Samm aknani

„Leelo otsib setot“

Lavastaja: Anne Türnpu. Mängivad: Kärt Blum, Eve Ellermäe, Marija Jurtin, Krista Keedus, Helena Kesonen, Riin Tammiste

 „samm lähemale“

Idee ja lavastus Mart Kangro (featuring Thomas Lehmen), Helikujundus ja dramaturgiline abi Taavi Kerikmäe. Laval 26. lennu poisid Markus Dvinjaninov, Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja ja Ragnar Uustal

Paaripäevase vahega nähtud Taarka Pärimusteatri noortestuudio uuel lavastusel „Leelo otsib setot“ ja Ojasoo-kursuse poiste tööl „samm lähemale“ selgus olevat ootamatult palju kokkupuutepunkte, mistõttu kirjutan neist ühiselt, võrdlevalt ja vaheldumisi.

Nii „Leelo otsib setot“ kui „samm lähemale“ koosnevad rohkem või vähem isiklikest lugudest ja laval iseendana olemisest, juba harjumuspäraselt puudub alguse ja lõpuga loogiliselt kulgev lugu koos arenevate tegelaskujudega. Ei saa rääkida rollidest vaid lavalisest olekust. Kanuti Gildi Saali laval tegutsesid üksnes noored naised, NO99 laval ainult noored mehed. Mõlemal õhtul lahkusin teatrist sooja tundega – mitte iga nähtud lavastus ei puuduta. Mõlemal trupil on sedapuhku õnnestunud teha publikule hingepugev kingitus. Või siis annan ma liiga palju krediiti teatud lihtsate võtete eest, mis minu puhul töötavad. Aga eks sellest allpool.

Selgelt on ära tuntavad mõlema lavastaja käekirjad ja sarnased jooned varasematest töödest. Anne Türnpu on Taarka pärimusteatri trupiga toonud välja lavastuse „Kuidas müüa setot“, millest tuttavaid elemente (remixid leelost, keelte paljusus, mänglev laad)  ja teemasid on kasutatud ka uues lavastuses. Sama lugu on Mart Kangroga, kelle puhul annaks paralleele tõmmata lavastusega „Talk to me“ (näiteks vertikaaltasandi kasutamine, näiliselt isiklike lugude rääkimine).

Taarka pärimusteatri näitlejad haaravad oma lavastusega läbinärimiseks muidugi märksa suurema tüki, kui Lavaka poisid. Teemasid on laval palju: kõlab uuesti seto kultuuri kaubastamise problemaatika, naiseks olemise keerukus kaasaegses Eestis ja Setomaal, oma juurte otsimine. „Leelo otsib setot“ paistab olevat igati loogiline järg 2012. aastal esietendunud setode müümisele. Tüdrukuid vaevab laval küsimus oma ühiskondlikust ja rahvuslikust positsioonist – ühelt poole ei tahaks juurtest eemalduda, teisalt ei taha ka Setomaale jääda. Lavastuse žanriks on märgitud „helevalus jaht häältele ja südamele“, milles muutub tähenduslikuks sõna „jaht“ kui püüdmine, otsimine, teelolemine. Püütakse astuda samme oma juurtele lähemale, otsitakse läbi leelo kontakti tuntud lauluemade ja nende läbielamistega. Etendusele järgnenud vestluses publikuga öeldi, et paraku ei „saadud lauluemasid kätte“, jaht ebaõnnestus. Kuigi näitlejad läksid püüdma karu, keda nad kätte ei saanud, korjati jahikäigu ajal korv suuri puravikke ja kukeseeni täis, mis on võrdväärselt suur saak ja ehk isegi kergemini seeditav. Tugevalt seto kultuurist lähtuv lavastus, mida võiks nimetada isegi kogukonnateatriks, kõneleb nii mõndagi ka mitte-seto vaatajale, olles piisavalt universaalne. Liigne spetsiifilisus oleks võinud üldistusjõule pärssivalt mõjuda.

leelootsibsetot__scaled
Foto Kanuti Gildi Saali kodulehelt

 Poisid ühiskondlike teemade poole ei kaldu vaid jäävad inimestevahelise suhtluse uurimise ja sellega eksperimenteerimise juurde. Sotsioloogilise vaatenurga asemel on valitud psühholoogiline perspektiiv. Kui tüdrukud valutavad laval südant nii enda, naissoo kui setode oleviku ja tuleviku pärast, siis poisid puhastavad oma lavastusega haavu ja puhuvad valutavale kohale – võõrandumisele. Siin on saakloom leitud publiku või kaasnäitleja näol, kellele püütakse võimalikult lähedale jõuda, et talle seejärel pai teha. Eesmärgiks pole jõu kehtestamine ja jahitrofee kogumine. Lavastuse esimeses pooles (lavastaja Thomas Lehmen) tehakse üksteisele konkreetsest isikust lähtuvaid kogemuslikke kingitusi, otsides kontakti teise inimese soovide tunnetamise kaudu.

Lavastuse teises pooles juhtub rohkem, muuhulgas jutustataks mitmeid isiklikke lugusid minevikust ja eilsest õhtust. Seejuures ei ole aga sugugi oluline, kas kana tõesti kõndis mööda Tallinna ja kellegi trepikojas kajas klassikaline muusika, või mitte. Loeb idee, enese avamine ja jagamine publikuga, vaatamata sellele, et edastatav sisu on suurel määral pealiskaudne, üksnes detailikesed siit ja sealt. Ent just pisidetailide jagamine ongi see, mis loob usaldust, lubab nihutatud kardina vahelt kellegi hingetuppa piiluda. Luuakse soe õhkkond nagu sõpradega kokku saades, kus võibki saata ringi käima paar fotot mõnest hiljutisest sündmusest ja rääkida tühistest asjadest (kuid mitte ainult!), sest sügavamad teemad on juba varem räägitud ning kumavad alati ka hõreda pealispinna alt.

NO99 kodulehekülg ütleb: „Siiski – ja see on oluline – Mart Kangro on küll koreograaf, kuid see lavastus ei ole tantsulavastus. Karta pole põhjust.“ Olin eelnevalt teadlik, et lavastuses kaasatakse publikut ja valitseb oht avastada ennast ühel hetkel laval mõne näitlejaga tantsimas. Ometi ei arvanud ma, et kõige esimene sündmus etenduse teises pooles on mulle adresseeritud kutse tantsule. Kõlab nagu teoreetiku õudusunenägu, kas pole? Kuid siis seisin ma eneselegi üllatuslikult laval ja rääkisin  näitlejaga sosinal ilmast (sic!), unistuste reisisihtidest ja muusikast. Muusikast rääkides algselt mulle adresseeritud tekst aga järk-järgult valjenes, muutudes sellega etenduse osaks ja oli adresseeritud juba kaasnäitlejatest dialoogipartneritele.

samm1

Foto NO99 kodulehelt

Kogu publiku kaasamine oli selgelt näitlejate kontrolli all ning isegi jututeemad ette mõeldud (esmalt „ilm“, et inimesi mitte ära ehmatada, siis „reisid“ et jätta mulje personaalsusest ja lõpuks „muusika“, et etendusega edasi liikuda) ja ometi avaldab see vastavat efekti, isegi kui see tegevus läbi näha. Loodi personaalne kontakt publikuga, mulle astuti samm lähemale nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Mul oli võimalus küsida selle paari minuti jooksul ise küsimusi ja vestlust suunata. Korduvalt tunti huvi, ega ma lavalekutsumisest liigselt traumeeritud ei ole. Lavastuse viimane sõnaline osa rääkis sellest, kuidas mõned inimesed tekitavad varasemate mälestuste tõttu taaskohtumisel sooja tunde nagu polekski aega möödunud, ometi ei pruugi see teine inimene sugugi samamoodi tunda. Kindlasti ei mäleta 26. lennu poisid kõiki tüdrukuid, kelle nad etenduste jooksul tantsima kutsuvad, neid mäletatakse aga küll. Järgmine kord Jörgen Liiki laval nähes muigan tõenäoliselt äratundvalt.

„Leelo otsib setot“ etenduse esimeses pooles esines samuti korraks moment, kus pöörduti esireas istuva publikuliikme poole, kuid sellest libiseti kiirelt üle ning rohkem otsest publikuga suhtlemist ei toimunud. Isiklik suhestumine näitlejatega toimus läbi monoloogide, millest on aimata konkreetsetele näitlejatele olulisi teemasid: samad tüdrukud kõnelesid teatud teemadel juba nende eelmises lavastuses. Kõige isiklikumalt jääb kõlama Krista Keeduse ootamatu pöördumine „sulle seal üleval“ ehk lavastajale, kes teda prooviprotsessis piisavalt ei usaldanud ja seetõttu ei austanud. Valmis töösse on teadlikult traagelniidid sisse jäetud, lavastuse sünnitusarmid jäetud puuderkreemiga katmata.

Mõlemad lavastused olid kujundatud pigem lihtsalt, „samm lähemale“ Kangrole omaselt suisa üliminimalistlikult: toolid olid asetatud suurde ringi/ovaali, nii et lava moodustus vaatajate keskele. Maas oli kõigest üks suur piklik kummivaip, mida vahepeal seinana kasutati. „Leelo otsib setot“ kõige olulisemateks kujunduselementideks ja rekvisiitideks olid valged seto lauluemade näopiltidega linikud, mida kasutati maskidena, et nende taha varjunult lugusid rääkida.

leelo

Foto Kanuti Gildi Saali kodulehelt

Mõlema lavastuse lõpp tekitas sarnase sooja, maheda ja teatud mõttes üleva või isegi romantilise tunde. „Leelo otsib setot“ valged mask-rätid moodustasid kinolina, andes mõista, et selle taga seisvad tüdrukud kannavad endas teadlikult või mitteteadlikult edasi lauluemade ja „Ringreis läbi Setomaa“ kaadrites kuvatud minevikku. Lauluemad puhastati vees neile kogunenud folkloorikihist ja pandi kuivama, veetilgad aeglaselt kaussidesse sulpsatamas (pisarad?). Lakke tõmmatud lühtris põlesid küünlad, suurte gooti stiilis akende ees ja väikeste puitraamis aknaklaaside taga. Hämar, vaikne, ilus ja ülev. „samm lähemale“ lõppes samuti hämarusse. Sinakas valguses võtsid kõik näitlejad veel viimast korda kellegi tantsima, asetades mõningal juhul partneri käe oma südame juurde, lubades tukseid tunnetada. Saali otstest heljus lainetena maadligi lavatoss, kattes saali põrada muinasjutuliku õhkõrna udulooriga.

Nüüd olengi jõudnud selle osani, mida teksti alguses mainisin. Äkki ma andestan liiga kergelt setode lavastuse kohatise stampidesse laskumise ja lähemale sammujate manipuleerimise naispublikuga puhtalt seetõttu, et ma siiralt naudin küünlavalgust hämaras ruumis ja suitsu/auru liuglemist mustal taustal? Oma nõrkuste tunnistamine pidavat aga tugevus olema. Mine tea. Kindlasti ei peitunud mõlema lavastuse võlu üksnes tugevates lõpupiltides.

„Leelo otsib setot“ lavastuse akna-kujund ning „samm lähemale“ lähenemise temaatika kandusid vastastikku teineteisele üle ning seetõttu põimisingi nad siinses tekstis omavahel kokku. Taarka pärimusteatri tüdrukud otsivad võimalusi läheneda oma juurtele ja piiluda leelo kaudu sisse aknast, millele lauluemad on laulusõnade vormelitesse seadmisega tihedad kardinad ette tõmmanud. 26. lennu poisid teevad täpselt sama – otsivad võimalusi kuidas piiluda olevikuliselt enda kõrval olevate inimeste kinnikaetud akendesse, pannes kardinaid kergelt võnkuma, et pääseda nende taga oleva valguseni.

______________________________________________________________

Tänavu teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega eesmärgiga paisata veebi uute noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused) erinevatest lavastustest. Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. See postitus on kirjutatud lavastuste “Leelo otsib setot” 08.11.2013 ja „samm lähemale“ 11.11.2013 nähtud etenduste põhjal, teksti autor Liisa Pool.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s