Take me to Tzion!

“Tzion”
Lavastus, koreograafia, muusika, kunstilised lahendused: Rene Köster, Valgus: Revo Koplus

HOIATUS! Käesoleva teksti on kirjutanud isik, kes ei oma põhjalikke teadmisi tantsuteatrist ega sellest kirjutamisest. Kuid teksti kirjutaja on üritanud anda endast parima, et välja tuua erinevad elemendid, mis lavastusest silma hakkasid!

Juhtub midagi maagilist, kui etendus haarab. Juhtub midagi sellist, et vaatad pingestatult lavale, oodates meeleheitlikult valgussähvakut, liigutust, bassist rütmi, mis viiks tegevust edasi ning seda võimsamalt, puudutavamalt, teistmoodi, samamoodi. Vahet ei ole. Maagia seisneb selles, et sa tahad näha veel. Tardud oma toolile ning vahid nagu homset poleks. Rene Köster sai minu jaoks selle maagia ettemanamisega Kanuti Gildi saali laval hakkama. Seda nii lavastuskontseptsiooni, koreograafia, fantastiliselt kokkusobitatud (originaal?)muusika ning (nagu lavastusinfos mainitud) kunstiliste lahenduste poolest. Esietendusel pälvis Köster publikult igal juhul seisva ovatsiooni. Igati vääriliselt sealjuures. Üritan siinkohal pakkuda lühikese ja kuigi kaootilise ülevaate sellest, mis laval toimus.

Esiteks lavastuskontseptsioon. Köster on võtnud inspiratsiooniallikaks Tzioni teema ning motiivid Kabbalahst. Väljendades võimalikke usuriitusi ja -toiminguid või just usust väljapääsemist, kulges Köster liueldes, hüpeldes, ämblikleldes[1] üle lava. Rütmiline ja meeldivalt komponeeritud muusika annab lavastusele ainult juurde, luues erakordse atmosfääri saali. Oma osa atmosfääriloomest tulenes ka ohtra viirukipõletuse tulemil, kus saal oli täitunud meeldiva lõhna ning suitsuga. Tundus, et osaliselt on Köster ammutanud inspiratsiooni ka Elupuu (Tree of Life) kontseptsioonist, jaotades esitatud koreograafiad osaliselt liikumuslikult, osaliselt lavaruumiliselt, osaliselt musikaalsetel alustel erinevateks episoodideks. Lava oli jaotatud mõtteliselt tsoonideks, mille mõttelisi jooni markeerisid punkidena kuus küünalt (mis süüdati ja kustutati etenduse jooksul vastavalt vajadusele). Elupuu koondab endasse 10 erinevat punktikest (vt siit). Köster oli küll kasutanud kuut punkti (st küünalt), aga mõtteline seos siiski tekkis. Äratuntav oli ka tõenäoliselt butoh stiilist inspireeritud osa lavastusest, kus tantsija, vaatamata sellele, et on muidu üsnagi pikka kasvu, muundus pisikeseks koguks lava paremas taga nurgas. See kogu üritas sirutada justkui kangestunud jalgu ning rebida end lahti kokkusurutud olukorrast. Mõjus väga huvitavalt. Kontseptsiooni poolest meenus mulle esimeste minutite jooksul teatav seos Karl Saksa lavastusega „The Drone of Monk Nestor”. Kuigi teisest teemast ja teises stiilis, oli teatavad esteetilisi sarnasusi märgata (religioonitemaatika, liikumismustrid, must-valge värvigamma jm).

https://i1.wp.com/www.saal.ee/media/photo/rene_koster_UUS-oh.jpg

Pilt on pärit siit: http://www.saal.ee/media/photo/rene_koster_UUS-oh.jpg

Koreograafias kasutas Köster mitmeid erinevaid motiive või mustreid. Kui ühel hetkel hüples ta lavakeskmes, sirutades oma pikaküünelisi käsi erinevates suundades, siis juba järgmisel hetkel pöörles ta lavapõrandal ringitades juba teistes suundades. Lavastuses on näha teatavat arengut või muundumist mõjusate liigutuste kaudu: alguses jõuline, „mehelik” liikumine, kuid kostüümiks kleidilaadne must kehakate, seejärel võluvalt sensuaalne „naiselik” lendlemine samas kostüümis, kostüümieemaldus ning butohstseen aluspesus, täiesti ootamatult laservalguses techno-dervishlik liikumine ja viimaks kordused mustas pintsakus ja pükstes. Üheks oluliseks liikumist mitmekesistavaks elemendiks olid Köstri kätele kinnitatud pikad küüned, mis klõbisesid õõvastavalt vaiksemates stseenides. Teiseks muidugi andis koreograafiale juurde grimm: kui lavastuse alguses oli tantsija nägu ning keha võõbatud valgeks, siis etenduse käigus voolas ohtra higistamise tulemil meik tantsija kehalt ja näolt maha ning läbi hakkas kumama puhas nahk, puhas keha. Võib-olla tahtlik, võib-olla tahtmatu, kuid lavastuskontseptsiooni silmas pidades kindlasti märgiline. Ilmselt eelnevalt mainitud elemendid juba käivad kategooria „kunstilised lahendused” alla.

Mida öelda kogu selle kaootilise kirjelduse kokkuvõtteks? Ilmselt seda, et Rene Köstri „Tzion” on erakordselt huvitav tantsulavastus, mis oma rütmilise helikujunduse, põnevate ja sujuvate liikumismustrite, erinevate karakterite esituse (kui nii võib öelda) ning üldise atmosfääri poolest lummab igasuguse vaataja. Sealhulgas tantsuspetsiifikaga pigem vähetuttava, kuid sellest huvituva inimese. Oluliselt annavad liikumisele juurde ka Revo Kopluse poolt kujundatud valguslahendused, mis pulseeriva valgusega rõhutavad või pehmendavad lavaltoimuvat. Lahkusin saalist sisemiselt võbeledes ning sooviga seda kõike veelkord näha. Kuulsin kõrvus kummitavat veel mõnusat ebamaist muusikat, nägin silme ees veel tantsija ootamatuid grimasse ning äkilisi katkestusi sujuvas liikumises. See on midagi erilist. Ja et mida tegid tantsija jalad? Hüppasid, sirutasid, väänlesid, tasakaalustasid (vasaku jala suurem varvas püsti), põrkusid, liikusid mustrites, liikusid mustriteta. Kõike tegid! Tantsulavastus, mis võiks kindlasti kuuluda rubriiki TÜL soovitab. Kes vähegi huvitub tantsust võiks seda lavastust vaatama minna.

 


[1] Ei leidnud siinkohal sobivamat sõna kirjeldamaks seda ämblikulaadset liikumist üle lavahorisondi. Vägev!

————————————————————————————————————————————————————————-

Sel aastal teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega. Teatritelt piletid, meilt tekstid. Käesoleva teksti autor on Kristi Ruusna ning tekst on kirjutatud 26.11.13 nähtud etenduse põhjal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s