Anne Türnpust. Nimekirjade ja nomenklatuurita, üldistavalt ja isiklikult

Suure tähega Lavastaja erineb sama mõiste väikse pookstaviga variandist selle poolest, et kirjeldab kas Lavastajat kui invariantset tüüpi üldistavalt või inimest, kes selle mõiste sisule vastates säilitab samas ainulaadse omaosa, mõjuva eripära, nii et teda märkiva sõna võib lugupidavalt tõsta nime staatusesse. Arvan, et sellise isikupära juured on pelgalt lavastajakäekirjast nii vertikaalses kui horisontaalses mõttes kaugemal. Lavastustöö on ju siiski loominguline eneseväljendus, selles väljendatavas eneses ei ole aga võimalik tõmmata piire, mida väljendada ja mida mitte, selles on koos lahtiharutamatuseni sünteesitud kogemused, nägemused, mõjud ja kõik muu. Ka Anne Türnpu ütleb Jaan Toominga stuudios osalemise aega meenutades, et neil polnud midagi väljaspool teatrit, “kõik puutus ametisse” (Lavakooliraamat 2010). Kellegi jaoks subjektiivselt suure tähega Lavastaja puhul peabki puudutama see kõik, tema loomingus kumav maailmatunnetus ja stiil, maitse (sest need on palju avaramad ja inimese puhul määravamad ja kirjeldavamad mõisted, kui vaid kunsti või moega seostades võib näida). Järgnevalt püüan kirjeldada Türnpu maailmataju kohta vihjeid andvaid elemente, nagu on neid kirjeldatud varem ja nagu näen neid ise. Seejuures ei ole üldistuse tegemiseks sündmuste kronoloogiline järjekord oluline.

Juba mainitud meenutuses räägib Anne Türnpu oma nn Toominga-ajast, milleni Türnpu lavakeele olemusse ja mõjutustesse süvenemine tingimata juhatab. Selguse mõttes tuleb mainida, et Türnpu on siiski lõpetanud ka Lavakooli (XII lennu), kuid tema puhul ei kujune mitmel põhjusel niivõrd määravaks kursusejuhendaja ega mõni õppejõud, samuti ei saa Lavakat nimetada Türnpu lavatee ega -stiili alguseks. Nimelt käis ta veel keskkooli ajal Tartus vaatamas pea kõiki Evald Hermaküla ja Jaan Toomingu lavastusi ja viimases klassis astus ka Hermaküla stuudiosse. Nii hakkasid märgilised sidemed kujunema juba õige varakult. Lavakooliaega aga on Türnpu meenutanud kui täielikku segadust, õppejõudude vahetumise, aga peamiselt siiski isikliku ebakindluse ja oskmatustunde pärast. Teda on isegi nimetatud esimeseks Lavaka lõpetajaks, “kelle hinnang koolile on olnud eitav ja kes on teadlikult alustanud otsast peale (Sepp 1993)”. Pärast Lavakooli lõpetamist ja tegelikult juba III kursuse ajalgi leidis Türnpu selle võimaluse Jaan Toominga, lavastaja, näitleja ja 60ndate–70ndate teatriuuendaja lasteteatri stuudios Tartus. 1989. aastal kasvas stuudiost välja Tartu Lasteteater (1989–2000), kus Türnpu samuti näitleja ja lavastajana kaasa tegi.

Paljud Türnpu loomingu jooned jooksevad paralleelideks Toomingu tolleaegsetele ja ka hilisematele huvidele ja stiilile, mõtte- ja kujutamislaadile. Esimesena võib läbiva teemana välja tuua põlisrahvaste folkloori, soome-ugri maailma ja inimesed. Juba lasteteatri ajal käis Türnpu koos Toominguga hantide ja manside juures, näitamas nende endi muinasjutte teatrikeelde tõlgituna kui ka lihtsalt rääkimas, rääkimas nagu sugrilased omavahel, nagu Türnpu soovitab rääkida oma vanaemaga (Anne 2013), sest hantidel on veel alles see suhe loodusesse, elavatesse rituaalidesse, mis on eestlaste jaoks kadunud (Anne 2013) või vähemalt igapäevaelus kättesaamatult sügaval varjul. Sugri mõttelaadi sees ja sinna sisse minemiseks loob Türnpu teatris uusi maailmu, kasutades selleks erinevaid meediume: muinasjutud ja muu sõnaline pärimus, sageli on tema lavastustes oluline atmosfäärilooja ja tajustimulant sugestiivne rütm (nt Põdernaine 2002, Valge laev ja taevakäijad 2004, Macbeth 2008), laulud, rahvapillid (näiteks trummid, laulvad kausid). Ta ei käsitle soome-ugri teemasid mitte “väljast sisse” perspektiivist, vaid lähtub ka enda ja laiemalt eestlase sugri kogemisest. Viimane võib endast märku anda näiteks siis, kui eestlane saab pikemalt Lääne-Euroopas viibides äkki aru, et ei mahu etteantud struktuuridesse ja ideoloogiatesse, midagi on justkui puudu või hoopis üle (Anne 2013).

Eelneva põhjal öeldult on Anne Türnpu praegu üks väheseid, kui mitte ainuke järjepidevalt pärimusteatriga tegelev lavastaja. Luule Epner on Eesti teatri ajaloo loengus tema töö seepärast paigutanud ka eesti omateatri loomise püüdluste hulka, Hermaküla-Toomingu teatriuuenduse kõrvale. Tänapäeva inimesele omasest defineerimis- ja määratlemissoovist juhindudes saab Türnpuga seostada ka mõisteid nagu interkultuuriline teater ja kogukonnateater. Lisaks enamiku sugri rahvaste lugudele ja lauludele on ta kasutanud ka eskimote, indiaanlaste ja tšukšide folkloori (Anne 2013). Interkultuurilisus ei ilmne vaid esitatava materjali, vaid ka etendajate tasandil. Näiteks lavastuses Sugrierror.com (2011) olid eestlaste kõrval laval ka handid, mansid, marid, udmurt ja seto. Samuti on Türnpu käinud korduvalt oma parasjagu käsil oleva lavastuse trupi või lavakooli tudengitega sugri rahvastel külas, et suhelda nendega teatrikeeles, leida ühisosa ja erinevusi. Kogukonnateatrini saab aga selgemad jooned tõmmata kahe hiljutise lavastuse juurest: Kuidas müüa setot? (2012) ja Leelo otsib setot (2013). “Kogukonnateatri määravaks printsiibiks on osalemine” (Pesti 2013) ning neis kahes lavastuses räägivadki neid puudutavast, nende omast noored setu neiud, Taarka Pärimusteatri noortestuudio liikmed. Setu lavastuste teema võib kokku võtta märksõnaga “identiteet”, selle tekkimine, püsimine, problemaatilisus. Õigupoolest on identiteedi küsimus paljude Türnpu lavastuste aluseks ja tundub, et ka algusimpulsiks. Neist võib lisaks nimetada veel lavastusi nagu Valge laev ja taevakäijad, Lemminkäinen (2005), juba mainitud Sugrierror.com, Metsik urisev õnn (2012), Tokerjad (2013).

Seejuures on oluline, et Türnpu ei käsitle identiteeti mitte indiviidikeskse mõistena, vaid pidevas suhtes kollektiivse eneseteadvusega, olgu see kollektiiv siis rahvus, hõim või inimkond. Nii liituvad näitlejates isiklik ja kollektiivne tasand, nad mitte niivõrd ei näitle, kui väljendavad seda, mis on neil oma ja hingel, elavad esitatu läbi. Türnpu on noori naisi lavastuses Leelo otsib setot nimetanud oma kultuuri eestlauljateks (Kanuti Gildi SAAL 2013), kelle puhul vaataja enam näitlejat ja rolli selgelt eristatuna ei taju. Sellises lähenemisviisis võib täheldada Jerzy Grotowski mõjutusi, mis võisid Türnpuni jõuda ja talle omaseks saada Toomingu kaudu. Määratlevate nimetuste pillamist jätkates tekib siin omakorda seos autoriteatri mõistega, täpsemalt selle grupiloomet rõhutava osaga. Türnpule on omane intervjuudes ja mujal tuua eraldi esile koostööd, teiste loojate panust, asetada seda võrdsena enda oma kõrvale või ka sellest kõrgemale, taandades end vahel juhendaja või abistaja rolli. Ka koostegemise energia on Türnpule tuttav Toomingu stuudio ajast. Ta on öelnud, et tundis end kuuluvat vaimsesse rühmitusse, kus mitte ainult ei mõeldud, vaid ka elati ja eksisteeriti koos (Garancis 2004). Üks grupiloome viljakaid meetodeid on improvisatsioon, mis on Türnpu oluline töövõte ja saanud ka viimase paari aasta lavastuste pärisosaks.

Siin on kohane mainida ka konkreetsemaid inimesi, kellega ühiselt Türnpu lavastusi loonud on. Üks korduv partner on olnud muidugi Tooming, kellega koos on lavastatud näiteks Macbeth, minu esimene kokkupuude Anne Türnpuga. Mõjusalt jäi tema isik meelde just seetõttu, et ta oli ka ise näitlejana laval, tekitades oma nõidusliku ürgtantsu ja -lauluga minus kui tollal üldiselt klassikalist laadi teatrikogemusega noores täiesti uutlaadi huvi laval toimuva vastu ja avardades minu teatrimõistet. Korduvalt on Türnpu lavastanud ka koos Eva Klemetsiga (nt Lemminkäinen, Katkuaja lood (2008)), kunstnikest tegi ta 2000ndate alguses tihedat koostööd Liina Tepandiga (nt Valge laev ja taevakäijad, Inimese teekond (2005), Painaja ja tundmatud (2006)).

Üks koostöö peamisi eeldusi ja tingimusi on vastastikune usaldus. Türnpu on ise öelnud, et usaldab “väga seda, mida näitleja ise tunneb õige olevat (Garancis 2004)”. Tema intervjuusid kuulates jääbki kõlama austus näitleja, austus teise inimese vastu, sellega kaasnev ettevaatus (mida kindlasti arguse või passiivsusega segi ei tohiks ajada) ja lugupidamine. Ka enda kohta on ta öelnud, et ei armasta näitlemisel välist survestamist (Garancis 2004). See võib olla üks põhjus, miks Türnpu end Lavakas kunagi kindlalt ei tundnud. Nimelt on tema kursusekaaslane Toomas Taimla öelnud, et tollal hirmutati neid ära jutuga, et kõik on ja peab olema väga tõsine, ülieetiline (Sepp 1993). Küllap tundis Türnpu vajadust sellest krambist vabaneda ning nüüd, ise Lavakooli lavakõne õppejõuna on ta rõhutanud looja (sh teatritudengi) õigust eksida, endas kahtlemise vajadust (Anne 2013). Ta tunneb endal vastutust materjali eest, mida ta näitlejate või õpilastega teha võtab, kuna laulud ja muugi käivad inimesega kaasas pikka aega (Anne 2013). Nii tema õpilaste rahvalauluetteastetes kui Türnpu väljaütlemistes avaldub tema tõene soov noortele midagi edasi anda, juhendada ja aidata neid oma keha ja hääle kui selle väljundi tunnetamisel, vabastamisel.

Veidi tagasi liikudes ja Türnpu vabadusepüüdluse peale mõeldes selgub, et see avaldub ka tema lavastustes kunstilise strateegiana – mänguna. Mäng on seotud juba mainitud improvisatsiooni, ka juhusega (Epner 2013). Türnpu on öelnud, et talle meeldib olla n-ö teelahkmel, kus situatsioonid on avatud ja võimalus liikuda ükskõik kuhu (Anne 2013). Mäng pakub selleks võimalust ning võimaldab teele uute harude loomist. Lisaks improvisatsioonile võib siin tuua näiteks ka tema mängud aja ja ruumiga: Põdernaise publiku viis ta varajasel, õigupoolest poolöisel tunnil matkaga üksikule soosaarele, lavastuses Valge laev ja taevakäijad kandis ta vaataja tavapärasest elurütmist välja mõtlikult kulgeva sissejuhatusega (Purje 2004). Sageli toimuvad etendused metsas, küünis, talus või aidas, mis on seotud lavastuse sisuga ajalooliselt või atmosfääriliselt.

Oma 2011. aastal kaitstud doktoritöös “Trikster loomas maailma ja iseennast” kirjeldab ta mängu kui piiridel olemise või piiride ületamisega seotud nähtust. Triksterit mõistab ta aga kui neil piiridel eksisteerivat tegelast, kui viga või eksitust, mis/kes purustab struktuure, et luua uut maailma (Anne 2013). Nii ühendab Anne Türnpu teatripraktikat ja -teooria, kuna oma doktoritöös seob ta triksteri loomevõime lavastaja ülesande ja olemusega. Ühe oma eesmärgina ongi ta esitanud lavastajakeskse teatrimudeli ülesehitamise (Türnpu 2011: 93). Türnpu lavastuste kirjalikus retseptsioonis esineb sageli variatsioone sõnadest nagu atmosfäär, sugestiivsus, rituaal, jõud, intensiivsus, mütoloogilisus, mängulisus, energia, siirus, mis viitavad tugevale kogemusele, rõhutatakse ka tema stiili ainulaadsust. Võib järeldada, et vaatajad tajuvadki Anne Türnpud kui uute taju-tegevus-aeg-ruumide loojat või avajat.

Anne Türnpu kõnetab mind lavastaja ja näitlejana oma lavalise jõu ja omapära tõttu, mis võib avalduda nii metsikult kui malbelt, kuid enamasti muusikas ja mänguliselt. Lisaks aga tekitab ta minus suurt austust inimesena, sest hoolimata laulusalmist tegelikult igaüks ikkagi oma ei otsi, Anne Türnpu aga teeb seda ja juhendab teisigi, tõestades, et selle leidmine (või hoopiski lõppematu otsimine) on loominguks ja endaga kontaktis olemiseks vajalik. Leidmata vähemklišeelikku sõna, pean ma tohutult inimlikuks ja tema järgnevat elukäiku ja tegevust vaadates inspireerivaks tema segaduse, sihituse ja oskmatuse tunnet Lavakooli ajal ning viisi, kuidas ta sellest kõneleb. Ta näib keegi, kellelt õppida olemist endaga, oma kehaga, oma instinktide, juurte ja veel millegagi, mille olemasolust veel teadlik polegi. Vastates intervjueerija küsimusele on Türnpu kerge muigega suunurgas öelnud, et on Karlheinz Stockhauseni teooriatesse süvenenud nii palju, kui oskab ja suudab ja kui tema ajumaht võimaldab (MI 2013). Tunnen end Türnpu loomingu ja ilmaga sarnases suhtes olevat, sest seal on kindlasti ruume, mida ma veel avada ega isegi avastada pole suutnud, kuid olen saanud tungiva vihje nende olemasolust.

Kasutatud allikad

  • Anne = Anne Türnpu. – Hallo, Kosmos! 2013. ERR, Raadio 2, 13.01.2013. link
  • Epner, Luule 2013. Fiktsionaalsus ja reaalsus teatris: kolm vaadet. – Teatrielu 2012. Koost Hedi-Liis Toome, Liina Unt. Tallinn: Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur, 144–164.
  • Garancis, Kristiina 2004. Pilk püünele. Eesti Raadio, 25.06.2004. link
  • Kanuti Gildi SAAL 2013. “Leelo otsib setot” TAARKA PÄRIMUSTEATER / ANNE TÜRNPU. Video. link
  • Lavakooliraamat 2010. Tallinn: Eesti Teatriliit, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool.
  • MI 2013. Eesti Televisioon, 21.11.2013. link
  • Pesti, Madli 2013. Rakendusteater: mõisteid ja seletusi. Praktikad Eestis. – Teatrielu 2012. Koost Hedi-Liis Toome, Liina Unt. Tallinn: Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur, 86–101.
  • Purje, Pille-Riin 2004. Valge laev ja kadalipp. – Sirp nr 28, 06.08.2004.
  • Sepp, Margot 1993. Lavakunstikooli XII lend (1982–1986). – Lennud nr 12. Raadiosaade. link
  • Türnpu, Anne 2011. Trikster loomas maailma ja isennast. Doktoritöö. Tallinn.

Essee on kirjutatud Tartu Ülikooli aine “Eesti lavastajaid” kodutööna sügissemestril 2013/2014.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s