Ajuloputus: nähtust ja kuuldust

“Ajuloputus” NUKU teatris. Lavastaja ja koreograaf Duda Paiva. Stsenaariumi autor ja helilooja Allan Segall. Nukukunstnik Jim Barnard. Lava- ja kostüümikunstnik Kaspar Jancis. Dramaturg Vahur Keller. Lauluõpetaja Kaire Vilgats. Tõlkija Johannes Kangur. Lavastaja assistendid Manuela Sarkissyan, Alice Kirsipuu. Mängivad Taavi Tõnisson, Andres Roosileht, Kaisa Selde, Sandra Lange, Jevgeni Moissejenko (videos).

“Aren’t we all addicted to something…? Or… some… one…?”
Nii küsib üks tegelane Duda Paiva lavastuses “Ajuloputus”.

Duda Paiva on Brasiilia päritolu Hollandis tegutsev tantsija, koreograaf ja tantsuteatri Duda Paiva Company kunstiline juht, kes kasutab oma lavastustes vahtkummist objekte, või kohati oleks isegi õigem öelda, et tegelasi. Ka “Ajuloputus” on visuaalne teatrilugu, mis toob võõrutusravi protsessi ja inimese psüühilise võitluse vaataja ette just omapäraste vahtkummiolevuste abil.

Taavi Tõnisson (Andrew). Pilt pärit siit

Nukkudele annavad elu ja hingamise näitlejad, kes on laval võõrutusravi patsientidena ning kuuluvad igaüks oma nuku, vahtkummist ahviga nii vaimselt kui füüsiliselt kokku. Nii moodustub omapärane kaksikolevus, mille pooled on teineteisest sõltuvad, kuid samas üksteisele vastandudes, üksteist veendes ja isegi võrgutades võimelised omavahel suhtlema ka kui kaks eraldi isiksust. Paiva nimetab “Ajuloputuse” kavas sellist toimimist “kahe-keha-koreograafiaks, mis funktsioneerib ühe mõistuse juhtimisel”.

Juba lavastuse esimeses stseenis, kus on laval patsient Andrew (Taavi Tõnisson) oma ahvist kaaslasega, algab meisterlikult teostatud ja õnnestunud manipulatsioon vaatajaga, kus pannakse ta uskuma nuku iseolemisse. Näitlejate mängutehnika loob mulje, nagu kanduks tema kehasoojus üle ka ahvile, kes liigub ja liigutab inimliku pehmusega, samas märkamatult ületades oma füüsilises võimekuses inimlikud piirid. Jälgides laval toimuvat ja lugu selles kaks-keha-üks-mõistus kontekstis hakkavad hägustuma tõelisuse reeglid ja tekib küsimus, kelle peas see kontrolliv mõistus siis parasjagu funktsioneerib. Kui ahvi jäsemete liigutuste taga on tegelikult näitleja lihastöö, siis mitmesuguste sõltuvustega rüselevad patsiendid alluvad nii mõnelgi korral oma teise poole provokatsioonidele.

Tegelase nukk ongi justkui ühe tema osa ehk sõltlase füüsiline ja vaimsetelt omadustelt antropomorfne representatsioon. Selline kujutus meenutab ütlusi, mida sageli mõne substantsi mõju all olnud inimeselt kuulda võib, näiteks “See polnud mina, kes seda tegi, need olid need rohud”, või väidet, et kellelgi “on viinakurat veres”. Need fraasid viitavad samuti sõltuvuse või tugevate mõjudega tarbimise mõistmisele nii, et sel puhul tekib inimese kõrvale või sisse justkui keegi veel, kes tema tegude ja mõtete üle kontrolli haarama hakkab.

Kõik ebatavalise partneriga laval olnud näitlejad annavad kahte karakterit korraga edasi veenvalt, kuid lisaks Taavi Tõnissonile teevad eriti meeldejäävad etteasted ka Andres Roosileht ja Kaisa Selde, kes suudavad ahvide varjundirikkad emotsioonid vaatajale tajutavaks mängida ka läbi ahvipuuri võre ja turvakaamera piiratud vaatenurga.

Lisaks nuku keha valdamisele paistavad näitlejad silma ka enda füüsise hea tunnetamise ja väljenduslikkusega. Mõjuva ja sõna parimas mõttes efektiivse kehatehnika võib ära tunda vaatajas tärkavast kahetsusest, kui vähe ta argitoimetades kasutab oma keha väljenduspotentsiaali. Üks konkreetne füüsiliselt aktiivne stseen toob hästi esile inimese ja ruumi vastastikmõju: patsiendid keskenduvad nende vaba tahet ja tunge kammitseva objektina ruumile, haiglaseintele, mida nad püüavad lükata ümber, murda maha, ületada hüpates. Tekib intertekstuaalne seos kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT 2013 näituse “PRADA PRAVDA” raames veel hiljuti Y-galeriis üleval olnud Kris Lemsalu installatsiooniga “Fantoomasjade laager”, mis demonstreeris, kuidas ruumi elemendid või omadused soosivad või suunavad selles ruumi osas toimuvat tegevust.

“Ajuloputus” on kahtlemata väga visuaalne lavateos, kuid mulje terviklikkuses on oluline ka auditiivne külg. Helilooja Allan Segall, kelle poolautobiograafilise näidendi “Detox the Dummy” põhjal Paiva oma lavastuse tegi, on (ilmselt ka tänu oma kogemuslikele seostele) suutnud tabavalt muusikasse kirjutada selle vabatahtlik-sunniviisilisuse printsiibil toimiva maailma kõheduse ja kohatise meloodilise melanhoolia. Omapärased on hetked, kus inimene on pandud viiulihäälselt karjuma või pärdiku väikesed rusikad puuhaamrite tuhmi kõlksumisega õhku tampima.

Nii visuaalset kui kuuldelist annab multimeedia vahendusel edasi üks kõige laiema plaaniga stseen selles lavastuses. Sellele eelneb psühhiaatri ja tema kahe abilise tegevus: nad kasivad ilmse vastikustundega ravimitest uimastunud, meelemärkuseta patsienti, teda loopides nagu märga kaltsu. Patsient on täielikult nende meelevallas, jäetud ilma eneseväärikusest. Äkki heidetakse ta hooga voodile püsti seisma ning algab aplausitorm! Kümned, sajad kõrvuni naeratavad näod ekraanil vaatavad selle inimkogu poole teda kestvate ovatsioonidega ülistades. Kuigi seda stseeni helitaustas pole, võib vaataja oma kujutluses kuulda häält, mis ütleb: “Noh, inimene, suure algustähega Inimene, kes sa pead oma olemasolu enda ja maailma suurimaks saavutuseks… Ühtede ainete mõju alt teiste sõltuvusse, võimetu hoolitsema enda eest kõige elementaarsemal tasandil, kontrolli kaotanud, armetu… Kas ikka oled kõige kõrgem siin maailmas?”

“Ajuloputus” on mitmetasandiline vaate- ja kuuldemäng, mis stimuleerib taju, tundeid ja aju filosoofilisi kurde. Tekivad ja võib-olla ka leiavad vastuse küsimused nagu Mis (või kes) on sõltuvus? Kas midagi inimesele loomuomast? Kas on võimalik sellest vabaneda? Millise hinnaga? Kas me kõik oleme sõltuvuses? Kes juhib mängu, kas sõltuvus või inimene? jne. Minu jaoks andis mõnele neist vähemalt ühe potentsiaalse vastuse lavastuse lõpustseen: lavaruumi horisontaaltelg muutub mööbli ümberpaigutamisega vertikaaliks, publik vaataks justkui toimuvat õhust, kõrgemast perspektiivist ja patsient Andrew suudab viimaks vabaneda teda pea alati saatnud ja lahus olles tema kõrvale püüelnud ahvist. Pärdiku pehme keha vajub esmakordselt elutult kokku ja enam ei tõuse. Kuid õigetpidi maailma ei naase ka Andrew. Lõpukummardus.

                                                                                                                                                     

Tänavu teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega eesmärgiga paisata veebi uute noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused) erinevatest lavastustest. Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. See postitus on kirjutatud lavastuse “Ajuloputus” 17.10.2013 nähtud etenduse põhjal, teksti autor Annemari Parmakson.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s