Autori surm: aga oleks võinud minna ka teisiti

“Autori surm” – Tartu Uus Teater; lavastaja – Ivar Põllu; kunstnik – Kristiina Põllu; osades: Ardo-Ran Varres, Helgur Rosenthal, Mart Aas.

Raimond Valgre elulugu võib lihtsalt ja ekslikult sildistada Traagilise Kunstniku kuvandiga ja asja sinnapaika jätta. Mõistagi peitub selles omajagu tõtt – omadussõna ’traagiline’ ja nimisõna ’kunstnik’ on õiged ja sobilikud, kuid sellegipoolest tuleb suhtuda stereotüüpidesse kriitiliselt, iseäranisti narratiivides, milles karakter põhineb päriselutegelasel, vastupidiselt olukordadele, kus karakter on algusest saadik fiktsioon. Situatsioonides, kus ajaloolisest isikust on teada ainult konkreetse piirini, võib tekkida lünkade täitmisel tahtmine laenata materjali stereotüübilt, mis pikapeale risustab seda, mis karakteris oli algselt originaalne, inimlik ja mitmekülgne. Ivar Põllu „Autori surm“ oli eelmainitud probleemi lahendades paindlik, kuid oleks saanud ka teisiti.

Lavakujundus oli heas mõttes väljakutset pakkuv: omal moel, kuigi järgnevat paralleeli pisut häbenedes, saan oma kogemust võrrelda argumendiga, mis jõuab tuttavlikest eeldustest paratamatult hoopiski pöördvõrdelise, kuid kummatigi tõese järelduseni. Olen Tartu Uues Teatris sageli käinud, kuid pole kunagi istunud saalis näoga ukse poole. Niisiis, jõudnud kohale, tekitas avanev vaatepilt koheselt põnevust, mida võimendas hilisem avastus, et näitlejad kasutavad  ühtlasi lavavälist ruumi.

Visuaalselt tähelepanuväärseteks elementideks osutusid imposantne videokassetiriiul ja kuupaiste osa mänginud lamp, mis võib-olla leidis laval pigem õnneliku juhusena kui ettekavandatult rakendust. Sügavust lisas teise korruse akna kasutamine, mis tõeliselt avardas vaataja ettekujutust ruumist, milles hargnevad lood (või ka paralleeluniversumid) aset võtsid. Iseäralikuks esemeks oli teises vaatuses ühes stseenis erinevaid tähendusi ja tarvitust eviv risttahukas, mis peegeldas suures plaanis – nii karakterites kui ka miljöös – toimuvaid muundusi tagasihoidlikumal tasandil.

Koos muusikaga, pidades eriti silmas orelikõla, moodustus huvitav välispind, mis oli kõike arvesse võttes lavastuse tugevaim pool ja minu meelest kandis teose tuuma näitlejatest hulga meisterlikumalt.

Kolm stseeni jäävad pinnale: lavastuse algus, esimese vaatuse ja teise vaatuse lõpp. Vahepeal on hulgaliselt pisikesi pärleid (nagu ka hägu), kuid need kolm olid kahtlemata meeldejäävamad. Esimene stseen ühendas endas lavateose parimad omadused: kummaline ja kõhe oreliheli, umbisikuline jutustaja/monoloog ja sümbolism. Kui Valgre, kes ei olnud meie, vaid mingisuguse alternatiivse maailma Valgre ohkas oma trofeede, medalite ja diplomite müriaadis: „Ma olen õnnelik!“ mõjus see kaunis valusalt, häälestades samal viisil kogu järelejäänud lavastust. See oli suurepärane algus, mis tabas nooti, mille kinnipüüdmine hiljem kahjuks ei õnnestunud, välja arvatud ehk kõige viimases stseenis.

Pilt pärit siit.

Esimese vaatuse lõpp oli samal ajal pateetiline ja groteskne. Suurele finaalile eelnenud hillitsetud hommikuse kohvi valmistamist oli ilus vaadata ja omal moel kergendus lavastuse sünguse kõrval. Äärmuslikke tundeid, mis järgnesid, andis jällegi edasi eelkõige muusika. Valgre loomingu hävitamine, selle põlustamine mõjus ülendavalt, mida aga rikkus Valgre enesetapu žest (relvaots oimukohale), mis vastandus Valgre sõnadele lavastuse alguses, kui ta ütles, et vihkab klišeesid. Loomulikult oli tegemist antud kontekstis sobiliku ideega, kuid mulle paistis, et seda oleks võinud väljendada mingil muul moel. Võib-olla on see liiga morbiidne, aga minu meelest saab anda sedasama mõtet edasi teistsuguse, vähem visuaalselt kulunud kujundiga, kas või poomise või teistmoodi relva hoidmisega. Samas mõistan, et see võib olla „isikliku maitse küsimus“.

Veatult oli teostatud aga lõpp. Olles rännanud läbi Valgre paralleelmaailmade, jõudsime tegelikkusesse: Valgre viimased hetked haiglas enne suremist. Kustuvale kuupaistele järgnenud pimedus oli intensiivne ja tõmbas lavastuse imeliselt kokku, suutes veel ühe korra tabada tooni, mis oli muutnud alguse niivõrd tugevaks.

Raimond Valgre isiksus oli olnud minu jaoks puhas leht ning ma üritasin tunnetada, missugune kujutluspilt Valgrest pärast Ivar Põllu lavastuse vaatamist minus vormus. Tajusin, et Valgre oli üksik: temal lähedased suhted olid liimist lahti, tema ideedesse suhtuti reservatsioonidega, teda ei mõistetud ega võetud tõsiselt. Kujunesid vastandused elu ja kuulsuse ja tema isiku vahel: alati takistas või rõhus teda miski, igas versioonis hargnev elu oli mittetäielik ja kummaliselt tühi. Ta paistis olevat keegi, kes kõndis pidevalt vastuvoolu. Samuti näis talle rahulolematust valmistavat tegelikkuse ja tahtmiste maailmade mitteklappimine, alati eksisteeris miski, mis oleks võinud olla teisiti ja nii vastanud mingisugusele hämarale ideaalile. Suhted teiste inimestega olid ambivalentsed: nähtavasti oli Valgre üksik, aga tema ja inimeste vahel oli alatine pinge ja vastuolu – ühise keele leidmise võimatus. Mõistagi oli palju alkoholi ja joomist, mida ümbritses ähvardav ja hukatav meeleolu. Selles suhtes ei olnud tegemist erinevate Valgretega: elujooned olid isesugused, aga inimene jäi samaks. Kummatigi oli tunne, et oleks võinud minna sügavamale, püüda veel kord kinni seda valulikkust, mida võis esimeses stseenis märgata.

Näitlemine tekitas minus juba alguses kõhklusi, kuna see oli kohati kahtlaselt puine. Säravad olid ühekõned/jutustaja stseenid, kuid seda pigem teksti kui näitlemise seisukohalt.

Kas „Autori surmas“ elustunud Valgre oli stereotüüp? Võib-olla pisut, aga kindlasti mitte ebahuvitav. Koos lavakujunduse vägevusega moodustus peategelasest tervikpilt, mis oli tühi ja ähmane, ent seda heas mõttes. Palju jäi ebamääraseks ning see mängis lavastuse kasuks. Sellega, et teisiti minna ei saanud, sest elusid ei saa tagasi pöörata, tuleb leppida, kuigi kunagi ei tohiks lõpetada küsimist nagu Põllu lavateoseski: aga miks siis ikkagi niimoodi läks?

                                                                                                                                                     

Tänavu teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega eesmärgiga paisata veebi uute noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused) erinevatest lavastustest. Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. See postitus on kirjutatud lavastuse “Autori surm” 10.10.2013 nähtud etenduse põhjal, teksti autor Mirt Kruusmaa.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s