilisest liinist kõrvalekalduva teosega. Vastukaja Vene Teatri juubeliaasta oodatuimale sündmusele on olnud aga hõre – võib-olla ei meeldinud eksperimentaalne stiil Vene Teatri tüüpilisele publikule, ehk pelutas potentsiaalseid huvilisi venekeelne lavastus. Ometigi oli tegemist lõikava, Eesti teatrimaastikul täiesti unikaalse teosega, mille tähelepanutajätmine oleks tõeliselt kurb.

Lavastus analüüsis peamiselt vaimse rõhumise toimumist ja inimhinge vastupanu võimalikkust. Teemad ei paljastunud pelgalt nii, nagu see on loomulik traditsioonilises teatris, milles faabula areng kattub tekstilise arenguga ja mida lahti mõtestada on mul, vahest paradoksaalselt, just keerulisem kui mittesõnalist teost. Kui sisu kannab põhiliselt tekst, on mul sageli raske endale põhjendada, miks ma seda lugemise asemel kuulan. Teater, mis väljendab end mittesõnaliselt – “Kas ma tohiks olla Mozart?” määratleb end kodulehel füüsilise teatrina -, on nauditavam, kuna minu isiklikust perspektiivist on sellel rohkem õigust olla laval. Niisiis koorub teose ideeline pool välja lavakujundusest, liikumisest ja muusika kasutamisest. Tekst seejuures on teisejärguline ja napp. Sellist teatrit on minu meelest raskem ellu viia, kuna mõtteaherust vältides ei saa tugineda sõnadele, vaid tuleb leida eneseväljendusviis, mis paratamatult rõhutab stiili, aga on seejuures mitmekihiline.

Teemavalik oli huvitav, peegeldades iga kaastöös osalenud riigi lähiajalugu (ja mõne olevikku), ent omades samuti ajaloovälist tähendust. “Kas ma tohiks olla Mozart?” kõneleb inimese vajadusest olla tähtis, õigusest olla erinev ja omada oma isiklikke ihasid. Ken Kesey romaanist “Lendas üle käopesa” ja Tšehhovi jutustusest “Palat nr 6” mõjutatuna toimub tegevus vaimuhaiglas, kus küsimused inimese tungide allutamise õigustatusest tõusevad klaarimalt pinnale.

Lavakujundus oli tõepoolest imposantne ja rõhuv: näitlejad olid asetatud ruumi, mida ääristas fluorestsentslampide võre – järelikult varjumise ja iseolemise võimaluseta puuri, milles viibides pidi alati käituma avalikkuse pilgust teadlikuna, mitte nii, nagu käituksime kodus üksinda, igasugusest sundusest vabana. Suure Venna pilk paiknes võrestiku taga medõe klaasseintest kabineti kujul, mis, nagu ühes arvustuseski on mainitud, meenutas vangilaagri vahitorni. Võre liikuminegi mõjus laval ahistavalt: fluorestsentslampidest moodustuva lae aeglane laskumine surus näitlejad maadligi, nende eneseväljendamine oli alandatud miinimumini. Meeleolu süvendamiseks kasutati mõistagi valgusefekte, aga isegi vahedamalt mõjus kollektiivi Triophonixi muusika, mille produtsent ja asutaja on helilooja ning Vene Teatri muusikaline juht Aleksandr Žedeljov. Lavastuse tervikpilt oli skisofreeniline, mille teravust pehmendas patsientide mitteverbaalne suhtlemine, milles oli tajuda sügavat kaastunnet ja üksteise mõistmist.

Just kaastundes, halastuses ja ühtehoidmises peitus võimalus panna vastu välisele survestamisele ja tõrjutusele (mõned patsiendid olid oma perekonnaliikmete poolt ära põlatud). Stseenid, milles tegelastele anti võimalus näidata oma sisemist headust, olid kaunimad ja nukraimad. Inimarmastuse loomulikkuse kõrval paistis represseerimise ebaloomulikus, mida väljendati jällegi liikumises: medõe suhe patsientidega põhines rutiinil, kohustusel ja survestamisel, johtudes seega mitte kaastundest, vaid millestki välisest ja olles niisiis ebainimlik – tema liigutused olid masinlikud ja jahedad ning lõpuks näis tema kõige hullumeelsem. Totalitarismi ja rõhumise kurjus peitub järelikult selles, et see võtab inimeselt vabaduse toimida oma kõige kaunimate ja loomulikemate omaduste järgi. Inimese haprust ja haavatavust kujutas ka alasti tantsimine.

Inimese represseerimise ja vabaduseihaluse nüansside edasiandmiseks kasutati lavakujunduses muuhulgas vett, raudvoodeid, küünlaid ja sulgi. Neid kõiki elemente rikastasid patsientide tegelaskujud, kes pikema teksti puudumisest hoolimata olid eraldiseisvad. Peamine väljendusvahend oli ikkagi näitleja keha. Kui tantsiti rühmana individuaalse koreograafia asemel, oli huvitav sihilik, aga vaevumärgatav täpsuse puudumine või mustrist kõrvalekaldumine – inimene on ikkagi ainulaadne ning tema täielik allutamine välisele korrale ja koordinatsioonile on võimatu.

Samuti paistis mulle silma piirjoonte hägustamine lavastuse teostuses. Läbivalt mängiti publikut ja lava eraldava mõttelise piiriga. Näitlejad tõusid lavale teatrikülastajate hulgast ja mõnel korral kaasati pealtvaatajaid lavastusse, lõhkudes isikliku e vastuvõtmise ja avaliku e esinemise ruumi piire. Etenduse alguses kõlanud Mozarti Reekviemgi rõhutab üht eraldusjoont: ratsionalismi, korrastatud esteetilise tunnetuse ja segipaisatud tundeelu, mis avanes alles hiljem, vastuolu. Samuti hõrendas vaataja ja näitleja vahelist piiri lavast eenduv poodium. Tegemist ei olnud aga ainult stiililise võttega, vaid toonitas ebastabiilsust, mille on sõnastanud Betti Alver: “Maailma saatust alati / vaekausil määrab gramm. / Kateedrist hullupalati / on vaid üksainus samm.”

“Kas ma tohiks olla Mozart?” on niisiis sügavamõtteline lugu sundusest, inimsoojuse puudumisest, hellusest ja oma elu tahtest, mis on vaimustavalt ja omapäraselt teostatud. Viimane etendus on 25. aprillil. Soovitan kõigile julgelt, iseäranis et paljust ei jõudnud rääkidagi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s