Paipoiste revolutsioon?

Ugala “Y-generatsioon”. Lavastaja Adeele Sepp, dramaturg Mehis Pihla (EMTA Lavakunstikool), kunstnik Kristjan Suits (külalisena), helikujundaja Harlet Orasmaa, näitlejad Marika Palm, Klaudia Tiitsmaa, Rait Õunapuu, Kristjan Põldma, Vallo Kirs. Esietendus 28. septembril 2013 Ugala väikeses saalis.

Noor-Ugala „Y-generatsioon” on kindlasti mitutpidi märkimisväärne ja märgiline lavateos. Äsja diplomeeritud näitlejate isekeskis loodud lavastus on manifesti-kaalu ettevõtmine, kuna püünel julgetakse lahti mõtestada nii oma põlvkonna kui iseenda palgejooned, aga ootamatult ühetimõistetava elulähedusega on mängu haaratud ka aegruum, Viljandi linn A.D. 2013. Noored näitlejad muugivad elu lukku aususe võtmega: kui julgetakse kritiseerida ennast, annab see õiguse kritiseerida ka teisi, sest vastanduse objektiks pole enam teine inimene (meie oleme head ja teie halvad), vaid pahed (meil on head ja vead ning teil on head ja vead). Selline vaimuküps lähenemine vääristab Noor-Ugala paatost.

Adeele Sepa lavastust käivitavad küsimused võivad olla poliitikateemalistest aruteludest küll tuttavad, ent on võrdselt aktuaalsed nii oma päevakohasuse kui tegelikkuse tähenduses. Ja lakkamatult on aimata, et poliitikast rääkides mõtlevad näitlejad veel midagi suuremat oma südames. Näiteks seda, miks peaks üldse miski neile (meile) korda minema. Elukeskkond, ka poliitilistest otsustest kujunev, on ju vahend ja eeldus inimlikuks ja loominguliseks eluks. Seeläbi aduvad näitlejad oma kunstnikupositsiooni erksalt: soodsa loomingulise keskkonna loomine on vist loomeinimest eluaeg saatev protsess, kusjuures ebasoodsad tingimused ei tohi takistada loominguga tegelema hakkamist, aga destruktiivse ühiskonnakorraldusega ei või ka leppida.

Vajadus viia oma aegruumis läbi muutusi, et kõigil oleks parem elada ja et kõigil oleks rohkem tulevikku, sütitab noortes revolutsiooni vaimsuse. Ent Y-generatsiooni revolutsioon on oma olemuses vastuoluline: nõutakse muutusi, aga igatsetakse jätkusuutlikkust. Vahest on nad liiga targad ja liiga inimlikud, et olla revolutsionäärid? Samas tuikab tuntavalt arusaamine, et valitsevas korras või hoiakus on mingi totaalne rike, mida tuleb parandada. Revolutsiooniidee on muidugi nii romantiline, et tundub kõige ilusam ja tõhusam võimalus. Et Y-generatsiooni loomuses pole totaalset lammutamissoovi, hoiab neid äärmustesse kaldumast. Ometi saavad nad aru, et ka süsteemi seestpoolt uuendada on jabur, sest süsteem on sedavõrd tugev, et neelaks nad kohe alla. Nii saabki üllast ideest poolele teele jääv paipoiste revolutsioon: püüd teha kõike võimalikult õigesti on lämmatav, kui mõistad, et mõlemad võimalikud valikud – lammutamine ja sisemine uutmine – viivad samasse tupikusse. Kumbki igreku haru ei juhi tähestikku uuele ringile, vaid lootusetu lõpuni. Lavastuses on selle vaimustavaks vasteks kaks järjestikust stseeni, kus Rait Õunapuu naaseb Y-revolutsionääride koosviibimisele uudistega välisilmast: sama situatsioon mängitakse läbi samade motiividega, aga täiesti vastandliku sündmustikuga.

Siis hülgab lavastus aga Y-revolutsiooni ja keskendub Y-generatsiooni suhetele oma kodu ja kodumaaga, osaliste isiklikule kontekstualiseerimisele. Kinnistatakse ja purustatakse stereotüüpe, otsitakse nende seest iseennast. Stseenide lähtekohad on vaimukad, laval toimuv on suisa koreograafiliselt sulnis, kuid kõneldav tekst on ajuti ehmatavalt kohmakas, selle loomulikkustaotlus jääbki ponnistatuks ega hakka tööle ka autoparoodiana.

Leidlikult mõjuvad näitlejate autoportreed videoekraanil, kus oma suhe Eestiga otsesõnu lahti räägitakse (videokunstnik Kristjan Suits). Pihtimuslikku dokumentaalteatrilaadi võõritavad tõhusalt video vormivõtted: esmalt juba seegi tõik, et pihtimused ei kõla „laivis”, vaid suvel salvestatuna; tegelased räägivad luule- või räpikeeles (arvan siin mängus olevat dramaturg Mehis Pihla sule); hüplik videoesteetika tuletab meelde näiteks turismifirmade promovideoid; näitlejad esitavad tekste tempoga, mis ei võimalda mõttekäike kahtlustada poeetilises ega filosoofilises sügavamõttelisuses… Kõikse kokku töötab päris mõjuvalt, kõned pole enam üheselt uus-siirad, minetades seega nii oma võimalikku valulisust kui klišeelikkust… Kõnelejad ise lülitavad sisse kerge eneseiroonia ja see muudab nende sõnumi hoopis tõsiselt võetavamaks.

Näitlejad mängivad end piki värvikat tegelasgaleriid veenvalt lahti. Tegelaste ja etendajate vaheline piir on mõnikord üpris habras, kuid päriselt vist siiski ei kao, sellega mängides õrritatakse ka publikut. Marika Palm jääb meelde hüperagara stjuardessi ning lihtsate vahenditega, ent hirmutavalt osavalt groteski ja karikatuuri piiril kõõluva ema rollis. Klaudia Tiitsmaale kuuluvad sisekaemuslik revolutsionääripilk, ootamatut unistust täitev pruut ja kutsumustaju kaotanud neiu, kes kutsub appi genofondi. Rait Õunapuu seob kentsakalt julge postiljoni tegelaskuju oma ilmumiste reas ajalehepatak käes ilmuva kidalise revolutsionääriga ning kohandub kadunud poja rollis jahmunult, ent kärmelt oma vanemate ununenud sõgedusega. Kõige multikarakteersemad võimalused on Vallo Kirsil, kes küünib libejuukselisest linnaametnikust ja suvalisele väljamaale pagevast talendist pereisani, kes kohatust viinapitsidesse valab. Kristian Põldma jääb teiste kõrval suletumaks, riputab end poomiskonksu otsa, paiskab otsejoones saali parema elu programmi – see enesessepööratusest prahvatusteks kasvav hoiak haakub ta näitlejanatuuriga imehuvitavalt. Ja kuues väga oluline osaline, kes liigub läbiva kujundina stseenide ja videote vahet: tatsuv sarvekandja – ühtaegu muhe ja pehme maskott või hiigellelu, aga enamasti ehmatav loomalikkus, metsikus, painaja. Ta sarvedes ja koonus kangastub Y, generatsioon on tempel, millest sinna kuulujail üheski oma teos(es) pääsu pole.

Lõpupildi söömalaud (nagu takkajärele mõteldes tegelikult nii mõnegi varasema stseeni tonaalsus) seostub NO-teatri oopusega „The Rise and Fall of Estonia”. Aga Noor-Ugala sõnum ilmub ladusamalt: sarvekandja kutsutakse viimaks lauda, sest pained ja hirmud on rahvusliku ja põlvkondliku identiteedi paratamatu osa. „Lepi iseendaga!” võiks seda sõnumit tõlgendada… aga loodetavasti mitte alistuva muganemuse mõttes, vaid noorte näitlejate äratundmisena, et antavate oludega tuleb toime tulla, unustamata võimalust neid muuta.

Et „Y-generatsiooni” sõnum ja vormistus tekitavad küsimusi, on ütlemata hea. Noor-Ugala manifest ei ole kivistunud juhis oma elu elamiseks, vaid ajas kujunev tunnetuslik arusaam endast ja maailmast. Noor-Ugala on platsis, Y-generatsioon on kohal, olgem valmis!

————————————————————————————————————————————————————————-

Sel aastal teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega. Teatritelt piletid, meilt tekstid. Käesolev tekst on kirjutatud 28.11.13 nähtud etenduse põhjal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s