Elling

Teater Vanemuine
Autorid
 Axel Hellstenius, Ingvar Ambjørnsen, tõlkija Karin Sooväli,                               lavastaja Ain Mäeots, kostüümikunstnik Liina Unt, lavakunstnik Liina Tepand osatäitjad: Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Markus Luik, Ragne Pekarev

Ain Mäeotsa lavastatud „Elling“ räägib südamliku loo kahest keskealisest mehest, kes on vaimselt häiritud. Vähemalt nii neid arvatakse olevat. Sootsiumi jaoks on nad ilma sügavamalt süübimata, külmalt ja inimlikkust arvesse võtmata sildistatud ja ära eraldatud. Tegelikult, kui nende isikutesse piisavalt süveneda nagu etendus seda teeb, võiks öelda, et nad on normaalsele sootsiumile kõrvalkaaluks pigem ainulaadsed indiviidid, kes teiste inimestega ja ülejäänud sootsiumiga suhestuvad tavaliselt normist veidike kaldunult, veidike aeglasemalt, kuid üldjoontes hakkama saades nagu iga teinegi. Tegelikult on nende unikaalse hingeelu taga täiesti tavalised inimesed. See hakkab etenduse käigus ilmnema tegelaste käitumisest ja nende mõttemaailma järk-järgulisel esile tulekul ja väljaarendamisel.

Ainus, mis tegelastest päriselt hullu mulje jätab on see, et nad pole 40ndatesse eluaastatesse jõudes sisimas veel suureks kasvada suutnud, seda ilmselt põhjusel, et nad on päris elust eemal olnud. Seega pole nad iseseisvust tundma õppinud. Eelnevat on muidugi võimendanud aastad koos vaimuhaigla turvaliste seinte vahel viibimine, kus nende elu mugav olnud on. Nad ei ole pidanud endale elatist teenima, rääkimata enda eest hoolitsemisest. Viimase alla käivad lihtsadki asjad nagu poes käimine ja söögitegemine.

Lavastuses kujutatakse aega, kui nad päris eluks justkui valmis on. Etenduse alguses otsustatakse nad haiglast välja lasta ja paigutada nad ühiselt sotsiaalkorterisse. Kahekesi peavad nad nüüd päriselt hakkama saama. Kuid nad käituvad siiski nagu väikesed lapsed, kuna iseseisva eluga pole neil sisuliselt üldse kogemust olnud.

Nende areng eluga silmitsi olles sarnaneb üsnagi iga teise lapse omaga. Nad ületavad üks-haaval oma lapsikuid hirme. Selliste kartuste hulka kuuluvad näiteks hirm telefonile vastamise, üksinda poes käimise, võõrastega suhtlemise, sõprade leidmise ja tüdrukutega rääkimise ees. Võibolla on vaatajad selliste hirmudega lapsepõlves silmitsi seinud ja saavad tegelastega samastuda.

Etenduse käigus kogeb vaataja nende kahe tegelase hingeelu arengut ja lahtiharutamist. Vaataja saab vihjamisi aimu, miks tegelased sellised on. Selle käigus muutuvad nad järjest mõistetavamaks ja isegi sümpaatseteks. Nendes kahes hullus võib leida isegi äratundmisrõõmu.

Nende suhestumine elusse ja ühiskonda, nende avastusretk on veidike naksitrallilik. Nagu ka naksitrallid (kuigi naksitralle on kolm) on lavastuse kaks indiviidi üksikud hinged, kes hoiavad kokku ning selle käigus suudavad teiste jaoks midagi kasulikku korda saata.

Mõlema karakteri iseloom on erisugune. Elling (Riho Kütsar) on end kultuurselt üleval pidav, kunstniku hingega, tundlik ja korda armastav, kergelt naiselike joontega. Tema täiskasvanud keha taga võib näha last, kes on alati kartlik, võtab asju alati väga hinge ning ootab alati teistelt heakskiitu. Ta eeldab, et inimesed mõtlevad temaga samamoodi ja peavad samu väärtusi hinnas. Kõik häirib, isegi hirmutab teda, mis eelistusega ei sobi. Ta on üksildane nagu ka tema ema, kellega ta lahutamatult koos oli kuni viimase surmani. Tundub, et emast on tema iseloomu ja käitumisse nii mõndagi üle kandunud.

Tegelane on eklektiline, käitub mõneti naiselikult, mõneti lapsikult, kuid peaaegu läbivalt ontlikult. Temas võib näha ka mehelikku kindlameelsust ja otsustusvõimet, kui ta peaaegu pidevalt juhib olukorda. Samuti on tema, kes ärgitab üles nii iseennast kui ka oma korterikaaslast hakkama saama nagu iga teinegi, kes „päris elus“ hakkama saab. Ta kutsub üles muutuma.

Riho Kütsarilt ootaks, et ta tegelast natuke rohkem mänglevamalt esitaks, kasutades segu ontlikust mehest, naiselikust kapriissusest või nöökivusest ja lapsikust jonnist, sealjuures nende külgede või rollide vahel hüpates. Riho Kütsari esitus jääb veidike liiga staatiliseks ja pinnapealseks. Ta on pigem valinud endale ühe kindla tüpaaži – peenutseva ja kapriisse, veidike tülpinud kunstnikuhinge, kes salamisi teistest end paremaks peab.

Ellingu sõber ja palatikaaslane Kjell Bjarne (Margus Jaanovits) on justkui teismeline, kes kogu aeg räägib seksist, kuid tegelikult on neitsi. Selline ta täpselt ongi, ainult selle vahega, et ta on umbkaudu samas vanuses kui Elling, ehk siis 40ndates.  Ta kõneleb vahetpidamata naistest, seksist ja söömisest, kuigi naistest ei tea ta midagi ning seksinud pole ta eluski.

Kjell Bjarne kohta ei saa me teada nii palju, kui Ellingu kohta. Ta ongi salapärane tüüp nagu Elling teda kutsub. Vastukaaluks Ellingule on ta praktiline, otsekohene, pigem julge kui kaalutlev.

Suhetest vanematega, mis Ellingu puhul on oluliselt kohal, vaatajad Kjell Bjarne puhul nii palju teada ei saa. Sellest vähesest, mis vaataja teada saab, tundub, et suhted ei olnud kõige paremad.  Nagu Ellingu puhul, võib vaataja teha järelduse, kas see faktor on tegelase kujunemist mõjutanud või mitte. Lavalt peegeldab vastu, et tegelane hoiab enda sees varjatud viha. Seda avaldab näitleja oma rollis närvilise käitumise, järskude liigutuste ja pideva nördinud ilmega.

Margus Jaanovits mängib oma rolli hästi välja, tema kergelt hullumeelne pilk ja mustad silmaalused aitavad kaasa tegelase kujutamisele. Samas jääb natuke vajaka temas peituva väikese armsa lapse mängimisest, kes sisimas teistele ainult head tahab teha. Kohati on liialt palju keskendutud tema kui hullumeelse närvipuntra väljamängimisele, kuigi ta on samavõrd eklektiline kui Elling, kuigi seda vähem välja näidates.

Mõlemad tegelased on küllaltki äbarikud, kuid mõjudes siiski armsate ja sümpaatsetena. Nad võitlevad igapäevaselt nagu iga tavalinegi inimene. Neil on omad hirmud, millele nad iga päev otsa peavad vaatama. Iga päev on uus katsumus, mis õpetab uusi asju, annab uusi kogemusi. Ja  nende maailma- ja eneseavastamisprotsess pole üldsegi võõras ega imelik. Võiks öelda, et iga inimene on need sammud läbi teinud. Sellepärast ongi lavastuse lugu kaasahaarav.

Tegelikult teavad mõlemad mehed väga hästi, mida nad tahavad, lihtsalt nad peavad selle ka ise avastama.

Kahe äbariku kõrvale tuleb kolmanda tegelasena otsekohene, kohati karm sotsiaaltöötaja Frank Åsli (Markus Luik), kes saab neile justkui isafiguuriks. Ta õpetab nad elus hakkama saama, nende osas lõpuni välja lootust kaotamata. Markus Luik saab selle rolliga hästi hakkama. Ainus, mida ette võib heita, on see, et ta kaldub mängima pigem noort nolki kui täiskasvanud inimest, kes võiks isafiguur olla.

Kahe elu- ja palatikaaslase lähedane omavaheline suhe saab põrutatud, kui mängu ilmub naine. Ellingu armukadetsev üksildase toon lööb kogu täiega välja, kui Kjell Bjarne kõrvale ilmub samas majas elav Reidun. Mõlemad tegelased hakkavad sellest hetkest peale oma tõelist palet kõige paremini välja näitama. Tegelastes ilmnevad hirmud, puudujäägid ja oskamatus, samas ka anne, südamlikkus, kaastunne.

Elling kardab, et Kjell Bjarne tema juures ära kistakse, ning viimane on naisest sisse võetud.

Nii naine kui ka sotsiaaltöötaja Frank on tegelastele vastaspoolusteks, mis nad käima tõmbavad. Mõlemad on elu näinud ning teavad, kuivõrd räpane ja ebaaus see olla võib. Nad otsivad nagu iga teinegi – nagu Elling ja Kjell Bjarnegi – armastust ja mõistmist. Kõrvaltegelased kinnitavad seda arusaamist, et inimeses peitub midagi veel peale pindmise kihi. Kõrvaltegelased tunduvad esmapilgul pinnapealsete ja lihtsatena, kuid tegelikult peitub neis palju rohkem.

Kahe tegelase koosmõjul ja muidugi ka nende endi tegutsemisel, hakkab Ellingu ja Kjell Bjarne äbariku roll taanduma ning esile hakkavad pürgima iseseisvad, oma elu isandatest tegelased. Sinna jõudmiseks leiavad nad kõigepealt enda raja ja hakkavad sellel kõndima. Elling avastab endas poeedi, Kjell Bjarne hoolitseva ja armastava mehe, mitte labase kiimakoti nagu tema teismelise jutu järgi arvata võiks.

Mõlemad karakterid jõuavad etenduse käigus kuhugi välja.

Lavastuses on mõned väikesed nüanssid, mis sellele oma ainulaadse võlu lisavad. Stseenid Raiduniga on armsad ja elulähedaselt saamatud.

Värskendavalt mõjub Ellingu kurtvonnegutilik krõpsupakkidesse luuletuste peitmine.

Kassipoegade sissetoomine esimese vaatuse lõpus lisab nunnu efekti. See näitaks justkui nende edasikandvat rolli teises vaatuses, kuid see paraku puudub – nad ei ilmu kordagi. Kassipoegade võtmine näitab lihtsalt üht järgmist, sümboolset sammu tegelaste arengu suunas. Ellingule läheb eriti hinge endas kellegi eest hoolitsemise võime avastamine. Etenduse tagamaid uurides selgub, et kassipoegade puhul on tegu juhusliku leiuga. Markus Luige sõbra korterikaaslasel oli kass viisikud ilmale toonud, nende hulgast valiti kaks kiisut.

Lavakujundusega on rõhutatud just „mittelavalisust“. See tähendab, et laval olev on väga argipäevane: mööbliesemed, mis ühesse kõige lihtsamasse tuppa vaja on, ja ei midagi muud. Aknad pole dekoratsioonid, sealt näeb autoliiklust ja kõike, mis teisel pool teatrit parajasti toimub. See on efektne lähenemine, mis lavastusega koos töötab.

„Elling“ sobib vaatamiseks inimesele, kes otsib pehmet ja südamlikku huumorit lihtsate, maalähedaste tegelastega. See tõstab esile inimlikult universaalsed ja igapäevased katsumused ja iseeneseületused, viies need nö. „lapsikule“ (või „nõdrameelse“ tasandile). Fookuses on armastus, sõprus, hirmud ning afektid, mis nende puhul esile kerkivad. Etendus mõjub „mitte-teatraalselt“, mis on omaette väärtus, kuna see on hästi välja mängitud. Vaataja võib laval toimuvasse justkui sukelduda ja ennast tegelaste käitumises ja situatsioonis ära tunda.


Tänavu teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega eesmärgiga paisata veebi uute noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused) erinevatest lavastustest. Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. See postitus on kirjutatud lavastuse “Elling” 10.10.2013 nähtud etenduse põhjal, teksti autor Matis Merilain.

Advertisements

One thought on “Elling

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s