Leegionärid

maad katab vereplekiline kaltsuvaip
kuivand sõjatamm on paljuteadvalt vait
prožektor taevasse loob täiskuu suure
hauakääpal tontlik lavasuits teeb tuure

kolm leegionäri uitab seal leidmata rahu
ei pääse nad niipea veel teispoole manu
sest haud ühine, kirstu ja ristita neil
kus vajaka omakste silmavesi ja lein

igavikus seisavad eesmärgitult noored mehed
kord puudel pungad, kord langevad lehed
mõtted neil uitavad endiselt maiseid radu
kui tahakski – märjaks ei tee neid ka tugev sadu

esimesel surmas mõtted vaid mõrudad
teisel tröösti pakuvad maised lood lõbusad
kolmas hoiab omaette – surm talle pähe ei mahu
tal väikevend elavate seas, kes keelab tal rahu

vend venna hauale kord leiab tee
see vulisema paneb surmajõe vee
kui kääpal langeb ka noorem vend
saab osaks mõlema hingele lend

 

________________________________________________________________
See tekst on valminud TÜL-i koostöös erinevate Eesti teatritega. Teatritelt piletid, meie poolt tekstid. Tekstid võivad olla ükskõik, mis formaadis (muljetus, arvustus, kriitika, kiri jms). Antud luuletuse autor on Pauliina Kolde ning see on inspireeritud Rakvere Teatri lavastusest “Leegionärid”.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s