Lavastaja Mladen Kiselov Eestis

Mladen Kiselov (1943 – 2012) oli bulgaaria päritolu lavastaja ja teatripedagoog. 1968. aastal lõpetas ta Moskva teatrikunsti akadeemia GITISe Anatoli Efrose õpilasena. 1970ndatel ja 80ndatel töötas ta peamiselt Bulgaarias lavastaja ja produtsendina, ent ka näitleja ja režissöörina. 1990. aastal kutsuti Mladen Kiselov USAsse, kus ta tegutses nii õppejõuna kui lavastajana erinevates linnades. 1992 – 2008 oli ta Pittsburghi Carnegie Melloni ülikooli lavakunstikoolis lavastamise ja näitekunsti õppejõud. Oma elu jooksul tõi Mladen Kiselov välja üle 150 lavastuse. Suur osa neist on maailmadramaturgia klassikalised autorid nagu Shakespeare, Tšehhov, Brecht, Moliere jne, kuid selle kõrval tegi ta ka kaasaegsete Ameerika autorite esmalavastusi.

2009. aastal algas Mladen Kiselovi professionaalne seos Eestiga. 2009 – 2010 oli ta EMTA Lavakunstikateedris näitleja- ja lavastajatöö õppejõud. Aastatel 2010 – 2012 jõudis Mladen Kiselov Eestis välja tuua neli lavastust. Nendeks on Tallinna Linnateatris lavastatud Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi“ (esietendus 23. jaanuar 2010), Vanemuises välja tulnud Sam Shepardi kirjutatud „Maetud laps“ (esietendus 30. aprill 2010), taaskord Tallinna Linnateatris lavastatud David Hare’i näidend „Amy seisukoht“ (esietendus 29. oktoober 2011) ning Eesti Draamateatris lavastatud David Edgari „Nelipühad“ (esietendus 6. mai 2012).

Olles eelnevalt näinud kahte eespool mainitud lavastustest („Nelipühad“ ning „Kes kardab Virginia Woolfi“), mis jäid mulle meelde väga kõnetavate ja puudutavatena, otsustasingi valida uurimiseks just Mladen Kiselovi kui lavastaja, vaadelda ning omavahel võrrelda tema Eestis tehtud lavastusi.

Materjalivalik

Kõigi nelja Mladen Kiselovi lavastatud näidendi puhul on tegemist ingliskeelsete maade autorite teostega. Neist kaks, Edward Albee ja Sam Shepard kuuluvad USA näitekirjanduse klassikasse. Sarnasusi, peale tuntuse, on teisigi: mõlemad on pärjatud oma loomingu eest Pulitzeri preemiaga ning jõudnud just ka Kiselovi lavastatud näidenditega „Maetud laps“ ning „Kes kardab Virginia Woolfi“  Broadwayle. Ka Kiselov leiab ise Eesti Päevalehele antud intervjuus, et see, et tema kaks esimest Eestis tehtud lavastust olid Ameerika näidendid, on üsna loogiline, sest enne Eestisse tulekut töötas ja elas ta pikalt Ameerikas. Kiselov mainis, et saab neid kahte, juba korduvalt läbi proovitud näidendit lavastades ka iseend Eestis tutvustada. (Laasik 2009)

Kaks järgnevat Kiselovi lavastatud näidendit on mõlemad aga Suurbritannia 20. sajandi keskpaiga näitekirjanike David Hare’i ning David Edgari loomingust, kes on sündinud vaid aastase vahega. David Edgar on üks 1960ndate briti kirjanikepõlvkonna viljakamaid autoreid. David Edgari „Nelipühi“ lavastas Mladen Kiselov ka juba varem, 2007. aastal Kanadas, ent ta ise leidis, et Ida-Euroopas on näidendi kõlapind teistsugune. David Hare’i teatakse peamiselt tema poliitiliselt ja sotsiaalselt tundlike näidendite tõttu. Ka näidend „Amy seisukoht“ on seotud briti näidendi kirjutamise ajal toimunud sündmuste ja suundumustega, sisaldades teravaid ja vastanduvaid seisukohavõtte kultuurilistel ja poliitilistel teemadel.

Perekond, konfliktid ja vastandlikud emotsioonid

Sellele vaatamata võib öelda, et kolme (jättes välja „Nelipühad“, mille keskmes on kunstipärandi kaitsmisega seotud probleemid ning pagulasteema)  Kiselovi Eesti lavastuse peateemaks on siiski perekond ning peamiselt perekondadesisesed suhted ning täpsemalt, nende konfliktid, sest igasuguse dialoogi tekkimise esimeseks eelduseks on konflikt. Kui lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi“ tulevad keskealisele abielupaarile ühel alkoholirikkal ööl külla kolmekümnendates noor paar, mis põhjustab ühelt poolt põlvkondadevahelisi konflikte, ent vallandab peamiselt siiski paaride sees süüdistamiste, haiget tegemiste ning maha vaikitud saladuste väljatulekulaine. Saladused on läbivaks teemaks ka „Maetud lapse“ lavastuses. Vanemate soov laps maha vaikida ning iseend sellega kaitsta, ent samas, ikka sealjuures, oma saladust kaitstes ka pidevalt üksteist süüdistades. Huvitavalt on ka „Amy seisukoha“ üheks käivitavaks jõuks just lapse-teema, ent kui „Kes kardab Virginia Woolfi“ ning „Maetud lapse“ puhul oli tegu surnud või olematute lastega, siis „Amy seisukohas“ on näidendi käivitavaks mootoriks ning ema ja tütre taaskohtumise peamiseks põhjuseks veel sündimata laps. Ent ka selles näidendis, nagu ka eelmainitud kahes näidendis kistakse minevik taas päevavalgele ning ühelgi juba ajalukku vaibunud sündmusel või mõttel ei lasta sinna jääda – kõik kraabitakse välja, tihti nii öelda võõraste silme all. Nagu ütleb Dominic „Amy seisukohas“: „Aga äkki lõpetame selle ringmängu teineteise tunnete ümber?“.

Lavastused panevad kaasa elama ning pooli võtma – sel moel on tegu justkui muinaslugudega. Suurte konfliktide või eriarvamuste käigus võtab publik pooli, kellele kaasa elada või vastu olla. Ent üheski lavastuses ei ole hea ja kuri selgelt määratletavad, vaid täpne näitlejamäng paneb kaasa elama vaheldumisi ühele ja teisele tegelasele. „Nelipühades“ purustab Mait Malmsteni saabumine juba tekkinud muinasjutulisuse ja usu maali ehtsusesse. „Amy seisukohas“ loob Mikk Jürjensi mängitud Dominic kogu oma olemusega ebameeldiva ning ebausaldusväärse tunde. „Maetud lapses“ tekib soov aru saada, miks eitavad Vince’i isa ja vanaisa tema olemasolu. Ning lavastuse „Kes kardab Virginia Woolfi“ kassi-hiiremäng ning alatud võtted panevad kõige enam kaasa elama ning samal ajal halvakspanuga toimuvasse suhtuma.  Hele Kõrve räägib OP’ile antud intervjuus näidendist „Amy seisukoht“ – „Selles näitemängus ei ole õigeid ega valesid tegelasi. Ei ole häid inimesi ja halbu inimesi, vaid kõigil on õigus. Ja sellepärast ongi see näitemäng ülihästi kirjutatud, et autor David Hare tunneb väga hästi teatrimaailma, filmimaailma ja elu ennast.“ (OP, 2011) Tegelased on mitmepalgelised ning väga kirglikud, mis tingibki tihti nende konfliktsuse, mis haarab ka vaataja endaga emotsioonide keerisesse kaasa.

Suured näitlejatööd

Andres Laasik on tabavalt öelnud Mladen Kiselovi kohta: „Bulgaariast pärit teatrimees on siinses teatris kui õnnistus: tema lavastustes hakkavad näitlejad huvitavatesse rollidesse kehastuma ja dramaatilisi lugusid etendama.“ (Laasik, 2012) Andrus Vaarik leiab aga, et Eestimaal on vähe neid, kes hoiavad elus vene psühholoogilise teatri valdamise traditsiooni. (Kultuurikaja, 2012) Kiselov toonitas korduvalt oma suure Moskva õppejõu Anatoli Efrose oskust töötada imeliselt näitlejatega. Küllap oli sealt pärit Kiselovi suurim austus just näitlejate vastu, mis kerkib esile igast intervjuust Kiselovi või tema näitlejatega ning ka kriitikute kirjutatud arvustustest. Kiselovi lavastustes toovad näitlejad endast välja vaid parima ning teevad suured rollid. Veelgi enam, peale suurte rollide on Kiselovi lavastustes ka kõik väikse tekstimahuga tegelased tähtsad. Neist igaühele on antud võimalus end tsentrisse mängida. Ehedaimaks näiteks on „Nelipühad“. Teises vaatuses on üheskoos laval 10 eri rahvuste esindajat. Selles tõelises rahvaste paablis iga tegelase individuaalne välja kujunemine on märk sellest, et tegu on lavastajaga, kes pöörab suurt tähelepanu näitlejale, igale näitlejale. Mladen Kiselovi lavastatud näidendites kerkivad esile ka tugevad ja jõulised naised. Esme, Martha, Gabriella ning Halie ja Shelly on oma lavastuste eredaimad karakterid, naisfiguurid, kes haaravad sündmuste käigu osas ohjad enda kätte. Nad on ehk liigdomineerivad, ent annavad eranditult Eesti näitlejannadele võimaluse teha suured psühholoogilised ning tekstikesksed rollid. Ent nagu juba öeldud, ei saa Kiselovi lavastustes tõmmata sirgjoont pea- ja kõrvalosatäitjate vahele, sest pea igale näitlejale on antud võimalus end suureks mängida.

Rõõm lugude jutustamisest ja ürgsest sõnajõust

Mladen Kiselov oli lavastaja, kes peale näitleja uskus ka lool põhinevasse teatrisse. Ta on välja toonud traditsioonilised lavastused, mille keskmes on konflikt, tihti põlvkondade- või perekonnaliikmetevahene. Kiselov ei pööra ülemäära suurt tähelepanu laval trikitamistele või füüsilistele viguritele, millega vaataja poolehoidu pälvida. Kiselovi lavastatud näidendites on esmaseks loo jutustamine. Ta on öelnud: „Mina kui lavastaja naudin klassikaliste tekstide tõlgendamist ning leian lugude jutustamisest palju rõõmu.“ (Karja, 2010) Kiselovi iseloomustas kõrge tööeetika ning nõudlikkus enda ja trupi suhtes, sealjuures jäädes alati säravaks ja positiivseks inimeseks, näitlejaid toetavaks lavastajaks. Kiselovi lavastused on traditsioonilised sõnal ja karakterite tugevusel põhinevad lood, mis on ajast aega puudutanud teatrivaatajate hingi.

Kui üldiselt on Kiselovi lavastuste retseptsioon positiivne, eriti just näitlejatöid kiitev, siis mitmel korral on kriitikud välja toonud näidenditekstidega seotud kõhklusi.  Nii Anneli Saro kui ka Madis Kolk on kirjutanud, vastavalt „Maetud lapse“ ning „Nelipühade“ kohta, et alguses on tegu vaid well-made-play pealisusega, ent seda vaid esmapilgul. Ka Meelis Oidsalu leiab oma kirjutises „Miks ma hoidun „Amy seisukohta“ arvustamas“, et näidendis ning lavastuses alavääristatakse demagoogiliselt filmikunsti, võrreldes teatrikunstiga. Vaid „Kes kardab Virginia Woolfi“ on materjalina nii hästituntud ja oma meisterlikkust korduvalt tõestanud, et selles tekstivalikus ei kahelda. „Nelipühi“ peeti ka liiga muinasjutuliseks ja geograafilises mõõtmes pealiskaudseks, „Maetud last“ aga liialt süngeks looks.

Kiselov ise on öelnud, et iga lavastust alustades teab ta täpselt keskset mõtet, mida ta tahab öelda, ehkki omamata väga selget ettekujutust, kuidas seda saavutada. (Karja 2010) Minu jaoks iseloomustavadki Kiselovi lavastusi suur mõttetäpsus ning sõnajõud. Lavalt ja näitlejate sõnadest peegeldub töö, mis on eelnevalt üheskoos näidendi sündmustikku läbi arutades tehtud. Ta on öelnud, et naudib klassikaliste tekstide lavastamist ning toonitab sõna ürgset ja vaieldamatut jõudu draamateatris. Kiselovi dramaturgia-teemalised seisukohavõtud on vankumatud: „Dramaturgia on omaette kunstiliik, seda ei saa mingite suvaliste kujutiste montaažiga asendada – sel moel esitatud kujutised ei mõjuta kujutlusvõimet.“ (Kossar 2011) Samuti austas Kiselov näidendi autorit ning toonitas teksti puutumatust, välistades teksti igasuguse kärpimise.

Rahvuslik karakter

Veel üheks teemaks, mida Kiselov eriti just ise korduvalt antud intervjuudes rõhutas on seotud rahvusliku karakteriga. Bulgaaria päritolu lavastajana Eestis töötades pidi ta igas lavastusprotsessis kõnelema näitlejatega nii inglise kui vene keeles, sest igasse truppi kuulusid eri põlvkondade esindajad. Seda enam on imetlusväärne juba korduvalt mainitud laval olev mõtteselgus. Kiselov on ise öelnud: „Rahvuslik karakter on nüüdisaegses teatris teisejärguline. Hea teater peab jõudma otse mis tahes rahvusest vaataja südamesse, tooma esile loo universaalse olemuse. Kordan Stanislavski kuulsat soovitust oma näitlejatele: „Kui mängite negatiivset tegelast, püüdke leida temas midagi head”. Mina ütlen: „Kui mängite konkreetsest rahvusest tegelast, leidke oma rollis jooni, mis tõuseksid rahvusest kõrgemale ja väljendaksid universaalselt inimlikke omadusi”.“ (Karja 2010) See tuleb kõige selgemalt esile just „Nelipühades“, kus laval kõneldakse paljusid publiku jaoks arusaamatuid keeli ning veelgi enam, läbisegi. Ent keelte varieeruvusele vaatamata on aru saada, mida tahetakse öelda, mida tegelased mõtlevad ja tunnevad. Aga ka teistes lavastustes ei tõuse pinnale tegelaste rahvus, vaid inimlikud omadused.

Mis on see, mis ärkvel hoiab hinge?

Bulgaaria päritolu lavastaja Mladen Kiselov oli rahvusvahelise haardega mees, kes jõudis oma elu viimastel aastatel ka Eestisse lavastama ning EMTA Lavakunstikateedrisse tudengeid õpetama. Kiselovi ajaliselt pikad lavastused on tihedad, näitlejasooritustest erakordselt täpsed nii miimika kui ka sõna poolest. Kiselovi kui lavastaja suurimaks tugevuseks peangi ma võrratut oskust töötada näitlejatega, tuua nende mängus esile uued nüansid ning tehes ennastületavad ja sisukad rollid – seda saab öelda kõigi nelja Kiselovi Eestis tehtud lavastuse kohta. Ent Kiselovi lavastustes ei soleeri näitlejad kindlasti üksinda – partnerid mängivad suureks ka teineteist.

Vilkuvate bännerite ja sotsiaalmeedia ajastul on värskendav see, et lavastaja pakub teatris ürgset sõna ja inimsuhete jõudu ning tõestab, et muud polegi vaja. Ja saalid on täis ning lavastused pälvivad publiku poolehoidu, puudutades saalis olevaid inimesi sügavamalt kui nii öelda „kunstiline kiirtoit“. Näitlejatele annab Kiselovi lavastustes mängimine võimaluse naasta taas traditsioonilise psühholoogilise teatri juurde. Kiseloviga töötanud näitlejad on välja toonud tema põhjalikkuse laua taga töötades – tekstianalüüs on sedasorti lavastuste lahutamatu osa.

Mladen Kiselovi puhul oli tegu nii värvika isiksuse kui ka teatrilavastajaga, kes rikastas Eesti teatripilti meisterlike lavastustega, mil kõigil lavastaja käekirjale viitavad ühisjooned. Kiselovi lavastustest peegeldub lavastaja armastus teatri vastu ning soov selle kaudu publikut kõnetada üldinimlikel teemadel nagu näiteks armastus ja usk. Mladen Kiselov võttis ise selle kokku nii: „Kunst, mis ei anna inimestele lootust, on küsitletav.“ (OP 2011)

Kasutatud materjalid

Karja, Sven 2010. Mladen Kiselov võtab eesti teatris juured alla. – Sirp 28.05.2010

Kossar, Kristel 2011. Kiselov sukeldub inimhinge sügavikku. – Postimees 31.10.2011

Laasik, Andres 2009. Mladen Kiselov: olen õnnelik, et olen Eestis. – Eesti Päevaleht 28.12.2009

Laasik, Andres 2012. Kauge Balkani nelipühad. – Eesti Päevaleht 21. 05.2012

Liivak, Maria Lee 2012. Kultuurikaja. Vikerraadio 03.11.2012 http://arhiiv.err.ee/vaata/kultuurikaja-53374 Külastatud 18.12.2013

Pärsim, Maarja 2011 OP. ETV 22.11.2011 http://arhiiv.err.ee/vaata/op-435 Külastatud 18.12.2013

Essee on kirjutatud Tartu Ülikooli aine “Eesti lavastajaid” kodutööna sügissemestril 2013/2014

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s