Pidupäine tuike tiibleb tuuma ja ääremaa vahet

„Tuvi”. Autor Andri Luup, lavastaja Maria Peterson, kostüümikunstnik Maarja Naan, kunstnik Andri Luup, helikujundaja Tõnis Leemets, valguskujundaja Helvin Kaljula. Näitlejad Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel. Esietendus 29. novembril 2013 Kinomaja saalis/kohvikus Sinilind.

Kirjutada „Tuvist” on natuke hirmus – iial ei tea, millal võid iseoma lõusta märgata Andri Luubi-Maria Petersoni kõverpeeglist vilksatamas. Nõnda kõikehõlmav on autori ja lavastaja iroonia teatritsentris askeldajate ja teatrivälja äärealadel kiibitsejate suhtes. Aga ole sa teatraal või inime, teisi endasarnaseid armutult vemmeldada ei ole ikkagi kuigi tulus ega tervislik. Sestap ongi Luubi ja Petersoni komöödiavemmal halastav ja sõbralik, nende „Tuvi” saab empaatiline ja eneseirooniline.

Lavastuse lööv trump on värvikas näitlejakoosseis, eri teatrite ja teatrikoolide taustaga näitlejad moodustavad intrigeeriva koosluse, kuhu võtavad kaasa oma varasemad lavalaudadel elatud elud, üteldud mõtted, kohtutud partnerid. Omailmad vältimatu slepina ühes, mängitakse reaalajas kokku ennast unustava lustiga, mis tuletab meelde, kui kurvastavalt harva näeb teatris ehedat mängurõõmu ja julgust end anda end sõnumi teenistusse, nii et isiksuslikkus seejuures põrmugi ei lahustu. Juba tekst ja lavastus on säärased, et üht või kaht tegelast teistest peamisemaks ei tõsta, kõik kaheksa käivad vaheldumisi fookusest läbi (et põhiokteti kõrval on veel üks tegelaskuju, kes nähtavaks ei ilmu, ja teine, kes kuuldavaks ei saa, on igati loomulik, et nad päris samaväärseks ei tõuse – ehkki Garmen Tabori ja Ken Rüütli osalus on kindlasti lavastusterviku vaimsusest tundlikult kantud). Tunnistan üles, et mu enda jaoks on selline teater kõige nauditavam vaatamine: näitlejad ja tegelased avanevad kokkusaamisrõõmsas atmosfääris paralleelselt, igaühe isikupära saab tajutavaks, kõigi ühised igatsused ja valud teadvustatuks, inimeseks olemine ilmneb omas mahlas hästi ilusasti, olles ühteaegu polüfooniline ja ühehäälne. Seda mängu kroonib omamoodi pidupäevatunne: ju on siin oma osa lavastuse valmimisel väljaspool institutsionaalset teatritegemist ja hõredatel mängukordadel, et nähtud etendus oli tuntavalt kantud kõige puhtakujulisemast rõõmust, mille lõi võimalus veeta oma pühapäevaõhtu üheskoos. Teater ongi pidu, tuletab „Tuvi” meelde.

Iseäranis kõnekas on sisuline mõõde, mille kaudu „Tuvi” meeldetuletus kohale jõuab: lavaloos pilatakse innukalt sellist teatritegemist, kust pidulikkus ja pühalikkus kaotsi läinud. Sissevaade Hermese-nimelise teatri telgitagustesse, ühe teatriorganismi haiglasse sisekliimasse on vaimukalt liialdav, jaburuseni küündiv, aga küllap tegijad teavad piisavalt täpselt, millest räägivad, ja nende pilkes võib olla jahmatavalt palju tõde. Absurdimaigulisel pilalool on siiski lootusrikas ja valus alltekst. Inimesel on ka meie ajas vajadus ja valmisolek süveneda tõsi- ja püsiväärtustesse… aga kihutav maailm pöörab selle pahatihti naeruväärseks ja muudab võimatuks.

Maria Petersonist tundukse kujunevat lavastaja, kes suudab oma sõnumi peita näitlejate vahelisse mängu nõnda, et see avaneb sealt peale tükkimata ja näkku kargamata, ent hägustumata. Ei ta tegele oma kujundiloomisvõime demonstratsiooniga, vaid jutustab lugu ja tõstab esiplaanile suhtevõrgustikud, aga kujundid moodustuvad justkui omatahtsi (jätan targu spekuleerimata, kas lavastaja salasuunamisel või näitejuhitöö õnneliku teadvustamata lisasaadusena – see ei olegi „Tuvi” puhul oluline). Selle tõestamiseks arvan, et „Tuvi” tegelaskonda tasuks vaadata juba mainit keskme-ääreala vastanduse valguses.

Tuumaks on teatritegemine, selle müstiline salavägi, mida taipavad teadagi tunnetusliku täpsusega suured loojahinged, keerukad kunstipersoonid, nemad majesteedid näitlejad-lavastajad. Seal nad lippavadki lavale ja lavalt: Aleksander Eelmaa vana näitleja Heinar, kelle segadus tänapäise kunsti trikitamisest ja usk sõna puudutavasse jõusse on nii liigutav, et ta katkendlik mõtteloogika kujuneb „Tuvi” mõjusaimaks raamiks-refrääniks; Indrek Sammuli asjaliku ebamäärasusega läbi elu, lavade ja ekraanide naudisklev meesnäitleja-hurmur Märt-Indrek; Liina Olmaru naeruväärselt neurootiline ja uskumatult ohvrimeelne naisnäitleja Rita-Reet. Ja Nero Urke lavastaja Mehis-Madis, kes ronib püüne ja saali vahet kui kehastund ambivalents.

Ääremaale jäänutele kuulugu vaid unistused ja unenäod selle kohta, missugune teatrisaladus välja võib näha. Ja oma unistusi hellitavad nad erinevalt, ent ühesuguse siirusega: Mare Petersoni vilkalt sahmerdav, pööraselt kärmelt uue teabega kohanduv, oma pisikeses isiklikus tões veendunult kõike sassi ajav „teatrisõber” Fanaatik, Elisabeth Petersoni pimestavalt kütkestav särasilmne naiivitar, muinasjutuprintsess või spioon Planka ning Kaspar Velbergi lavatööline Transa, kes kannab keelel ja südamel teatriteo perfektsustaotlust ja oma väsind vimmapilgust sõltumata suhtub teatrisse sellise poeetilise kirega, et ka ta viha on leegitsev. Keskme ja ääreala vahel plingib värvikalt Aarne Soro direktor Vello-Viljar, tabav üldistus oma ebakompetentsuse tasemele tõusnud lihtsameelsest kollaborandist. (Näitejuhi ja näitlejate sisuka ja vahel vabastavalt ülemeeliku töö tähelepanelikum vaatlus eeldaks veel mõnd vaatamiskorda. Ehk aeg annab võimaluse.)

Paigutades näitlejad-lavastajad teatri tuuma ligi ning jättes vaatajad-tehnikud äärealade üksindusse, kutsuvad Luubi tekst ja Petersoni lavastus esile ootamatu knihvi: tegelikult on just kunstirahvas kunsti tuumast kõige rohkem võõrdunud, salaväe maha mänginud, ära müünud, meelest lasknud lennata… ja vaid kunstikaugeil on säilinud siiras usk saladuse võimalikkusse. Tsentri ja perifeeria kohavahetusel, kus mõlemad säilitavad küll oma positsiooni ja mõned atribuudid, ent kus tuuma ligi olijad lasevad süsteemi määravad elementidel käest pudeneda ja teesklevad äärealadele, et evivad neid edasi, on kõnekalt trööstitud tulemused. Kui lava pöörleb ja igasugu tehnilise tavaariga annab teha võlutrikke, võib näitleja oma võluvuse ju rahus nurka visata… ent efekt pole veel ime ja teeseldud salapära pole ehe müstika.

Andri Luubi ja Maria Petersoni „Tuvi” on ses suhtes intrigeeriv ja rikas teatrisündmus, et hoolimata oma terviklikkusest ja kõigi komponentide allutatusest sisulisele sõnumile, on igas osises ainest ka eraldi analüüsiks. Siinne kirjatükk, mille õnnetuseks on ainsal vaatamiskorral põhinemine, suudab parimal juhul juhtida mõnele huvitavale tahule tähelepanu, ei enamat. Näiteks tasuks pikemalt peatuda Maarja Naani kütkestavatel kostüümidel, mis võivad mõjuda esmapilgul küll argise ja funktsionaalsena, kuid ilmutavad peagi oma kõnekat kentsakust. Või arutleda, milliste nippidega on Maria Petersonil õnnestunud misanstseenid sellesse ebaloomulikult laia, ent sügavuseta mänguruumi laiali laotada nii, et visuaal ei lähe igavaks. Või tunnustada lavastaja nutikat rollijaotust, uurides ükshaaval näitlejate elude ja tööde hõlmumist „Tuvi” maailma ning võrreldes, kelle puhul kõlab elu- ja teatripositsioon siinse rolliga kokku, kelle puhul tekitab pingelise vastanduse. Või tegeleda dünaamika ja staatika vahekordadega Andri Luubi tekstis, selgitada välja, kuis on võimalik, et sündmuste virvarrist hoolimata jäävad tegelased muutumatuks, et faabula areng ei muuda muheda lootusetuse seisundit. Või vaadelda „Tuvi” kui ajuti eneseparoodiasse kalduvat teost, mis ka enese võimalikud kitsaskohad juba ette naljaks keerab ja viimaks oma hoogsa lustiga autoparoodia žanri tühistab, kuna pilaobjektiks on siiski tuim rutiiniteater. Igatahes, lavastuses põimuvad kõik need aspektid nii tihkeks tervikuks, et see ehk vabandab, miks praegu nende küsimustega tegelemata jätan.

Peale võimaluse jõuda peenekoelise näitejuhitöö kaudu efektsete tulemusteni on „Tuvi” eluhoiakus mõndagi, mis selle materjali Maria Petersoni lavastajalaadile üdini sobivaks teeb: olemise naeruväärsuse vahe tajumine, situatsioonide uljas grotesk ja empaatiline lootusrikas elutarkus. Seega haakub Andri Luubi tekst Maria Petersoni lavastuste reas ootamatult loogiliselt (komöödia)klassikute Molière’i ja Tšehhoviga. Ma tihkan uskuda, et klassikuteni küünitades hoiavad Luup ja Peterson oma teatritegemises alal siiski lootust, peavad võimalikuks teatrit, kus müstiliselt ehe inimkogemus toob kaasa millegi kõrgema puudutuse. Ilma selleta oleks igapäine pingutus ja pühendumus ju absoluutselt… Mu usku toidab tajumus, et „Tuvi”-trupi mäng oli teisel esietendusel hämmastavalt sädelev ja kirglikult kohalolev: ei või ometi olla, et nõnda anduvalt usutakse millessegi, mis on paljas eitus. „Tuvi” alltekstis, sisu ja teostuse lõikumises peab seega olema ka teatri jaatamine, kunstitaju ja –tuju taaspühitsemine.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s