Urmas Vadi autoriteater Tartu Uue Teatri triloogia näitel

Mõiste „autoriteater“ ilmus aktiivselt teatridiskursusesse 2010. aastal, kui Ivar Põllu kureeris selleteemalise Draama 2010 kõrvalprogrammi. Ometi saab autoriteatrist rääkida juba ka möödunud kümnenditel, seega pole tegu uue tendentsiga (Epner 2010). Ivar Põllu (2010) sõnade järgi on autoriteatris oluline vastutuse koondumine ühe isiku (autor-lavastaja) kätte, et seeläbi näitekirjanik-tõlkija-draamajuht-lavastaja kommunikatsiooniahela ebavajalikud lülid vahele jätta.

„Autoriteatri levik toob eesti teatri välja näitekirjanduse, lavastamise ja lavakujundamise, miks mitte ka teatriteoreetilise mõtte hallist argipäevast, sest loovad ja andekad inimesed teevad uues loov-situatsioonis ootamatuid otsuseid, mis kokkuvõttes muudavad kogu teatrimõistmist.“ (Põllu 2010)  Käesolevas essees vaatlen lähemalt Urmas Vadi autoriteatrile omaseid jooni ja „ootamatuid otsuseid“ tuginedes peamiselt tema kolmele lavastusele Tartu Uues Teatris. „Peeter Volkonski viimane suudlus“ (2010), „Rein Pakk otsib naist“ (2011) ja „Rudolf Allaberdi testament“ (2012) moodustavad ühtse triloogia, mille teater on nimetanud täpsustavalt „isikulooliseks triloogiaks“. Uusi tuuli „teatriteoreetilise mõtte halli argipäeva“ tõi vaatlusalune triloogia kindlasti.

Lavastajateekond

Urmas Vadi on lõpetanud Tartu Forseliuse Gümnaasiumi kirjandusklassi ja Tallinna Pedagoogikaülikooli raadiorežii eriala. Tuntuks ongi ta saanud esmalt (näite)kirjaniku ja raadiomehena, lavastamine on lisandunud tema loominguportfelli mõnevõrra hiljem. Vadi võitis 1999. aasta näidendivõistlusel oma teksti „Varasta veel võõraid karusid“ eest esimese auhinna, olles ühtlasi noorim senini premeeritud autoritest (Eesti Teatri Agentuur 2013). Sellest ajast alates on tema sulest ilmunud mitmeid näidendeid, novelle, filmistsenaariume ja ka kaks romaani.

Oma kirjutatud näidendite ise lavale seadmine ei ole sugugi üllatav samm, kui võtta arvesse, et TPÜ raadiorežii eriala sisaldas suurel määral teatriga otseselt seotud aineid: näitlemine, hääleseade, lavastamine, kehatehnika. Vadi teekond näitekirjanikuna algas samuti ülikooli ajal, sest teatriteemaliste õppeainetega tihe kokkupuutumine tõi äratundmise, kuidas tuleks näidendeid komponeerida. (Pool 2012) Võib öelda, et raadio on olnud Vadile teesuunajaks teatri juurde.  Oma lavastajadebüüdi tegi Vadi 2004. aastal VAT Teatris lavastades enda kirjutatud näidendi „Kohtume trompetis“. Pärast esimest katsetust tekkis kuueaastane lavastuspaus, kuni „Peeter Volkonski viimase suudluseni“ 2010. aasta aprillis. Alates sellest lavastusest saab rääkida Vadile omasest lavastajakäekirjast. Peale vaatlusaluse triloogia on Vadi lavastanud veel oma näidendid „Minu isa 20 aastat hiljem“ Ugalas (2011), „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“ (2012) Rakvere Teatris ja „Tagasi Eestisse“ (2012) Vanemuises.

Näidenditriloogia

Kõik kolm näidendit on kirjutatud ühes vaatuses kahele tegelasele – mehele ja naisele, kelle tegelaskujud kannavad sama nime kui neid mängivad näitlejad. Triloogia läbivaks võtteks ongi näitlejate „iseendaks“ kehastumine. „Kui meil on olemas väga head näitlejad, ja meil ju siin Eestis on, /–/ siis võiks see tekst ollagi neile konkreetsetele näitlejatele kirjutatud. Kas siis selles mõttes, et näitleja X mängib näitlejat X, või siis on lihtsalt tegelaskuju kirjutades mõeldud selle konkreetse näitleja peale, tema taustale, isikupärale jne.“ (Tartu Uus Teater 2011) Just seda on autor ka teinud. Urmas Vadi on eelnevalt sõlminud kokkulepe näitlejatega ning alles seejärel alustanud näidendi kirjutamist. Seega on näidendi kirjutamine juba lavastusprotsessi osa. (Pool 2012) Triloogia näidendites ja lavastustes osalevad Peeter Volkonski, Laura Peterson, Rein Pakk, Helena Merzin, Piret Laurimaa ja Urmas Vadi ise.

Vadi manipuleerib mänglevalt tõe ja fantaasia piiridega, pannes näitlejaid esitama oma nime all enda kohta tõele vastavaid fakte, kuid kontekst, milles neid esitatakse, muutub sujuvalt aina absurdsemaks. Triloogiat iseloomustav sõna „isikulooline“ võtab selle mustri tabavalt kokku: lähtutakse päris isikutest, kuid seejuures ei tohi unustada, et tegu on ikkagi looga, fantaasialennu ja kunstiteosega. Vadi ei tegele dokumentalistikaga, kuid talle meeldib oma teostes publikut tõe ja väljamõeldise vahekorra üle juurdlema panna: „Mind huvitab see küsimus, kuidas saab kellestki reaalsest inimesest kirjanduslik tegelane ja kuidas teda siis teatris vaadates või raamatust lugedes vastu võetakse.“ (Vadi 2011)

„Lugu“ on Urmas Vadi loomingust rääkides väga oluline sõna. Vadi ise on nimetanud ennast „loousku kirjanikuks“ (Pool 2012) ning see väljendub tema triloogias. Novellistile omane armastus lugude jutustamise ja ootamatute puäntide vastu on erinevates vormides leitav kõigist kolmest näidendist. Silma torkab veel kõigi näidendite intertekstuaalsus – teiste kirjandusteoste otsene tsiteerimine või nendele toetumine. „Peeter Volkonski…“ jutustatakse pikalt ümber Astrid Lindgreni „Meisterdetektiiv Blomkvisti“ ja „Antigonet“, „Rein Pakk otsib naist“ toetub muinasjutule kaunitarist ja koletisest ning viitab korduvalt Oskar Lutsu „Kevadele“, „Rudolf Allaberdi testament“ kasutab katkendit Ibseni „Ehitusmeister Solnessist“. Taaskord on näha Vadi lugudelembust, mis tekitab tema näidendites matrjoška-efekti: suure loo seest võib leida palju väiksemaid.

Näitlejate omanimelised tegelaskujud ja nende reaalsusest kõrvalekaldumine on leidnud äramärkimist paljudes arvustustes (nt. Loog 2011, Laasik 2011, Purje 2011) ning postmodernse teatrivõttena on see teatriuurijatele huvitavaks kõneaineks. Veiko Märka (2012) on pärast triloogia kolmandat osa, kus Urmas Vadi ise peaosas mängib, öelnud järgmiselt: „Eesti autoriteater jõudis „Rudolf Allaberdiga” kvalitatiivselt uude faasi. Autor mitte ainult ei lavasta, vaid mängib ise ka peaosa. Siit edasi on võimalik jõuda ainult selleni, et autor ise vaatab üksinda ka oma lavastust pealt.“ Oluline pole mitte see, et lavastaja ise oma lavastuses kaasa teeb, mis pole teatrimaailmas sugugi erakordne juhus, vaid tõsiasi, et autor on kirjutanud ja lavastanud näidendi peaosaliseks iseenda ning seejärel ka kehastab ise loodud näidenditegelast. Sellisel tasandil teatritegemine on Eestis tõesti uudne.

Kõik see täidab kohalolu funktsiooni. Samal „Rein Pakk…“ kavalehel kirjutab Vadi: „Juba ammu häirib mind, kui laval on keegi end jälle kehastanud Johniks või Smithiks, tõmbab piipu, joob viskit. /–/ Aga see tekitab minus küsimuse, miks on see piibuga John või Smith siin Eestis ja siin teatris ja mis asja ta ajab. Minu jaoks on see oluline ja normaalne küsimus.“ (Tartu Uus Teater 2011) Vadi üritab oma näidenditega olla võimalikult „siin“ ehk Eesti kultuuriruumis.

Lavastajakäekiri

„Peeter Volkonski viimasesse suudlusesse“ on Volkonski tegelase suu läbi sisse kirjutatud nõuded „ideaalsele lavastusele“, mis ühtivad täielikult näidendi lavaversiooniga ning kattuvad suurel määral triloogia järgmiste osadega. Mitmeid neist tunnustest on samuti näha 2012. aasta Vanemuise lavastuses „Tagasi Eestisse“. Seega julgen väita, et näidendis esitatud seisukohad vastavad suures osas Vadi enda teatrialaste tõekspidamistega, mistõttu võib näidendit vaadelda tema autoriteatri manifestina. Annan esmalt sõna näidenditegelasele ning lisan seejärel omapoolse kommentaari.

 „Mitte mingisuguseid dekoratsioone, ainult tühi lava. Kui, siis tool või kaks, /–/ aga muidu ei mingeid kuradi kappe ega kummuteid ega tugitoole ega kohvilaudu ega baaripukke ega köögimööblit ega ka mingeid abstraktseid pusasid, linnupesi, võsa, metsa, elektriposte. See eksitab.“ (Vadi 2010) „Peeter Volkonski…“ kujundus koosneski üksnes kahest mustast klapptoolist, ei enamast. Dekoratsioonideta lava on ka „Rein Pakk…“ lavastuses, kus taustal ripub valge ekraan, millele kuvatakse fotolavastust. Need mustvalged fotod on lavastuse väga oluliseks tugisambaks, ainsaks dekoratsiooniks ja näitlejate jutu illustratsiooniks. „Rudolf Allaberdi…“ laval seisab riidega kaetud kast, mida kasutatakse etenduse alguses lauana (Andres Maimik (2012) nägi siin tolmu eest kaitstud mööblit lahkunu kodus), kuid etenduse keskel kangas eemaldatakse ja selgub, et tegu on masinaga, mis võimaldab lakke kinnitatud kangale projitseerida liivajoonistusi. Seega kolmest lavastusest kaks kasutavad jutustatava loo visualiseerimiseks eelnevalt ettevalmistatud või kohapeal sündivat pildiprojektsiooni, kuid puuduvad igasugused muud dekoratsioonid ja rekvisiidid.

„Kõik tahavad muusikaga mingit atmosfääri või sisemisi tundmusi edasi anda. Muusika tuuakse tegelikult alati siis sisse kui asi ei jookse, kui näitleja ei mängi asja ära, siis tuleb muusika, muidugi kui helimees ikka paneb.“ (Vadi 2010) Triloogia esimeses osas on kunstilise võttena igasugusest helitaustast loobutud, teises osas täidab muusika juba meeleolu loomise ja ühtlasi etenduse raamistamise funktsiooni (alguses ja lõpus kõlavad hoogsad armastuslaulud), kuid kolmandas osas on helil suisa sisu edastav roll. Otseses mõttes lindi pealt mängitakse katkeid Rudolf Allaberdi filmirollidest ja intervjuudest, olles sellega näitlejate öeldud mõtete  illustratsiooniks või uute meenutuste ajendiks.

„Valgusega on sama asi. Mind on mitu korda laval pimestatud. Prose kargab näkku ja siis sa tuigerdad mööda lava, kobad käsikaudu, igasugu kapid ja toolid on jalus ja kõik on kadunud.“ (Vadi 2010) Valguskujundusega ei ole triloogia osades eriti mängitud. Võiks öelda, et „Peeter Volkonski…“ valguskujundus isegi puudus, lava oli pidevalt ühtlaselt valgustatud nagu tavaline spordisaal. Enne „Rein Pakk…“ algust pöörles muusika saatel laes diskokuul, heites saali kelmikaid valguslaike, pöörlemine katkes etenduse algusega. Etenduse käigus valgus küll nõrgenes või intensiivistus, sõltuvalt sellest, kas räägiti fotodele jäädvustatud lugu või antakse möödunule tagasivaatav kõrvalpilk. Triloogia kolmandas osas võib valguskujunduse hulka lugeda lakke kuvatud liivajoonistused, mis ongi tekitatud valgusallika kinnikatmise teel. Peale liivajoonistuste ja diskokuuli triloogia lavastustes valguse abil kujundeid ei looda, vaid kasutatakse seda praktilisel eesmärgil – laval toimuva nähtavaks muutmiseks.

„Kostüümiga on sama lugu. Alati nad kisuvad kusagilt, saapad on kas liiga väiksed või suured ja loksuvad, või siis on liiga kitsad, või ninadest lühikesed. /–/ Sellepärast ma omas lavastuses kasutaksin enda riideid.“ (Vadi 2010) Peeter Volkonskil on peas talle omane peakate ja käes jalutuskepp, olles sellega äratuntavalt tavapärane Volkonski. Kuna teistel näitlejatel ei ole nii selgelt nende imago juurde kuuluvaid elemente, siis ei saa nende riietuse juures midagi nendelikku välja tuua. Otseselt kostüümidest saab rääkida üksnes „Rein Pakk…“ taustal jooksva fotolavastuse puhul, kus näitlejad kannavad fotodel näiteks punkari- või pulmariideid. Silma torkab, et kõigi lavastuste naistegelased on riietatud erksamalt (punased sukad, roheline sametpintsak, lilla kleit) ja seetõttu ehk veidi teatraalsemalt.

Töö näitlejaga

Eelpool kirjeldatu näitab, et Urmas Vadi triloogia lavastused on teostatud ülimalt minimaalsete vahenditega ja etendatud pigem kammerlikult väikestes saalides, et vähendada sel moel võimalikke barjääre näitleja ja publiku vahel. Võib öelda, et Vadi triloogias tõuseb fookusesse näitleja, sest muusika, valgus, kostüümid või dekoratsioonid ei juhi tähelepanu mujale. Näitlejatöödest rääkides tuleb nentida, et kõik rollid on füüsiliselt pigem staatilised. Ei toimu kiireid liikumisi ega intensiivset kehakeele kasutamist. Näitlejad kas istuvad (esimene osa), seisavad mikrofoni taga (teine osa) või liiguvad aeglases tempos (kolmas osa), edastades samal ajal intensiivset teksti, mis koosneb sageli pikkadest monoloogidest. Üksnes „Rudolf Allaberdi testamendis“ leidub mõningaid teatraalsemaid stseene, kus Piret Laurimaa võimendatult Allaberti matkib ja näitlemist näitleb.

Lavastuste staatilisust nendib ka Pille-Riin Purje (2011), kes  kirjutas kahe esimese osa põhjal, et Vadi provotseerib publikut temporütmide aeglustamisega, kombates vaataja taluvuspiire, et testida publiku suutlikkust ja oskust ära kuulata ning võõra loo kaudu endani jõuda. Aeglasele tempole ja peaaegu olematutele efektidele vaatamata on Vadil õnnestunud saavutada soovitud „kohalolu tunne“, sest Andres Maimik (2012) on „Rudolf Allaberdi…“ kohta öelnud järgmist: „Kohati on dialoog laval nii intiimne ja kodune, et tahaks püsti karata ja sõna sekka öelda.“ Usun, et see on lavastajale suureks komplimendiks.

Kuigi triloogia retseptsioon on olnud üldiselt tunnustav ja positiivne, on välja toodud puudujääke näitlejate juhendamisel. Tiiu Laks (2010) kirjutab „Peeter Volkonski…“ kohta: „…on näha, et näitlejatel on lastud väga palju ise „mängida” ja end ise lavale paigutada, mis tekitab lavastuse esimeses osas võib-olla veidike liiga palju tühja ruumi“. Triloogia teise osa kohta ütleb Alvar Loog (2011): „Ka Rein Pakk ja Helena Merzin, kellest Vadi polnud suutnud siiski mitte päris kõike välja pigistada, ei teinud siin kindlasti oma parimaid rolle.“ Triloogia kolmanda osa näitlejatöö suhtes on Veiko Märka (2012) pigem positiivselt meelestatud, kiites Piret Laurimaa tolerantset partneritunnetust ja temapoolset panust lavastusse.

Vadi oskused näitlejaid suunata vajavad ehk tõepoolest veel lihvimist ja harjutamist. Seda väites ei tugine ma mitte Uue Teatri triloogiale, mille osas mul etteheited puuduvad, vaid tema lavastusele „Tagasi Eestisse“ Vanemuises, kus näitlejad paraku triloogiale omast kostüümide ja dekoratsioonide puudumist välja ei kandnud. Uue Teatri triloogia ja „Tagasi Eestisse“ võrdluses jääb mulje, et kuigi Vadi saab aru, et „on olemas selline asi nagu rolli ülesehitamine, sinna sisseelamine, enda jaoks tegelaskuju hinge ja mõtlemise lahtiseletamine“ (Tartu Uus Teater 2011), muudab ta selle näitlejate jaoks keeruliseks, vältides teadlikult harjumuspäraste pidet pakkuvate teatrivõtete kasutamist, andmata seejuures piisavalt uusi tugipunkte.

Vadi nõuab oma näitlejatelt suurt tekstitäpsust, et tegelaskuju olemus väljenduks verbaalsete vahenditega (Pool 2012). Keskendumist lavastuste auditiivsele poolele kinnitab vormi kõrval veel ka tõsiasi, et Vadi lavastusmeeskonda on alates lavastusest „Rein Pakk…“ kuulunud raadios töötav helirežissöör Külli Tüli, keda Vadi ise peab lavastuste juures oluliseks kaasamõtlejaks (ibid). Kirjanikuna sõnadega sinapeal oleva lavastaja nõrk koht paistab olevat näitlejate füüsilise poole juhendamine ja neist just selles osas „kõige välja pigistamine“. Lavasituatsioonis saab toimiva kontseptsiooni ja hästi esitatud teksti kõrval oluliseks just näitlejate kehaline rolliloome, mis raadioteatri puhul märkimisväärne pole. Kui jääda edaspidi truuks tühja lavaga lavastustele, tuleks lisaks õnnestunud tekstile süveneda veidi rohkem sellesse, mida ja kuidas näitlejad laval teevad, sest üksnes laval olemine on näitlejatele keeruline.

Urmas Vadi ei pea ennast lavastajaks, kes peab kindlasti järgmise lavastuse välja tooma, vaid lähtub seda tehes oma sisetundest – kui lavastada, siis teha seda täpselt nii nagu ta ise tunneb (Pool 2012). Isikuloolise triloogia puhul ei ole Vadi sisetunne teda petnud. Kas järgmised lavastused saava olema sarnaselt eelmistega minimalistlikus vormis fantaasia ja reaalsuse piiride kompamised, või on oodata midagi muud, näitab vaid aeg.

Viited

  • Eesti Teatri Agentuur (2013) Eesti autoreid – Urmas Vadi. Link
  • Epner, L. (2010) Autoriteater ja kollektiivne „leiutamine“. Sirp 08.10.2010, Link
  • Laasik, A. (2011) Rein Pakku kisub kosmiline ilu. Eesti Päevaleht 09.04.2011, Link
  • Laks, T. (2010) Peeter Volkonski ja vinge Lugu. Eesti Päevaleht 24.04.2010, Link
  • Loog, A. (2011) Helena Merzin otsib meest, Urmas Vadi toimivat dramaturgiat. Sirp 07.04.2011, Link
  • Maimik, A. (2012) Mälestusõhtu kadunud vanameistrile – „Rudolf Allaberdi testament“. Eesti Ekspress 29.04.2012, Link
  • Märka, V. (2012) Urmas Vadi lustakas testament. Eesti Päevaleht 18.04.2012, Link 
  • Pool, L. (2012) Autori intervjuu Urmas Vadiga Hugo Treffneri kultuuriringis 07.12.2012, intervjuu autori valduses.
  • Purje, P-R. (2011) Sinuga on teine lugu. Teater.Muusika.Kino 6-7/2011 
  • Põllu, I. (2010) Autoriteater. Ääremärkusi. Postimees 25.08.2010, Link
  • Tartu Uus Teater (2011) „Rein Pakk otsib naist“ kavaleht
  • Vadi, U. (2010) „Peeter Volkonski viimane suudlus“ näidenditekst
  • Vadi, U. (2011) Urmas Vadi: kuidas sai Savisaarest Juudas ja Tättest Jeesus ja mis sai edasi. Postimees 29.01.2011, Link

Essee on kirjutatud Tartu Ülikooli aine “Eesti lavastajaid” kodutööna sügissemestril 2013/2014.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s