Vestlusring noorele vaatajale suunatud tantsulavastustest. “Võluvärk” ja “KÕIK”. Kolmas lugu festivalilt HOMMIK

Neljapäeval (5. detsembril) leidis klubis Shah aset vestlusring, kus peamiselt väliskülalistest koosnenud auditoorium rääkis lavastustest “Võluvärk” (Zuga Ühendatud Tantsijad kooseisus: Tiina Mölder, Helen Reitsnik) ning “KÕIK” (Angela Peris Alcantud, Koldo Arostegui). Vestlusringi modereeris Moos van den Broek (infot tema kohta saab siit). Vestluse teema haakus väga edukalt ka TÜLikate poolt korraldatud vestlussarja teemaga, milleks siis teatavasti oli lasteteater. Nimelt käsitleti vestlusringis “Võluvärgi” ja “Kõik” näitel vanusegrupile 4-7 eluaastat suunatud noore vaataja teatrit (seda nii tantsuteatri kui sõnateatri mõttes). Siinkohal tooksin välja mõned olulisemad teemad, millest vestlusringis esile kerkisid. Sõnastan need olulisemad teemad alapunktidena, pakkudes ka selgitusi, näiteid ja laiendusi.

Lastega suhtlemise võimalused, vahendid, meetodid

Noored vaatajad teatrisaalis on sootuks erineval positsioonil, kui seda on üldjuhul täiskasvanud publik. Tihtilugu eelistavad noorele vaatajale suunatud teatrit praktiseerivad inimesed, et lapsed istuksid põrandal, hunnikus koos – see tekitab noortes suuremat kokkukuuluvustunnet ning ka teatavat suhtlusvõimalust omavahel. Kui lapsed pole surutud/sunnitud toolidele, on nende vabadustunnetus tugevam, mis jätab neile sealjuures mulje, et nad võivad ja saavad oma kaaslastega suhelda. Kuna suhtlus omavahel on lubatud ja ka tervitatud, siis muutub suhtlus lavategevusega ehk ka sellevõrra lihtsamaks. Etendajad nii “Võluvärgis” kui lavastuses “Kõik” suhtlevad lastega erineval viisil: kui Zuga tantsijate suhtlus toimib kaasahaaramismeetodil (mõttekäik: me võime mängida ka koos), kuid samas ka keele kaudu (räägitakse lugu, oodatakse reaktsioone), siis lavastuses “KÕIK” suheldakse lastega helide kaudu, mida etendajad oma kehade ja häältega loovad, sealjuures üksikuid lapsi ka sõrmeotstega puudutades ning publikusse tungides. Suhtlust soovitakse eeskätt mängu rikastamise eesmärgil – kui lapsed tunnevad ennast osalisena mängus, on nad altimad ka järgima mängureegleid (nt lavale ei minda, kui ei kutsuta; räägitakse vaikse häälega, kui just neile ei anta juhiseid kaasa rääkimiseks jm). Koos mängitakse paljuski just korduvate elementide toel: korratakse etendajate järel mingeid helisid või liigutusi; nähakse korduses rütmilist mustrit, mis aitab lavastusega suhestuda.

Fiktsionaalsus ja reaalsus noorele vaatajale suunatud lavastustes

Üks oluline aspekt, mille kõik etendajad välja tõid, oli asjaolu, et laste jaoks on mäng kui fluidum: see võib väga kiirelt muutuda, areneda, selle reeglid ei kehti alati jne. Laste jaoks on mäng ilmselt ka lõdvestumishetk, puhkus ehk igapäevasest asjaajamisest. Lastemängus vahetuvad asjaosaliste sõnul rollid ja situatsioonid väga kiirelt ning nende vahetumisel ei ole loogika kõige olulisem asi – peaasi, et lõbus on, peaasi, et midagi toimub! See, et etendaja võib ühel hetkel olla puu ja siis jälle inimene ja siis hoopis konn, ei tule lapse jaoks võõristusena, vaid see on orgaaniline mängu osa. Sealjuures ei ole oluline, et kujutatavad situatsioonid või tegelased oleks illustreeritud ohtrate kostüümide, rekvisiitide, lavakujunduse toel. Oluline on see, et laps mõistaks, kas tegevuse või keele kaudu, mis laval toimub. Sellest johtuvalt jõuti vestluse käigus arusaamani, et laste suutlikkus mõista abstraktseid nähtusi laval, on tunduvalt võimekam, kui ehk arvata võiks. Just noor vaataja on publik, keda ei saa alahinnata, kuid samas kellele ei peaks ka meeleheitlikult meelelahutust pakkuma, veri ninast väljas. Pigem on vaja lastel tunda, et lavaltoimuv on mäng, milles neil on oluline osa: mängida pealtvaatajat ja siis mängida kaasa. Fiktsionaalsuse ja reaalsuse vahekord on sealjuures väga kõikuv, kohati isegi ebaoluline. Lapse jaoks on etendaja mängimas puud (nagu “Võluvärgis”) või etendaja mängimas umbkeelset maauurijat, pikksilm silma küljes kinni (nagu lavastuses “Kõik”), igal juhul alati reaalselt olemas ning tõenäoliselt alati mingisugune fiktsionaalne tegelane. Sealjuures on olulisem lihtne mängurõõm, tõeline siiras tahe mängida. Kõlasid ka väga märgilised sõnad: Lapsed ei otsi niivõrd narratiivsust, kuivõrd just huvitavaid lahendusi mängus.

Ruumilahendused ja noorele vaatajale suunatud teatri mobiilsus

Viimaks käsitleti üht olulisimat punkti ilmselt: kus mängitakse ja millistel tingimustel. Paljugi tuli arutlusele teema, et lapsi teatrisse saada võib kas rahalistel või muudel põhjustel osutuda keerukaks ning lahendusena sellele on teatrid hakanud pakkuma varianti käia koolides või huvikeskustes teatrit tegemas. Seepärast on paljud lastele suunatud lavastused muutunud (või muudetud) oluliselt kompaktsemaks ja mobiilsemaks, et oleks võimalik kiirelt ehitada üles fiktsionaalne ruum ning usutav setting. Toodi välja asjaolu, et lastelavastustel on sisuliselt kohustus olla võimalikult kiiresti ja võimalikult kergelt kohanev. Seda nii ruumi mõttes kui ka publiku mõttes. Lapsed on selles mõttes eriline publik, et nende puhul ei või kunagi teada, milline märgisüsteem tööle hakkab, mis energia üles tõstab, milliseid reageeringuid tekib. Ja lapsed ruumis muudab ka ruumi eriliseks – pidev liikuvus ja nihelemine on justkui sellisele teatrile omane ning ka väiksed ruumid peavad sellise omapäraga hakkama saama. Seepärast ongi etendajatele seatud ülesanne või kohustus suunata ükskõik millises ruumis fookust just oma tegevusega. Laps peab tundma ennast ruumis mugavalt ning turvaliselt ja nende tunnete tekitamine saab paljuski olla etendaja enese luua. Lapsed tahavad peaaegu alati osaleda ning nooremale publikule teatrit tegev trupp peab sellega arvestama nii ruumilahenduste kui ka mängu mõttes.

Kokkuvõtteks

Põgusalt vesteldi veel paljudel teistel teemadel. Ruumis oli tunda head energiat, kus tegijatel oli võimalik rääkida omadest kogemustest (nii headest kui halbadest). Mina nägin Zuga “Võluvärki” küll mõni aeg tagasi, kuid olen jätkuvalt seda meelt, et just sihtgrupil 4-7 on selle etenduse vaatamine meelepärane – lastega tegeletakse, luuakse turvaline keskkond, värvid-helid-rekvisiidid-vahendid on kohandatud just sihtgrupile. Väliskülaliste lavastusest “KÕIK” võib lugeda siin samas blogis (pisut allpool).

Lasteteater on erilist tüüpi teater, kus tegijatest endist peab mängu ajal õhkuma totaalne soov olla laval ning tegeleda lastega. Lasteteatrit ei saa teha poolenisti või nii enam-vähem-tehtud stiilis. See on teater, kus tuleb ette ootamatusi ning kus tegija peab olema ettevalmistunud kõikvõimalikele juhtumitele. Veel enam ilmselt tuleb ette ootamatusi publikus, kui tegemist on tantsuetendusega, kus sõnal on üsna väike koht. Samas on need tihtilugu väga rütmistatud ning emotsionaalselt laetud lavastused, et sõnum jõuab alati kohale. Milline sõnum aga lastele kohale jõuab ja kuidas nad seda tõlgendavad, on juba omaette küsimus.

Kellel veel jaksu-mahti-võimalust: HOMMIK kestab veel! Minge võtke osa aruteludest, kuulake toredate inimeste muljetusi ja vaadake teistsugust teatrit.

 Mina lõpetan raporti ja annan teatepulga edasi Elerin Keerusele.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s