Muumidest, õunaveinist, sabatähest ja filosoofiast

Rakvere Teatri “Muumitroll ja sabatäht”. Autor Tove Jansson, lavastaja Üllar Saaremäe, tõlkija Elo Sova, dramatiseerijad Rünno ja Üllar Saaremäe, kunstnik Vadim Fomitšev, videokunstnik Kristi Leppik, muusikaline kujundaja Tarmo Linnas, muumitrolli osas Kertu Moppel, teistes osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Tiina Mälberg, Margus Grosnõi ja Lauri Kaldoja.

Nagu teada, armastab TÜL vestlusõhtuid korraldada – teoreetikute, praktikute ja üleüldse kõiksuguste teatraalidega. TÜLikad Liisa Pool ja Maarja Helena Meriste jäid pärast Rakvere Teatri etendust “Muumitroll ja Sabatäht” enda fantaasiamaailmas tegelastega juttu puhuma. Üks katkend toimunud arutelust on jõudnud kirjalikul kujul meie blogisse.

MAARJA: Kuidas on võimalik, et apokalüptiline ettekuulutus Maale lähenevast sabatähest Muumiorus maailmalõpupaanikat ei tekita, üksteisel sabasid otsast närima ja varjendeid ehitama ei hakata?

MAARJA: Mul endal tuli selline mõte: tegelikult on muumid ju varemgi kokku puutunud katastroofimõõtmeliseks kasvada ähvardavate probleemidega: kord muutus Muumiorg võluseemnete ettevaatamatu tarvituse tõttu džungliks (“Võlukübar”), teine kord tuli hakkama saada hiidlaine tulemusel tekkinud uputusega (“Ohtlik jaanipäev”). Muumiorus tundub universaalse paanikaennetusmehhanismina toimivat…

MUUMIMAMMA (segab vahele): Võileivad! Noh, vabandust, et niimoodi segan, aga nii see tõesti on. Sinna juurde tuleb kindlasti pakkuda kuuma kohvi. Muidugi, mõnes eriti vilus situatsioonis on kõrvitsasupp veel parem. Ja igaks juhuks on mul käekotis alati kaasas mõned karamellkommid.

MAARJA: Ka “Sabatähes” annab Muumitroll ettevõetava teekonna ohtlikkuse mõõdupuuks “nii ohtlik, et tuleb võileivad kaasa võtta”. Muumisid toetab igas olukorras vankumatu usk argise ja koduse imejõusse.

MUUMIPAPA: Noo, eks seepärast pakkusin ma ka vaesele Piisamrotile, kes Sabatähe pärast endal karva täitsa sorgu muretsenud oli, veidike õunaveini.

PIISAMROTT (lootusrikkalt): Kui see juba jutuks tuli… On sul äkki nüüdki üks pudel juhuslikult käepärast?

MUUMIPAPA (mõtlikult): Kui ma õigesti mäletan, siis peaks keldris veel paar tükki olema. Lähen vaatan. (lahkub keldri suunas)

LIISA: Aga kas üksnes toitumisele panustamine on siiski piisav ettevaatusabinõu? Sisuliselt pool teie lavalisest tegevusest koosnes söömisest, uue toidukorra ootamisest või selle ettevalmistamisest. Kui võrrelda teid Eestis populaarse koeratüdruk Lottega, näis teil ettevõtlikkust nappivat. Kas see on kuidagi seotud teie harjumusega magada talveund?

MUUMIMAMMA: Heal kodusel toidul on palju suurem võlujõud, kui kõhu täitmine. Kord, kui Muumiorgu külastas Võlur, kes esmapilgul muumiperes omajagu kõhedust tekitas, lahendasin olukorra pannkookidega. Ulatasin kummalisele sõnaahtale mehele suure taldriku kookide ja moosiga. Test toimis: Võlur hakkas sööma. Keegi, kes sööb pannkooki moosiga, ei saa olla nii hirmus ohtlik. Ja teate, selgus, et vaene mees polnud viimased 85 aastat pannkooki saanud!

LIISA: Tõsi, pannkooke ei tasu alahinnata. Teie laval nähtud seikluse üheks oluliseks osaks paistab olevat asjade omamise temaatika käsitlemine – kui palju ja mida Üksildastesse Mägedesse kaasa võtta või mis Muumimajast koopasse evakueerida. Millisele lõppjäreldusele võiks teie etendust vaatama tulnud laps lõpuks jõuda?

PIRIPIIGA: Mina leian, et kõik ilusad asjad tuleks endaga alati kaasa võtta. Eelkõige muidugi kõik jalavõrud!

SNIFF (vurrudelt koogipuru pühkides): Jah. Kalliskivide orust ei soovitanud Nuuskmõmmik mul meie retkele kalliskive kaasa võtta, see pidavat raske koorem olema. Aga siis, kui me olime juba koopasse kolinud, kinkis Muumimamma mulle vapra käitumise eest smaragdi. See on mul nüüd väga hästi ühte kohta, mis algab K-ga ja lõpeb S-iga ja keskel on veel üks B ja kaks O-d, ära peidetud. Aga rohkem ma ei ütle, sest see on saladus! Oma varanduse olemasolu on ikkagi väga oluline.

LIISA: Nii et evakueeritud siili kombel te hakkama ikkagi ei saaks? Teie tegemistest jutustavas raamatus on öeldud, et evakueeritud siil on selline siil, kes on vastu oma tahtmist kodust välja aetud ja pole kiiruga jõudnud hambaharjagi kaasa võtta.

MUUMIMAMMA: Hea kodune võileib muudab ohtliku teekonna alati vähem ohtlikuks. See aitab meeles pidada, et juhtugu mis tahes, ühes (Muumi)majas on alati üks köök, kust sellised võileivad eal otsa ei lõpe.

KODUVANA:  Minu missiooniks on margikogumiskultuuri säilitamine. Lapsed, ärge uskuge neid, kes seda vanamoeliseks peavad. Margid on vahel palju meeldivamad kaaslased kõiksugustest elusolenditest – nad tahavad sinuga alati aega veeta, ei pea sind tüütuks ega tobedaks ja ei vaidle liiga palju vastu ka.

PIISAMROTT: Te lähete ikka võimatumaks ja võimatumaks! (kiikab ukse poole)

NUUSKMÕMMIK: Ma arvan, et lapsed ei pea meie lavastusest tingimata suurt sõnumit või õpetust kaasa võtma – seda on ju sama koormav kaasas kanda, kui suuri asju. Ja minu suurim unistus on see, et keegi end liigsetest asjadest ja mõtetest koormatuna ei tunneks. Kui “Sabatähe” loos oli midagi olulist, jääb see oluline lapse sisse nii loomulikult ja kergelt, et ta seda ei märkagi. Mis aga olulisena ei mõjunud, see jääb sinnapaika, ununeb ära. Niimoodi korraldatud pagasiga on võimatu rännakutest väsida.

LIISA: Tahaksin edastada kiidusõnad Piisamrotile (kerge kummardus). Sul on au olla nii minu, kui meiega koos teatris käinud 6aastase tüdruku lemmiktegelaseks. Tuleb öelda, et sinu tordi sisse kukkumine on eelkooliealiste jaoks üks lavastuse tipphetk. Kuidas sa ennast pärast seda seiklust tunned? Kas oled leidnud endale mõne kaaslase, kellega koos elule filosoofiliselt läheneda?

PIISAMROTT: On olnud aegu, kus olin väga mures, et pole mõttekaaslast, kes arvaks samuti, et kõik asjad on mõttetud. Muumid ainult pühivad lilli tolmust puhtaks ja ei mõista üldse filosoofiat. Kõige mõistlikum tegelane on ilmselt see teadlane observatooriumis. Lähen sinna!  Oeh, ja see tort. Oleks olnud väga mannetu kleepuvana surra. Kuigi lõppude lõpuks on ühele filosoofile ükstakama kõik, kas ta elab või on surnud. Ja üldse, et filosoofina järjekindel olla, pean ka muretsemist mõttetuks.

MAARJA: Otsisin “Võlukübara” loost üles koha, kus Piisamrott sõnastab enda filosoofia päris tabavalt: “Kui tarbetu on ringi keksida ja lobiseda, maja ehitada, toitu valmistada ja mammonat koguda!”

Piisamrott muheleb rahulolevalt

LIISA: Teid laval nähes jäi mulje nagu oleksite te olnud mõneti segaduses. Muumitroll hakkas mitmel korral itsitama ja unustas korraks ära, millises suunas on Muumipapa ehitatud sild, millest saab käruga üle sõita. Samuti oli teie matkasamm suunatud sageli erinevasse ilmakaarde. Mis juhtus?

MUUMITROLL(itsitab pihku) : Teate, mu kompass läks katki ja nii ma ei saanudki kindel olla, kummal pool sild on. Silmad ka ei seletanud hästi. Kompass ja mina olime… sabatähe supermagnetiliskosmilisest mõjust häiritud!

TEADLANE: Olen empiiriliselt  kindlaks teinud, et ebateaduslikud olevused ei saagi väga täpsed olla. (loendab kausikese sees olevaid komme ja järjestab need seejärel suuruse järjekorras enda ette)

 MAARJA: “Sabatähe” teatriversioonis näitab Sniff üles enda kohta ebatavaliselt palju pealehakkamist ja julgust. Kas aastaks 2013 on Sniff tõesti nii suureks saanud, et ei karda enam midagi?

LIISA: Panin ebasniffilikku julgust ja pealehakkamist samuti laval tähele ja olin veidi imestunud. Varasemates mälestustes on Sniff olnud alati arglik, kuigi püüab oma armsal ja läbinähtaval moel julge näida. Siinses “Sabatähe” loos oli ta aga vägagi eesrindlik. Mida sa, Sniff, ütlesidki, kui Muumitroll oma leitud ja väga ohtlikust teerajast rääkis?

SNIFF: Seda ma mäletan hästi. Selle peale hüüdsin ma: “Tore! Lähme! Lähme-lähme-lähme-lähme-lähme!” Tahtsin tõepoolest väga teele asuda. Tundmatutel teedel võib aardeidki leiduda! Olen ehk tõesti vähem kartlikuks muutunud. Seda alates hetkest, mil tabasin, et  pole ju mõtet end suure muretsemisega vaevata, kui kõik muumilood igavesest ajast igavesti lahenevad nii, et mina viga ei saa. See ongi Muumiorus elamise peamine boonus.

MUUMIMAMMA: Soovite äkki veel teed?  Piripiiga, äkki veel veidi õunakooki?

Koduvana ulatab Muumimammale oma tühjaks saanud teetassi, Muumitroll tõstab Piripiigale veel ühe tüki õunakooki. Akna taga langevad punased vahtralehed. Muumiorgu on märkamatult jõudnud sügis…

                                                                                                                                                      
Tänavu teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega eesmärgiga paisata veebi uute noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused) erinevatest lavastustest. Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. Selle postitus on kirjutatud lavastuse “Muumitroll ja sabatäht” 30.09.2013 nähtud etenduse põhjal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s