Remondimees

“Remondimees”

 Tekst ja lavastus: Urmas Lennuk, Heli: Taavi Toom, valgus: Andres Sarv, osades: Külliki Saldre, Maria Soomets, Tanel Jonas.

            Sisenedes Sadamateatri saali, silmates küllaltki lihtsakoelist lavakujundust, mõtlesin esmalt, et küllap ka lavastus on seda tüüpi. Saalis ei olnud dramaatilist ülepaisutatust ega ka lakoonilist minimalismi. Vastu vaatas mulle üks keskmise eestlase lihtne elutuba. Teleka poole suunatud diivan, ümmargune laud ja kapp, kõik mööbliesemed lihtsakoelised. Ka kolm tegelaskuju tundusid üsna tavapärased: ema, tütar ja remondimees. Probleemid ja teemad tundusid küllaltki tavalised: töötus, ema ja tütre halb läbisaamine, üksildus. Tegemist on sisu poolest paljuski tavapärase lavastusega, ent tavapärane ei tähenda tingimata halba.

Laval on kujutatud ema  (kellel on liiga palju vaba aega) ja 30aastase tütre (kellel ei ole meest) kooselu. Võib ette aimata, et nende läbisaamine on kõike muud kui idülliline. Konfliktid tulenevad paljuski nende vastandlikest iseloomujoontest. Lõbus ema, kes lõpetab oma kirjad hüüdega „Päikest!“, püüab kõigest väest olla oma tütrele toeks, kuid alatasa juhtub ta ütlema ja tegema valesid asju. Tütar, kes tundub olevat terve maailma peale kuri,  valab kogu oma frustratsiooni ema peale välja. Maria Soomets astub lavale tumedates riietes ning tema vihane pilk ja mehine tammumine mõjub vägagi jõulisena. Temast õhkab miskit ebameeldivat, kibestumust. Küllap on tema teismelik käitumine tingitud üksildusest. Kolmekümnesena igatseb tütar enda kõrvale meest, kuid mida pole, seda pole. Oma frustratsiooni valab tütar välja ema peale, mõistes hukka kõik tema tegemised. „Ema! Ema!“ karjub Maria Soometsa tegelaskuju taaskord ja mina ohkan, sest aina suureneb minu viha tegelaskuju peale. Miks tütar ei näe, et emal on valus, miks tütar peab olema alatasa vihane, miks ei võiks ta rääkida rahulikult ning üritada mõista? Ja ohkan ma varsti jälle, sest alatasa suudab ema öelda täpselt seda, millest on ju teada, et tekib pahandus ning kui Külliki Saldre tegelaskuju oma salvavad (kuigi publikule humoorikad) sõnad tütrele on öelnud, mõistab ka tema, et saab kohe vihavalangu osaliseks. Tema kerge suhtumine mõjub lihtsalt, tütre tujukuse kõrval lausa vabastavana, isegi kui ta sõnad võivad haiget teha. Tema elurõõmus olek tundub aga olevat maskeering, et oma saladust hoides on ta jäänud tegelikult õnnetumaks kui esialgu paistab. Minul on aga teatritoolilt kerge seda kõike hukka mõista, küsida miks. Lavategelased ema ja tütar aga ei näe ju oma tegusid kõrvalt, nad ei oska õigeid sõnu valida, näha teisi ka teiste nurkade alt.

Varsti saabubki inglitiivul remondimees, kes näeb. Saabub remondimees, kes võib ka minu ohkamised laval kõlavaks muuta. Tanel Jonas saabub kui ingel ning asub remontima. Kõigepealt parandatakse röster, hiljem aga juba inimhinged. Tema näeb ema-tütre suhet kõrvalt ning võõras, kellel ei ole suurt midagi kaotada, kogub ka julguse, et need kaks vastandlikku tegelast üksteist mõistma panna. Pahatihti on ju olukord, kus on võhivõõrale kergem rääkida oma saladusi ja probleeme, kui oma enese tütrele või emale. Kaks naist elavad oma tavapärast elu aga edasi. Vaatamata remondimehe ponnistustele paisuvad tülid niivõrd suureks, et remondimees peab isegi ukse keset tuba paigaldama, et kumbki privaatsust saaks. Etenduse jooksul kooruvad välja tegelaste iseloomujooned, käitumise põhjused ja saladused. Ka remondimees ei jää sealjuures kõrvale. Parandades naiste kodu ja suhteid, parandab remondimees ka oma elu. Tütre heledamad riided viitavad mulle tema jäise oleku vaikset sulamist ja üritamist ema paremini mõista. Ema elurõõmus oleks ei kao, vaid võtab ehtsama kuju, raskus tema õlgadelt on langenud, ta on saanud seda lõpuks ometi jagada. Tegelaste hingeelu parandamine viib loo heale lõpule, uue elu poole, mis tänu võõra mehe abistavatele sõnadele tõotab tulla möödanikust oluliselt parem.

Seda tavapärast tükki tasub vaatama minna, et vaadata kriitilise pilguga üle nii iseenese kui teiste probleemid ning mured. Selge on see, et probleeme on igasuguseid ning ükski pole teisest vähemtähtis. Armastus on keeruline, mitte ainult mehe ja naise vahel, vaid ka perekonnasiselt. Tuleb anda inimestele võimalus olla nad ise ning õppida seda hindama oma erinevustele vaatamata. Seda lavastust, mille sisu toetub igapäevastele probleemidele, on lihtne vaadata. Isegi kui mured on sügavad ja keerulised, on suudetud lavastusse tuua sära ja lihtsust sisse huumoriga. Peale väsitavat tööpäeva on võimalik minna teatrisaali, et näha tavapäraseid muresid, kuid humoorikad pärlid on need, mis panevad publiku lõkerdavalt naerma. Pean tõdema, et mina ei lahkunud teatrisaalist elamusega, kuid neiu kohta, kes mu kõrval etenduse lõppedes seisva ovatsiooni andis, ei saa ma vast sama öelda. Lavastus on küllaltki humoorikas ning vaatajad võivad end keeruliste inimsuhetega samastada. See tuttava sisuga lihtne lavastus võttis hästi kokku millegi igapäevase ja problemaatilise mõtiskluste ja naeru kaudu.

———————————————————————
Sel aastal teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega. Teatritelt piletid, meie poolt tekstid. Selle teksti autor on Liivia Talvik ning tekst on kirjutatud 19.11.13 nähtud etenduse põhjal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s