Ajuloputus II: sõber(?)-ahvidest

Sõltuvus on enamasti miski, mida ei soovita näha ega tunnistada. Lihtsam on selle ees silmad sulgeda, sellest mitte rääkida. Muidugi mingi piirini. Ühel hetkel muutub sõltuvus liiga võimsaks, võtab üle ja seda ei saa enam vältida.

NUKU lavastuses „Ajuloputus“ on sellele elusid hävitavale koletisele hoopis teistsugune kuju antud. Nimelt saab sõltuvus laval ahve kujutavate nukkude näol füüsilise vormi. Hoolimata oma objektistaatusest on ahv-nukud üllatavalt mitmekülgsed ja pakuvad ambivalentseid väljendusvõimalusi. Elutud nukud ärkavad näitlejate käes ellu ja on lavastuse kandvaks jõuks. Ahvid näivad esmalt armsad ja hoolivad. Hellalt omaniku ümbert kinni hoidvad pikad käed, ümarad kehavormid ja suured mustad silmad soodustavad lausa teatavat „nunnu-efekti“ teket. Eks alga kõikvõimalikud sõltuvusedki süütult, kuid olukorra tõsidus võib märkamatult eskaleeruda. Nii saab ka vaataja üsna pea aimu, et sõber-ahvi peaks siiski vaenlaseks pidama. Õrnad kaisutused asenduvad ahistatuse, lämmatamisega, enne armsana tundunud silmad tekitavad nüüd hoopis õudu.

Nukkude hirmuäratava elustumise/elustamise eest tuleb kiita muidugi näitlejaid ja lavastaja Duda Paivat. Esimesest stseenist alates võib hämmastusega jälgida, kuidas nukk ja näitleja mitte ei sula ühte, vaid vastupidi, on kaks eraldiseisvat tegelast. Sealjuures domineerib ahv inimese üle – sõltuvus on inimesest tugevam. Nukkude käsitsemine ei sekku näitlejate enda mängu. Vaataja näeb muidugi, kuidas näitleja ahvi oma käega liikuma paneb, selle eest rääkimiseks oma suud kasutab, kuid inimkarakter jääb tugevalt püsima. Teater on alati mingil määral mäng, reaalsusest eemaldumine, kuid „Ajuloputuse“ puhul võiks kõige enam hinnata just asjaolu, et ahvide kui sõltuvuse sümbolite illusioon luuakse ilmselgelt mängides, kuid nendes ometi teatavat elutruudust säilitades. Nukud liiguvad näitlejate käes nii plastiliselt ja jõuliselt, et nende kui tegelaste agressiivsus ja mõjujõud inimese üle kutsub esile hirmuaistinguid. Vaataja tõenäoliselt ahviga ei samastu, ikka inimesega, ent see võib toimuda väga mitmel moel. Mõni tunneb ehk kaastunnet sõltuvuse küüsi sattunud inimese suhtes, näeb tema valu ja pelgab samuti ahve. Teine võib samas laval kujutatavaid sõltlasi põlata ja nende probleemi nõrkuseks pidada.

Näitlejad Taavi Tõnisson, Kaisa Selde, Sandra Lange, Andres Roosileht ja Jevgeni Moissejenko (videos) võitlevad üsna vapralt oma isiklike ahvidega. Lavastuses võibki näha neid tõuse ja mõõnu, mis sõltuvusest üle saamiseks või sellega toime tulemiseks tuleb läbida. Selle kaasaegse õudusloo jutustamiseks on Duda Paiva valinud võõrutusravi keskkonna – tühja, kõleda ja steriilse ruumi, kuhu inimene jääb üksi kõigi oma hirmude ja muidugi oma ahviga. Nukumängule on „Ajuloputuses“ lisatud veel ka tantsuline liikumine, mis koos liialdatud, grotesksete näitlejatöödega kõrvalkarakterite puhul kohati lavastuse tõsidust vähendavad. Mänguline väljendus tasakaalustab ahvide õudust ja üldmulje muutub mõnes stseenis peaaegu lustlikukski. Samas on siiski tegemist NUKU lavastusega, mis mõeldud vanusele 14+, nii et liigset traagikat pole tingimata vajagi. Lavastus jääbki täpselt piiri peal pidama – humoorikad seigad ja tants täiendavad süngust, kuid sõltuvuse kui ränga probleemi üle ei naerda. Liikumine lisab lavastusele pigem tempot, ei lase sel venima hakata.

Ahvide kõrval ei saa unustada ka näitlejaid, kes samuti emotsionaalselt kriipivaid momente loovad. Üheks näiteks on Kaisa Selde tegelase rõdumonoloog, õigemini -dialoog ahviga. Stseenis põimuvad lootusetus, enesepete, valu. Selde tegelane üritab meeleheitlikult nii end kui teisi veenda oma selguses ja puhtuses – enesekontrolli võimes. Tema ahv võib küll puuris olla, kuid kontrollib ikkagi inimest, väljapääsmatuse meeleolu säilib. Keskset tegelast Andrew’d kehastab Taavi Tõnisson, kelle ekspressiivne näitlejatöö annab laia ülevaate kõikvõimalikest emotsioonidest, mis sõltlast ja sõltuvusest vabaneda üritajat vallata võivad. Äärmise täpsusega liigub nii Tõnissoni keha kui toimib miimika, tema kohalolu laval on tugev ja nõuab tähelepanu. Ühelt poolt on tema mängu nauditav jälgida, teisalt pakub ta hulgaliselt väljenduslikke variatsioone, mis soodustavad ka loo arengut, ilmestavad tegelase teekonda. Kaisa Selde, Sandra Lange ja Andres Roosilehe grotesksed kõrvaltegelased rõhutavad peategelase seisukorra jõledust. Võõrutusravi patsiendina saab temast triviaalsete teemadega tegelevate, ignorantsete haiglatöötajate jaoks suvaline voodikoht, järjekordne mõttetu isend, kelle eest masinlikult ja minimaalselt hoolt kanda. Elu väärtus väheneb veelgi, lootusetus süveneb.

Ei ütleks, et noortele ja täiskasvanutele suunatud „Ajuloputus“ otseselt didaktilist või profülaktilist aadet kannab. Samas kõnetab Duda Paiva lavastus üht kaasaaja levinumat probleemi ning teeb seda huvitavalt, sidudes omavahel sõnateatri, tantsu ja nukukunsti. Tegemist on ju vägagi igapäevase probleemiga, mis tihti kõrvale jääb (või jäetakse), nii et teatrilaval mõjub selline käsitlus kõigi eksistentsiaalsete mina-küsimuste või suhtedraamade kõrval värskelt, eriti kui sellele veel ka omanäoline vorm antud.

Tänavu teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega eesmärgiga paisata veebi uute noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused) erinevatest lavastustest. Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. See postitus on kirjutatud lavastuse “Ajuloputus” 17.10.2013 nähtud etenduse põhjal, teksti autor Liis Ots.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s