Noorele vaatajale suunatud tantsuteater. Esimene lugu festivalilt HOMMIK 2013

Sel nädalal 4.-7. detsembril on Tallinnas festival, nüüdistantsu festival HOMMIK. Meie blogis ilmuvad järjest erinevad tekstid festivalil toimunud sündmuste kohta: etendused, showingud, arutelud (informatsiooni festivali kohta leiab siit: http://stu.ee/h2013/). TÜL-i saadikud on Kristi Ruusna ning Elerin Keerus, kes üritavad anda hea ülevaate sellest, mida vaatajaile siinmail näidatakse ning mida sellest arvata. Festivali kohta on kodulehel öeldud nii: „Nüüdistantsu festival HOMMIK on Sõltumatu Tantsu Ühenduse kureeritav festival, mis toimub sel aastal kolmandat korda. Festival on hommikuselt värske, julgelt katsetuslik ja olevikuline. See, mida tantsukunstnikud publikuga jagavad, reageerib tänastele vajadustele ning praeguse aja ja inimeste meelele. Festivali programmis on etendusi nii Eestist kui välismaalt ja erilise tähelepanu all laste ja noorte eriprogramm.” (STÜ).

„KÕIK”

Tants: Angela Peris Alcantud, Koldo Arostegui, Dramaturgia: Moos van den Broek, Lavadisain: Miriam Hartwig, Valgus/tehnika: Hein Drost, Joost Allema, Produtsent: Het Lab Utrecht
Esietendus: Krokusfestival, Hasselt (B), 21. veebruaril 2012.a.

Festivalil: Okasroosikese loss, 4. detsember 2013

Angela Peris Alcantudi ja Koldo Arostegui tantsitud ja lauldud etendus „KÕIK” oli erakordselt hurmav ning tundus, et seda nii täiskasvanud kui noorele publikule. Saal oli täis esimese ja teise klassi väikeseid rüblikuid, kes naersid, plaksutasid ja nipsutasid kaasa ning olid ilmselgelt täielikult haaratud peamiselt ütleme „võlukeeles” vahendatud lavastusest. Tühjale lavale loodud minimalistlik lavastus (seda lava-, heli-, kostüümikujunduse poolest) oli sedavõrd kaasahaarav, et 45 minutit möödus kui märkamatult. Ilmselt õige noorele vaatajale suunatud lavastus selline just ongi: kordagi ei hakka igav, erinevad stseenid ja koreograafiad haaravad kaasa ning ei lase tähelepanul hajuda. Ainuke asi, mida antud lavastuse etendusele võinuks ette heita, oli lastega kaasatulnud õpetajate pinges olek: pidev keelamine „Ole tasa!”, „Ära seisa”, „Ära tee!” lõhkus saali loodud imelist atmosfääri. Ilmselgelt ei olnud nad tabanud ära asja puänti, et mis on lastele lõbus võiks olla ka täiskasvanutele lõbus ning lapsed suudavad ennast vägagi hästi ülal pidada (eriti seepärast, et lavalt saadud impulsid ja juhised olid vägagi täpsed). Kuid see selleks, räägiksin meelsamini sellest, mis oli hästi. Ja seda oli omajagu!
Pilt on pärit siit: http://stu.ee/h2013/wp-content/uploads/2013/11/ALLES-AnnavanKooij-01991-1120×600.jpg KÕIK

Lavastuse helikujundus tulenes vaid etendajate endi tegevusest. Nii trampimiste, plaksutamiste, keelelaksutuste ja laulude kaudu loodi vaimustav rütmiline partner liikumistele. Kaasa haarati ka noor publik, kes lavasuuniste abil ka ise häälitsema hakkasid. Ruum kasutati ära täies väärtuses, sealjuures ka publikuala, kuhu etendajad mänglevalt sisse tungisid. Väike koputus sõrmeotsaga laste peanuppudele ja lõbu laialt. Samuti vestlesid etendajad nii omavahel kui publikuga ennemainitud võlukeeltes – ei suutnud ma tuvastada keelt, kuid sõnumid olid vägagi selged. Miimitehnikatega imiteeriti nii pikksilma kleepumist silmakülge, erinevaid lendavaid putukaid (koos häälega), heliredeli mängimist mingil kujuteldaval keelpillil jpm. Okasroosikese saali mustade seinte vahele oli lavakujunduse mõttes lisatud ainult valge aluspõrand, millele oleks hiljem joonistada, ning valguskujunduseks vaid mõned prožektorid andmaks nii valget kui värvilist valgust. Ruum täideti täielikult etendajate mängu ja lauluga, mida oli nii mõnus jälgida: suured liigutused vaheldumas väikestega, väikesed helid vaheldumas suurtega, vaiksed stseenid vaheldumas erakordselt rütmiliste ja musikaalsetega.

Lavastuses oli nii palju mängu ja rõõmu, et seda energialaengut on keeruline sõnadesse panna. Kogu lavastustervikus peegeldus etendajate elurõõmus suhtumine ning lastesõbralikkus, teatav hea inimese aura. Lapseliku rõõmuga joonistati neoonrohelise ja -kollase värviga lavale kaks kujundit (ruut, kolmnurk), seejärel mäkerdati nii endid kui üksteist värvidega kokku ning lauldi koos lõpulaul (lapsed kaasaarvatud). „KÕIK” on erakordselt hea tõestus sellest, kuidas laste kaasahaaramiseks mängu ning noore vaataja huviäratamiseks ei ole tarvis tohutuid rekvisiite, suurejoonelist lavakujundust, pidevalt tümpsuvat taustamuusikat ning kõige enam laste alahindamist – laps mõistab vihjelisust ehk veel pareminigi, kui täiskasvanu mingites situatsioonides ning see on hea publikueripära, mida etendajad võiksid ära kasutada. Angela Peris Alcantud ja Koldo Arostegui seda tingimata ka tegid. Minu jaoks vaimustav avapauk festivalile. Jään huviga ootama juba järgnevaid etendusi.

Et aga aimu saada, millest ma räägin, võiksid kõik huvilised heita pilgu videole, mis lavastusinfos ka antud on:
http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=DF_DG5EuP6c

Peatseni!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s