Ukse-melodraama armastuse paratamatusest

Lavateksti autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, liikumisjuht Laine Mägi, osades Ago Anderson, Carmen Mikiver, Piret Laurimaa, Tambet Seling, Ireen Kennik, Lii Tedre, Priit Loog. Esietendus Endla teatri Küünis 14. septembril 2013.

Kulunud metafoore sellest, kuidas iga eduka mehe taga seisab tugev naine, võiks tuua lõputult. Mees on pea, kuid naine on kael, mis seda õiges suunas pöörab. Naine on mehe kodu vundament. Ja nii edasi. Kiusatus mõne sellise metafooriga alustada on suur, sest just ühest suurest mehest ning naistest tema kummalgi käel räägib „Armastuse õigekiri“, mis baseerub Dunja Smirnova stsenaariumil „Tema naise päevik“ ning avab ühe vene suurima kirjaniku ning Nobeli preemia laureaadi Ivan Bunini elu ja isiku. Ent kõigepealt siiski naistest.

Esimene ja viimane naine nii Ivani elus kui lavastuses on Vera: Carmen Mikiveri kehastatud maja perenaine, Ivani abikaasa, koduhoidja ja loo jutustaja, keda iseloomustavad ennekõike sõnad nagu ratsionaalne, pühendunud, truu. Impulsiivse ja tihti omenda geniaalsusest loomepalavikku jäänud Ivani kõrval seisab tema kahe jalaga maa peal ning aplodeerib mehele ühe käega, teisega samal ajal tema sokke sorteerides. Ilmselt pole liialdus öelda, et tema (või iga eduka mehe taga seisva tugeva naise) figuuris sulab kokku nii armastav naine kui hoolitsev ja leplik ema, kes kannatab ära kõik mehe lapselikud tujutsemised.

Maja vundamendi kohal heljub õhus aga magus parfüüm – noorest poetessihakatisest Ivani „õpilane“ Galja. Piret Laurimaa rolliks on pisut juba liigagi tuttavlikult naiivne, koketeeriv ja õhkõrn naine, kelle malbe maneer jätab ruumi ka teatavale salapärale, mis osutub Ivani ümber keereldes tihti aga lihtsalt plikalikuks kapriisiks või melanhooliaks. Vastukaaluks on rolli arengukaare teises otsas aga elu ja end pisut tõsisemalt võttev naine, kes on end leidnud Ivani asemel hoopsi teise, endale üsna vastandliku naisfiguuri – lauljanna Marga Stepuni (Ireen Kennik) kõrval.

Nii otseses kui kaudses tähenduses „pükstega naine“ Marga vastandub oma sügava hääle ja intelligentse väljapeetusega nii tuisupäisele Galjale kui üleüldse tolleaegsele arusaamale naisest. Paljuski konservatiivne ja tagurlik Ivan reageerib raevukalt ja koguni põlgusega nii naistevahelisele armastusele kui mehelikele joontele Marga isikus, kes suitsetab, ning vähe sellest – õpetas Galjagi suitsetama – ja tegeleb vabal ajal fotograafiaga, mida võiks tolleaegse tehnika arengu valguses pidada pigem meeste pärusmaaks. Armastatu kaotamine naisele, kes suudab tema koha liigagi hästi täita, annab geeniuse mehelikkulisele tõsise hoobi.

Lavakujunduses domineerivad uksed kui lõputud valikuvõimalused, millist teed pidi minna, kuid enamgi veel – uksed, mis lõikavad ühe inimese ruumi teisest, eraldavad maailmu ja südameid. Uste taga aga laiub esialgu 1920ndate teise poole Prantsusmaa, kus elu on idüll, lõputu suvepäev provintsis, piknikud, suplused ning vaimukad vestlused loomeinimeste seltskonnas. Toa keskel ilutseb oma täies hiilguses trükimasin nagu Ivani maailma keskpunkt. Peagi algav Teine maailmasõda muudab õhustiku ärevaks, suhted pingeliseks ning suleb inimesed aina tugevamini oma üksindusse. Seni luksuslikult elama harjunud kunstnikud peavad õppima end varjama, suhkrutükke salaja põlletaskus peitma ning aknaid kinni teipima.

Lõppematu ustest sisse-välja voorimine või täpselt ajastatud kokkusattumised kirjeldavad just kui uksekomöödiat, kuigi „Armastuse õigekirja“ puhul oleks sel juhul tegemist ukse-melodraamaga, sest ustest mitte ei käida lihtsalt sisse-välja, vaid prõmmitakse neid tulihingeliselt. Näis, et kogu lavastuse vene temperament või geeniuse kompromissitu iseloom taandus otsustavale pildilt lahkumisele, terava eraldusjoone tõmbamisele enda ning teiste vahele.

Ivani tegelaskuju näis taotlevat keeruka kunstiinimese siseilma, millest välja paistis paraku vaid ekstravagantne ning end kõiges õigustada suutev türann. Ago Andersoni kehastatud Bunini geniaalsus väljendus peamiselt selle kaudu, et naised ta ümber teda ennastsalgavalt ning näilise põhjuseta armastasid ning jumaldasid. Näitlejale juba mõneti omaseks saanud rollilahendus kumas siitki läbi, milles domineerivad jõulised, tahumatud ja agressivsed noodid.

Bunin põlgas progressivsust, nimetas bolševikke kastraatideks ning mõtles heldimusega möödunud aegadele, nii isiklikus plaanis kui Venemaa ajaloos. Buninit võib pidada mingisse enda elu või ühiskonna etappi kinni jäänud kangelaseks, kes varjab suutmatuse muutustega leppida kõrgete moraalsete normide ja uhkuse taha. Kummalise elukorralduse taga, kus ühes majapidamises elavad koos nii tema abikaasa kui armuke, peidab end tema usk „südametunnistuse vabadusse“ ja üleolek nii teiste tunnetest kui sotsiaalsetest normidest üleüldse. Nobeli preemia kättesaamisel lõbustas ta end kujutlusega sellest, kuidas laval püksid täis teeb, ning nentis siiski, et küllap antaks seegi geeniusele andeks.

Milles seisneb selliste inimeste ristuvate eluteede valguses armastuse õigekiri? Kui Galja hülgab Ivani küllalt kerge südamega ning selle aja kohta skandaalsel moel, välistab Vera oma elus kõik kõrvalise: kui Ivani majja elama jäänud kirjanik ja etnograaf Gurov (Tambet Seling) pika julgusekogumise peale Verale armastust avaldab, saab ta vastuseks hajameelse küsimuse „Kuulge… kelle sokk see õieti on?“ Teisalt ei olnud truult Ivani kõrval seisev ja mingiks majapidamise objektiks taandunud naine kaugeltki õnnelik – üle teineteise toa läve ei astutud kordagi.

Armastuse õigekiri näib Vera jaoks tähendavat vaikset õlg õla kõrval kannatamist elupäevade lõpuni. Bunini elus näis olevat kahte sorti armastust: kirglikku, tumedat ning inspireerivat ja teisalt argist armastust, sellist, kus tunded väljenduvad vaid tee sisse poetatud suhkrutükis ja triigitud pesus. Lavastuse lõpp lisab sellisele elule paramatuse pitseri, kui Bunin küsib oma naiselt „Kas sa armastad mind?“, mille peale vastab Vera kergelt lõbustatud ilmega: „Ma ei salli sind silmaotsaski.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s