E-kiriromaan põhjatuule vastu. Kriitilisi märkmeid

Autor Daniel Glattauer, Tõlge Piret Pääsuke, Dramatiseering ja lavastus Rein Pakk, Lava ja kostüüm Annika Pakk, Muusikaline kujundus Ardo Ran Varres, Mängivad: Elina Pähklimägi, Andres Mähar, Jüri Lumiste

Emmi (Elina Pähklimägi) ja Leo (Andres Mähar) on tavalised inimesed. Niivõrd kuivõrd – nad on tavalised inimesed kaasaegses infoühiskonnas, kus peamine suhtlusmeedium on internet, e-kirjad, anonüümne näotu ja hääletu interaktsioon. „Hea põhjatuule vastu” ongi romantiline lugu kahest inimesest, kes ei leia füüsilist puutepunkti oma romantilisele armastusele.

Pilt on pärit siit.

Vanemuise väikese maja lavale, mida on püütud kasutada musta kastina, on loodud nende kahe maailm,. Konflikt lavaltoimuva ja ning lavaruumiga on lihtne tekkima. Väikese Vanemuine oma barokse sisekujundusega ei tekita usutavat atmosfääri loo ning ruumi vahel, sest vastandus lavamaailma ning publiku ruumi vahel on võrdlemisi terav. Siinkohal kirjeldaksin lavapildi ning saali suhet – laval näeb vaataja kahte tuba, mis on eraldatud kitsa seinakesega. Vasemal Emmi oma üleni valges modernses toas, linoleumist laminaatparketti imiteerivat põrandat pehmendamas karvane valge vaip, paremal Leo puiduses sigaritoalaadses korteris, põrandal linoleumist laudpõrandaimitatsioon. Iseasi, kas materjal on just linoleum, kuid ta on piisavalt pehme, et vaatajale rõdult (siinkirjutaja) oli näha vasema lavapõranda põrandakatte alt jooksva juhtme reljeef. Igal juhul on toad iseenesest juba vastandlikud – modernne valge versus klassikaline puit(imitatsioon). Kuid mis toimub saalis: punases värvigammas vaibatatud saal, laes maalingud ning kuld-kard. Milles seisneb probleem? Lavastuse üks eesmärk peaks olema nimelt publiku samastumine ühe või teise lavategelasega, seostades ennast nende maailmadega, pidades silmas oma isiklikku maailma. Kuid vaataja maailmaks sel hetkel muutub teater ning teatriruum. Kui see on vaatajale võõristust tekitav (mis siinkirjutajale pigem on) siis ei teki seal vajalikku suhet, vajalikku loomulikkust – vaataja on täielikult teadlik sellest, et ta viibib teatriruumis vaatamas fiktsionaalseid tegelasi, nende maailmadega suhestumata. See on muidugi subjektiivne arvamus ja kogemus, kuid teatavat konflikti lavastuse eesmärgi ning eesmärgi täitmiseks pakutud ruumi vahel on vaieldamatult rohkemal või vähemal määral tunda. Mitte et teater peaks pretendeerima vaid samastusele, äratundmisele, mimeesile, jäljendusele, kuid antud lavastuse puhul tundus see olulise teemana – meie, kaasaegsed inimesed, oleme sellel laval. Antud lavastus oleks eeldanud teistsugust mängupaika (kasvõi Sadamateatri lava), kus vaatajad oleksid olnud pigem lavastuses sees või sellele vähemalt lähemal, kui selle pelgad vaatajad, neljanda seina tagant kiikamas. Erilist eraldatust tundis just publik rõdudel, kus piiratud nähtavusega kohtadelt oli võimalik visuaalselt kogeda pooltel vaatajatel vaid poolt lugu.

 Nii palju ruumiproblemaatikatest, kuid tagasi loo juurde, mis olla „Hea põhjatuule vastu” lavastuse põhiline meedium, põhiline eripära. Tegemist on tugeva tekstiga, kaasaegse kiriromaaniga. Pakun siinkohal välja määratlusena e-kiriromaan (nagu meie e-riigis kombeks). Et teatris on performatiivsus üheks oluliseks kandvaks omaduseks, siis tugevate tekstipõhiste lavastuste puhul võivad lavalolijad ootamatult kimbatusse sattuda – kuidas etendada teksti, kui tekstist tulenev tegevus päädib e-kirjade vahetamisega kindlate ajavahemikkude jooksul. Tundus, et paljuski oli antud lavastuse puhul tegu tegutsemiste lavastamata jäämisega. Aja liikumist väljendati valguse suunamisega ühele või teisele „toapoolele” või valguse sisse-välja lülitamisega, mis venitas lavategevuse oluliselt pikemaks, kui see võinuks olla. Samuti oli kasutusel lava kohal plinkinud ekraan, millelt informeeriti vaatajaid täpsete ajamääratlustega (20 minutit, 2 tundi, 2 päeva jne hiljem). Eriti võõristavalt ühel hetkel plinkinud teade sõnumiga, mis kõlanud umbkaudselt: „Mitmed päevad hiljem”. See tekitas küsimuse, et kui terve lavastuse vältel jälgitakse minutitäpsusega ajakulgu, siis milleks see ühel hetkel lõhkuda täielikult ebamäärasusega? Küsimus, millega kompenseerida tekstipõhises lavastuses performatiivsuse puudujääki, on muidugi omaette asi, mille lahendused võiksid tuleneda lavastajakäest.

Pilt on pärit siit.

Kuid jällegi, tagasi loo juurde. Mis siiski juhtus Emmi ja Leo kirjavahetuses – armumine, mäng, infovahetus, lootusetu ning tulemita romantika? Ilmselt see kõik, kuid domineerivalt siiski mäng. Need kaks tegelast mängisid üksteise fantaasiate ning unistustega, rääkisid endid ilusamaks, kui nad ehk tegelikkuses on, avades ennast üksikute arvamuste ning infokillukeste kaudu oma elust. Romantika kulminatsioon ongi Emmi jutt põhjatuulest, mis tal magada ei lase ning et Leo ollagi hea just selle põhjatuule vastu – lihtne pööre voodis, probleem lahendatud, uus elu. Just selle romantilise kulminatsiooniga pälvis „Hea põhjatuule vastu” minu jaoks tiitli „Chick-flick teater” – chick-flick kehtib üldjuhul žanrimääratlusena filmidele, milles käsitletakse peamiselt armastuse ja romantika teemasid ning mis on üldjuhul suunatud naissoost publikule; need filmid on emotsionaalselt laetud, käsitledes üldjuhul suhteteemasid. Nii ka „Hea põhjatuule vastu”, vaatamata sellele, et loo lõpp publikule mõneti ootamatuna võis tulla. Tegemist on selles mõttes meelelahutusteatriga, kus tõepoolest käsitletakse ühest küljest tänapäeva olulist problemaatikat (netisuhtlus, mis juhib inimesi üksteisest võõrandumiseni), kuid samas siiski humoorika romantilise komöödiaga, mis juba žanriliselt pretendeerib positiivse emotsiooni tekitamisele elu helgemate külgede projitseerimise kaudu. Vaatamata sellele, et loo lõpp ehk romantikuid täiel määral ei rahulda, on see lavastus laiemas plaanis totaalne roosaprilliteater. Pähklimägi ja Mähari rollid on sooritatud chick-flickile omaselt stereotüüpsete romantikutena, nende motiivid ning kogemused on äratuntavad ja nendega looga on ilmselt nii mõnelgi meist võimalik suhestuda. Meelelahutusteater täie raha eest.

 Ja ometigi, vaatamata lihtsale ja nauditavale teatriõhtule, jääb midagi kripeldama. Hingel on mingi puudujääk selle lavastuse puhul. Tugev tekst aga vähe mängulisust, vaimukas e-kiriromaan kuid igav lava, hea lugu aga lavastamata jäänud ajakulg. Kirjutan neid sõnu teadmises, et paljud minuga ei nõustu ning peavad mind liigkriitiliseks, kuid paraku on reaalsus see, et kui tegemist on lavastusega, mille etendus on kahes vaatuses, kestusega 2.25, siis ootaksin ma sellelt pisut enamat, kui vaimuka teksti deklameerimist rohkemaks võimeliste näitlejate poolt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s