Läbi barjääride teatrielamuseni

TÜLikad Mirt Kruusmaa ja Liisa Pool käisid festivalil Kuldne Mask 2013 ja kirjutasid oma muljetest Müürilehte. Avaldame TÜLi blogis sama artikli täisversiooni.

Festival Kuldne Mask tõi juba üheksandat korda Eestisse rahvuslikke teatripreemiaid pälvinud Venemaa lavastusi. 14.-24. oktoobrini mängiti erinevates Tallinna teatrites kokku viit tunnustatud lavastust: “Aasta, kui ma ei sündinud” (O. Tabakovi Teater), “Delhi tants” (Noore vaataja teater), “Ema põld” (A. S. Puškini nim. teater), “Nimetu” (F. Volkovi nimeline draamateater) ja “Salakavalus ja armastus” (Väike Draamateater – Euroopa Teater). Mirt Kruusmaa ja Liisa Pool käisid etendustel ja üritavad kahest erinevast kogemusest luua tervikliku festivaliülevaate.

Liisa: Natuke keeruline on vaadata Kuldsele Maskile tagasi kui festivalile, sest sellist festivalitunnet nagu näiteks Draamal, Treffil või Baltoscandalil mul Kuldse Maskiga paraku ei tekkinud. Käisin vaatamas festivali kõige esimest (“Aasta, kui ma ei sündinud) ja eelviimast (“Salakavalus ja armastus”) etendust, mille vahele jäi rohkem kui nädal. Sellisest killustatud teatriskäimisest tulenevalt jäi mulle pigem mulje üksikutest külalisetendustest, mitte festivalist, mille juurde kuulub üldjuhul suurem melu ja tihedam teatriprogramm. Seega saan tegelikult rääkida lihtsalt kahest nähtud lavastusest ja ehk nende põhjal mõne üldistuse teha, kuigi see oleks väga meelevaldne.

Mirt: Olen nõus. Tõesti ei kujunenud kõikehõlmavat festivaliõhkkonda – ainsaks siduvaks elemendiks, mis paistis silma, oli plakat, kuid sellegi ambivalentne sõnum (paralleel elunäitlemise ja lavanäitlemise vahel?) ei haakunud minu jaoks tervikuga. Samas aga on sellist läbijooksvat atmosfääri raske luua, kui tegemist ei ole kureeritud festivaliga, nagu seda on Draama. Siiski, kord juba teatris, muutus üldpilt isikupärasemaks, ent seda pigem personaalsel tasandil: viibides ülekaalukalt venekeelse publiku keskel ja tutvudes iga kord isemoodi oma sünkroontõlkekomplektiga, olid minu etenduse-eelsed muljed teistsugused kui harilikult. Lavastuste kõrge kvaliteet oli aga omadus, mis minu jaoks sidus festivali kõige täielikumalt, kuigi selle kvaliteedi kogemist pärssis mõneti keelebarjäär.

Liisa: Tundsin samuti mõningast keele- ja kontekstibarjääri. Mitte “Salakavalus ja armastus” puhul, aga “Aasta, kui ma ei sündinud” juures küll. Kuigi lavastus oli varustatud väga hea sünkroontõlkega, jäid mitmed video all kuvatud tekstid tõlkimata ja seeläbi mõningane info saamata. (Näiteks see, et perepoeg mobiliseeriti Afganistani). Samuti jäid samal põhjusel ähmaseks stseenid, mis toimusid eeslaval, peamisest lootasandist eralditõstetult, kus kas lauldi või esitati mõni luuletus. Seega tunnen, et mõningad kõrgemad tasandid jäid mulle keeleoskuse tõttu kättesaamatuks, võib-olla ka seoses 1978. aasta kontekstiga mitte nii hästi kursis olemisega. Huvitav oli seejuures see, et sünkroontõlke kõrvaklappe kasutas kogu Estonia saali peale kokku alla 20 inimese. Usun, et see ütleb nii mõndagi publiku rahvusliku ja põlvkondliku struktuuri kohta.

Mirt: Minul ei olnud tunnet, et miski oleks mind otseselt takistanud kontakti loomisel, kuna kõiges, mida nägin, kõneleti eelkõige üldinimlikest probleemidest. Lavastus, mille tõlgendamine oleks võinud erineva kultuuritausta tõttu olla keeruline, oli „Ema põld“, kuna teos oli paigutatud konkreetsesse ajaloolisesse konteksti. Ikkagi leian, et see ei valmistanud mulle mingeid  raskusi, esiteks seepärast, et ajaloolisus ei omanud lavastuse tuumideede avanemisel nii suurt tähtsust, teiseks aga tõdemus, et Venemaa talupojakultuur 19. sajandil tõenäoliselt ei erinenud kuigivõrd meie omast samal ajastul. Enamgi veel, oli huvitav märgata mõnes kohas kultuuritaustade kattumist ning sedagi, mis on erinev ja millest on vahetult raske aru saada.

„Nimetu“ puhul takistasid mind aga sünkroontõlkest tulenevad valestimõistmised ja aeg-ajalt koguni tehnilised probleemid, mille tõttu tuli paaril korral pikemate vahepausidega ilma tõlketa hakkama saada. Arusaamist raskendas ka asjaolu, et laval oli tšehhovlikult palju tegelasi, kelle kiirete repliikidega ei suutnud sünkroontõlk sageli sammu pidama. Eriti kahju oli huumorist, mis läks tõlkes peaaegu täielikult kaduma, kuid mis, nagu ma nägin, meeldis publikule väga. Istudes lavast üsna kaugel, oli raske kompenseerida keelebarjäärist tulenevaid lünki miimikaga ning seetõttu jäi mulle paljugi kättesaamatuks.

Mõistmise skaala teises äärmuses seisab aga „Delhi tants“, mis kõnetas mind väga sügaval tasandil keelest ja kultuuritaustast hoolimata – seesugune universaalne arusaamine ja kaasaelamine on loogiline ka selles mõttes, et tegemist oli teosega, mille põhiteemaks oli inimeste eraldatuse ületamine ja n.ö üheshingamine maailma kui tervikuga.

Liisa: Schilleri tekstil põhinev “Salakavalus ja armastus” oli samuti kultuurideüleselt universaalselt mõistetav lavastus, mis mõjus kui Shakespeare’i “Romeo ja Julia” ja Lope de Vega “Tantsuõpetaja” sümbioos.  Üsnagi tüüpiline lugu sellest, kuidas  Luise (Jelizaveta Bojarskaja) ja Ferdinandi (Danila Kozlovski) armastus ohverdatakse võimu altaril, ei mõjunud laval aga sugugi aegunult, vaid ühe õnnestunud näitena sellest, et tugeva lavastuse tegemiseks ei ole vaja panustada dekoratsioonidele ja muudele efektidele, piisab kõrgetasemelisest näitlejatööst.

Väga head näitlejad olid laval ka „Aasta, kui ma ei sündinud“ lavastuses, kuid emotsionaalsete kõnede asemel jäeti siin asju pigem ütlemata, konfliktid ja vastuolud olid seesmised. Võimu- ja klassisuhted olid samas ka selle laguneva perekonna loo tõukejõuks. Kui üldiselt kiidetakse sellest lavastusest rääkides staarnäitleja Oleg Tabakovi ja tema poega Pavelit, siis ma tooksin eraldi välja hoopis kaks naisnäitlejat. Esiteks Darja Morozi, kelle tegelase õlul seisis lavastuse peamine traagika, mille kehastamisega ta ka vaatajatele hinge puges ning teiseks Roza Hairullina, kelle ilmumine teise vaatuse lõpus pani saali naerust rõkkama – tema mängitud krõbeda ütlemisega käbe turumüüja mõjus kammitsetud perekonna elutoas vägagi värskendavalt.

Kindlasti ei saa mainimata jätta “Aasta, kui ma ei sündinud” omapärast lavakujundust: lavale oli loodud täismõõdus korter, mille töötuba, koridor ja elutuba olid publikule avatud, teistes tubades toimuvat näidati kaamerate vahendusel. Kaamerad olid ühtlasi ka publikule vahetult näha olevates tubades, tuues näitlejad ekraani vahendusel lähivaatesse. Ruumide sisustus ei olnud küll nii detailne kui näiteks Ene-Liis Semperi “Rujas”, kuid mastaap ja idee olid sellele vaatamata põnevad. Kui tavaliselt läheb keegi kööki süüa tegema, siis tähendab see lava kõrval ootamist ja varem valmis pandud taldriku õigel ajal kättevõtmist, siin tähendas see aga päris köögis päriselt toimetamist. Näitlejad olid pidevalt rollis ja liikusidki nagu päris kodus. Pilguheit ühe perekonna eraellu oli absoluutne.

Mirt: Kujunduse koha pealt tõuseb minu jaoks eredaimalt esile „Delhi tants“: lava oli jagatud kaheks ruumiks, mida eraldas teineteisest vahesein. Publik istus emmal-kummal pool lava vastastikku, ent ei näinud teineteist. Mõlemal lavaosal oli üles ehitatud haigla ooteruum. Tegevus toimus vaheldumisi kahes lavaosas, mille tõttu oli näitlemine kord ühele, kord teisele publiku poolele varjatud, ent seda vahendati video kaudu. Stseenide vaheldudes jäi ruumi üldpilt endiseks, vaevumärgatavalt aga varieerusid detailid, mis teritas publiku keskendumisvõimet ja peegeldas narratiivi hekseldatust. Järgmisena jäi silma iseäranisti oma loomulikkuse ja voolavusega „Ema põld“, milles NO99 lava oli kasutatud maksimaalselt pea ülekuhjatuse piirini, mida tasakaalustas ühetoonilisus ja elava muusika kasutamine ning mis lõppkokkuvõttes klappis lavalise liikumisega.

Mõeldes veel kord sisule,  mõjus mulle valusaimalt ikkagi „Delhi tants“. „Ema põld“ oli tugev lavastus nii vormilt kui ka sisult, ent see võlus peamiselt liikumise ja sümbolismiga, kuid ei rabanud mind sügavalt (vähemalt mitte võrreldes „Delhi tantsuga“). „Nimetu“ puhul segasid mind eelnevalt mainitud asjaolud. „Delhi tants“ haaras mind aga täielikult: selliste äärmuste nagu suutmatus kontakti luua ja jäägitu ühtesulamine kõiksusega ühendamine lavateoses avanes loomulikult, kuid selle võrra traagilisemalt. Masinlik näitlemine (siinkohal väga positiivses mõttes) pingestas lava ja publiku vahelist atmosfääri, mõjudes muserdavalt. Närvipinged maandati mõneti alles lavastuse lõpuosas, mille kurblikust tegelikkusest kumas läbi inimkonda jaatav toon. Pinnale jäid mõtted nagu „halb omaelu on parem, kui hea väärelu“, kontseptsioonides elamise valskus, suured inimkannatused ja tavainimese süütunde vastandumine, surm ning üksildus – teemad, mida rõhutas narratiivi neurootiline enesekordamine, momentide dubleerimine, mis aga polnud täielik, vaid alati kummaliselt nihkes ja seetõttu aegamööda teisenev.

Liisa: Mulle läksid mõlema nähtud lavastuse juures hinge tugevad kannatavad naiskarakterid, kes püüavad kõigele vaatamata ikkagi head nägu teha ja võimalikult edukalt edasi elada, mõlemast läbi kumav poliitiline taust ei olnud minu jaoks oluline. Lavastuses „Salakavalus ja armastus“ on selleks tegelaseks Leedi Milford, kelle  Ksenia Rappoport mängis laval tõeliselt traagiliseks tegelaseks ning lavastuses „Aasta, kui ma ei sündinud“  Morozi kehastatud peretütar, kelle abikaasa pole teda kunagi armastanud ja sundis nüüd veel aborti tegema. Sellise tausta juures mõjub eriti valusalt Oleg Tabakovi kehastatud isa tugev poolehoid väimehe suunas. Kui asetada nähtud tragöödia ja draama veel omavahelisse võrdlusesse, siis kõnetab draama ikka märksa rohkem juba puhtalt selle tõttu, et tegelased ei kaldu nii tugevalt ühte hea-halb äärmusesse vaid on palju mitmekesisemad, usutavamad, tõelisemad.  Taaskord on ainult kahju, et keele tõttu mõningad aspektid selle ühe lavastuse juures tabamatuks jäid.

Tulles kultuurierinevuste juurde tagasi: märkasin mõlemal etendusel ühte enda jaoks uudset olukorda –  kuulsa näitleja lavale ilmumine vallandas aplausi, ilma et näitleja oleks midagi muud teinud peale lihtsalt lavaruumi astumise. Varem pole ma sellist näitlejale austuse avaldamist kohanud.

Mirt: Mul sellist kogemust ei olnud, kuid kahtlemata elas publik, mina kaasaarvatud, laval toimuvale kaasa. Jään huviga ootama, mida Kuldse Maski festivali juubeliaasta toob.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s