Leegionärid: spiraali kõrgemal tasandil

“Leegionärid” RAKVERE TEATER; lavastaja: Madis Kalmet; kunstnik: Mats Õun; valguskunstnik: Margus Vaigur (Endla); muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov (Ugala); mängivad: Erni Kask, Margus Grosnõi, Mihkel Kabel, Tarvo Sõmer, Terje Pennie (külalisena)

«Dialektika õpetab, et areng toimub sel viisil, et seIle või teise nähtuse kujunemisprotsessis tekib justkui pööre minevikku, mis tähendab madalama astme mõningate joonte ja omaduste kordumist kõrgemal astmel. Seda arengu iseärasust vöib piltlikult väljendada vertikaalselt areneva spiraali kujul, milles iga uus on nagu eelmise kordus, ent iga kord kõrgemal astmel; tervikuna saame toimuva progressiivse arengu kujutuse. Teos võiks kujutada sellise spiraali üht keerdu.» Arvo Pärt kontsertpalast „Perpetuum Mobile“

Styxi jõel sõidutab paadimees Charon surnute hingi tasasel laiuval veel. Inimhing peab valima jõe kahe haru vahel: ühel pool lookleb see ohtlikest kaljudest mööda ahtal ja ohtlikul veeteel, mis viib taevasse ja igavese eluni; teisel pool on jõe haru tasasem ja lühem, ent vulab põrguväravateni. Ajast, elust ja kodust lahti haagituna rändavad sel raskemal teel Madis Kalmeti lavastuses „Leegionärid“ kolm inimhinge – rada on mõtteline, mitte füüsiline (milleks panna allilmas keha proovile?) ning jõuab omal moel viimaks rahusadamani.

Lavakujundus, mis moodustab lavastuse piirjooned, oli ühetooniline, aga seejuures mitte igav, ja näilisest minimalismist hoolimata jäi mulje, et midagi polnud võimalik lisada ega ära võtta – mis iseenesest peaks olema lavakujunduse ideaal. Ruumis moodustus kolmnurk klassikalise eestiaegse tooli, raagus puu (sõjatamm?) ja veskikivi vahel – kõik eesti talupoja kultuurile iseloomulikud elemendid. Tervikpilt oli sobilikult elutu ja hämar, milles oli omajagu kõhedust ja tuttavlikkust.

Laval avanevad mitmed ajastud samaaegselt ning, olgugi et erinevate aegade narratiivid hõlmavad mõtteliselt lava tervikuna, on iga ajastu esindajale mõeldud n.ö oma nurk. Maia Karu (Terje Pennie) istub toolil, Suur-Einar (Tarvo Sõmer) veskikivil ja leegionärid liikusid lava keskel, raagus tammepuu ligidal. Huvitav oli ka näitlejate sisse- ja väljalülitumine ühekõnede ajal: inimesed olid koos, nad kõnelesid samadest asjadest, ent nad olid ikkagi isoleeritud. Tagasihoidlikud lisaefektid muusikas ja valguses (iseäranisti I ja II vaatuse lõpus) lisasid tervikule tarvilikku dünaamilisust, milleta üldmulje oleks vahest liiga üksluine paistnud.

Foto pärit siit.

Kolme leegionäri – Esimese, Teise ja Kolmanda – iseloomud avanevad monoloogide kaudu, kuid „Leegionäride“ karakterid pole hardumuslikud kõnepidajad (sellist paatoslikkust narritakse lavastuses sageli), vaid hoopiski jutuvestjad: nende maneer on kõnekeelne ja üleskerkivad teemad isegi igapäevased, kuid siiski kummaliselt mõjusad – ilmselt on see lihtne inimlikkust, mis publikut võib nõnda puudutada. Laval eksisteerivad erinevad ajatasandid samal ajal, kuid leegionäride elulood lisavad lavastusele koguni uue sügavama mõõtme. Järelikult oli Teisel (Margus Grosnõi) õigus, kui jutustas aja haakumisest, kordumisest ja ristumisest (nagu laval nägime) ning sellest, kuidas ümbrus on täis varje ja sosinaid (nagu laval kuulsime) – ühesõnaga kõike seda, mis kunagi on olnud. Surres olid kolm tegelast üle astunud lineaarsest sündmuste järgnevusest, aga ühtlasi olid nad jäänud lõksu: nad ei saanud edasi minna (kuna nad olid matmata) ja teised, elavad, ei pääsenud jällegi nendeni. Võimalus näha aja kulgemist tervikuna, mitte vaadatuna ühest punktist läbi kitsa tunneli, ei paista olevat avardav, vaid ahendav seisund. Nagu Teine sõnas: „Naljakas, ma mõtlesin, et kui uks kord sulgub või siis hoopis avaneb… sõltub kuidas vaadata… et siis sa saad kõigest aru.. saad kõik teada…kõiksugu tõed ja saladused…aga nüüd…“

Esimest, kibestunud teoloogiat tudeerinud noormeest (Erni Kask) painab inimelu näiline mõttetus aja paratamatu liikumise kõrval: omandatud tarkus on teda hüljanud ning tundub, et kõik, mille poole ta püüdles ja mida ta arvas teadvat, ei lugenud lõpuks sugugi. Esimene ütles, et usumehena oleks ta pidanud just teistest kõige paremini mõistma, mida ette võtta, et kinniolemisest pääseda, ent ta oli sama eksinud kui teisedki. Kirjeldades oma kogemust jumalateenistuse abina, oli tajuda noormehe hääletoonis sapisust. Jäi mulje, et Esimene suhtus oma elusse pilkavalt, aga sellegipoolest kumas kõigest läbi pisut heldimust, mis oli ühel ajal südantliigutav ja kurb. Võib-olla põhjustas temas iroonilist suhtumist mitte ainult allilmas avanev uus perspektiiv, vaid ühtlasi eraldatus, mida ta tundis leegionärina oma kaaslaste seas: tagasivaates minevikku mainib Esimene, et teised ei võtnud teda omaks, uskudes, et kui olukord tuliseks peaks minema, tullakse talle järele ja viiakse mujale. Seetõttu oli Esimene huvitav tegelane, omamoodi isegi byronlik antikangelane, kuid minu jaoks jäi see täielikult välja mängimata: Erni Kask alustas etendust kohmakalt ja tegelaskuju meelekibedus kukkus välja ebaloomulikult, kuigi süžee arenedes paranes näitlemine märgatavat, seda iseäranis stseenis, kus Esimene rääkis neljast rooma leegionärist. Teatavat konarlikkust võis näitlemistöös märgata lavateoses üldiselt, välja arvatud Tarvo Sõmeri (Suur-Einar) suurepärasest esinemisest, mis kandis lavastuse emotsioone rohkemgi kui Mihkel Kabeli karakter Kolmas.

Teatud iroonilisus elu üle peegeldus ka Teises leegionäris, kes tõi välja elu absurdsuse, jutustades traagilise loo allakäinud esimehest, kes peitis oma vara piimanõusse, mille avastas 60 aastat hiljem juhuslikult traktorist. Teise maneerides oli aga veel jäägitult rikkumata lõbusust (erinevalt Esimesest, kes oli alla andnud) ja sellepärast oli ta kergem karakter. Temas vaheldusid puhas rõõm, kõneledes koera haukumisest, vaimustumus, rääkides tõelisest pimedusest ja taevatähtedest, ning sügav ahastus, jutustades võõrvägede repressioonidest. Tema siirusele vastandus Esimese küünilisus ning kahe tegelaskuju, intellektuaali ja kaluri vahel oli selge konflikt. Siiski liitis neid põhjus, miks nad Saksa sõjaväega ühinesid: kõlama jäid hüüded nagu „au pärast“ ja „sellepärast et see asi tuli kord ära teha!“ Seega leidsid kontrastsed karakterid lahenduse ühiselt, lahkudes vabaks pääsenuna lavalt.

Vaadates lavastuse ülesehitust kerkib mõte ajaloolisest traumast, mis ühtlasi on ka isiklik, mille kogemisele on iseloomulik üleelatu kordamine, kinnisideelisus ja mingisse hetke paigalejäämine. See võib toimuda indiviidi, aga ka rahvuse tasandil, nagu harilikult sõdade puhul juhtub. Püüd traumast üle saada avaldub muuhulgas kunsti loomisega, mis sorteerib olemasolevaid kilde üleelatust ja üritab fragmentide kokkupanemisega anda möödanikule tähendust, eeldusel, et kui traumeerival sündmusel on tähendus, on võimalik sellest üle saada. Sellises situatsioonis on kerge libiseda  vaheldumisi ohvri või agressori rolli, mis pakuvad konkreetseid käitumismalle olukorras, kus tegelikult ei osata käituda. Madis Kalmeti lavastus ja Tiit Aleksejevi näidend on selles suhtes suurepärased, et nad võtavad omaks ambivalentsuse: selgepiirilist tähendust ei eksisteeri, minevikuga tuleb leppida – võib-olla on see esimene samm teel paranemisele? -, ei langeta head versus pahad vastandamisesse ning ükski karakter, ehkki neile tuntakse kaasa, ei ole hale ohver, vaid inimesi ja juhtunut üritatakse analüüsida keeruliselt.

Porkuni lahingut kirjeldavad tegelased ebakonkreetsete lausetega, mis sageli jäävad lõpetamata. Toimunut tajutakse kehavälise kogemusena: karakterid on loonud teatava distantsi trauma ja iseenda vahele. Ambivalents väljendub ka leegionäride skeptilisuses isamaalisuse vastu, mis on kõige märgatavam II vaatuse esimeses stseenis, mil leegionärid kuulavad pealt patriootilisi kõnesid, mida loetakse Sinimägedel hukkunute mälestusteks. Esimese ja Teise reageering on märgatavalt pilkav ja ärritunud: võimalus näha suhtumiste kujunemist, muutumist ja seeläbi ka silmakirjalikkust läbi aastakümnete on leegionärid arusaadavalt ettevaatlikuks muutnud.

Pildil Teine (Margus Grosnõi) ja Esimene leegionär (Erni Kask). Foto pärit siit.

Leegionäride surma tähenduse puudumine (selles mõttes, mille eest nad surid) joonistub eredaimalt esile Kolmanda karakteri puhul: temast räägitakse kui inimesest, kellel oli sügav arhitekti kutsumus – hulga kirglikum kui Esimese kutsumus saada kirikuisaks. Isegi Kolmas, põigeldes vaenlase (või hoopiski teise eestlase?) kuulide eest, uskus, et saatus kaitseb teda, sest temast pidi saama Narva linna taasülesehitaja. Me kaldume inimese elu nägema kui narratiivi koos kõikide tarvilike osadega ekspositsioonist kokkuvõtteni ning seega paistab Kolmanda surm iseäranis mõistusvastane, kuna tema elus näis olevat kindel eesmärk. Oma venna surm on haaranud ühtlasi Suur-Einarit, kuid mitte pateetiliselt, vaid kummaliselt hillitsetult – sõda on olnud Suure-Einari jaoks otsekui vari, mis on temaga igapäevases elus kaasas käinud. Teda kummitab teadmine, et ta on esimene põlvkond, kes pole sõda näinud, ent ometigi tunnistab ta, et ta mõtleb sõja peale iga päev, eriti oma vennale. Ajalugu jõuab tema juurde alati tagasi: Sinimägedel projekti kaevates ilmuvad lagedale langenute luud ja sügavale mattunud maamiinid. Suur-Einari hoiak on eelkõige pragmaatiline, kuid vahejuhtum jääb temaga umbmäärase sümbolina – nõukogudeaegne dissotsieeruv suhtumine Teise maailmasõja tegelikkusesse. Paljuski ongi Suur-Einar, püüdes kohaneda Nõukogude Liidu võimuga ennast jäägitult kaotamata, iseloomulik selle ajastu inimene. Toimunu tõeline tähendus jääb tegelastele liiga tumedaks ja laialivalguvaks, et seda mõista, mille Suur-Einar võtab kokku lausudes: „…ja tänaseks päevaks oleks ta juba surnud olnud – ega need sõjaaegsed mehed ju väga kaua ei elanud… ja ega mina ka enam väga kaua ei ela… siis nagu ei olekski mingit vahet? Ja kõigel sellel, mis vahepeal juhtus… samuti mitte… Või siiski on?“

Suur-Einar näitlikustab ajaloo kordumist mitte ainult seoses oma venna, vaid ka seoses teiste karakteritega. Oma eluteel kohtub ta Hullu-Juhaniga, Teise leegionäri pojaga; Suure-Einari laste valikud peegeldavad Esimese ja Kolmanda leegionäride unistusi: noorim õpib teoloogiat, vanem pildistab arhitektuuri. Oluline sümbol on kell, mis kuulus Kolmandale, ent seejärel läbi juhuse (või saatuse?) rändas kagebiitlase, kelle isa oli Kolmanda leegionäri tapnud, käest tagasi Suure-Einari kätte. Taaskord meenub Teise leegionäri monoloog aja kordumisest ja tagasitulemisest ning kuidas kõik vähehaaval kuhjub; aeg ei kulge sirge joonena, vaid rohkem nagu ookeani, mida Suur-Einar näha igatses, tõusude ja mõõnadena. Kaks venda, Kolmas leegionär ja Suur-Einar kohtuvad samas punktis nii füüsiliselt kui ka mõtteliselt, kuid erinevatel tasanditel – aeg on teinud täispöörde algusmomenti, kuid on ühtlasi on aeg progresseerunud.

Lugu neljast rooma leegionärist oli pöördeline moment lavastuses Esimese ja Teise leegionäri jaoks. Endine teoloogia tudeng jutustab loo neljast sõjaväelasest, kes lubavad, et juhul kui keegi neist peaks lahingus langema, maetakse hukkunu kõikide vajalike kombetalituste kohaselt, kuna need, keda ei maetud, pidid pärast surma 100 aastat Styxi jõe kaldal ootama, kuni võisid ette võtta rännaku viimse rahupaigani. Ainus ellujäänud leegionär ei suutnud oma lubadust täita ning, hoolimata lennukast sõjajärgsest karjäärist, ängistavad matmata kaaslased endist sõjaväelast. Lavastuses viidatakse sageli sellele, et surnud ja elusad on omavahel ühenduses, ning Suure-Einari teoloogist poja nõuanne: „Surnud tuleb vabaks lasta“ annab mõista, et sageli on need just elusad, kes ei lase surnutel edasi minna (Kolmaski ei saanud lahkuda enne Suur-Einarit). Lugu neljast rooma leegionärist näib seda kinnitavat, kuigi seekord on need surnud ja tasumata võlg, mis elusat inimest vangistab: meeleheites pöördub sõjaväelane tagasi lahinguväljale ning oodates oma endiste kaaslaste kättemaksu sooritab enesetapu.

Siinkohal paljastub lavastuse au idee: neljas leegionär (kujundlikult võib väita, et need kolm rooma sõjaväelast sümboliseerisid matmata eesti leegionäre) tasus oma võla langedes lahinguväljal nagu oma kaaslased. Esimene ja Teine ühinesid Saksa sõjaväega samuti au pärast, kuid teema ulatub kahest karakterist kaugemale, esitades küsimuse: kas need, kes sõjas langesid, surid ilmtingimata auliselt? Võrratult vastab küsimusele Suur-Einar lausudes: „Ja siis ma mõtlen, et kas sellel Leegioni asjal üldse mingit tähendust oli… ehk veidi oli ka. Võib-olla need mehed võtsid mingit häbi vähemaks… sedasama orjapilku, millest too kagebiit rääkis…“

Pildil Suur-Einar (Tarvo Sõmer) ja Kolmas leegionär (Mihkel Kabel). Foto pärit siit.

Teemade tundelise lõppmänguna tabab Suur-Einarit südamerabandus ja sureb lahinguväljal nagu neljas rooma leegionär. Käest pudenevad kopikad (kuldmündid Charonile?) ning vennad kohtuvad meremühina taustal taas. Mõlemad astuvad pingelises sõnatuses viltusele veskikivile, Kolmas leegionär seisab kõrgemal ja embab oma nooremat venda, kes vanuselt on teda ammu ületanud, kaitsvalt ja jäägitult – rõõm, kurbus, kergendus ja valu, mida vennad tunnevad, olles nii kaua olnud teineteisest lahutatud, kuid omal moel olnud alati ääretult lähedased, haarab täielikult endasse, olles minu jaoks südantliigutavaim ja emotsionaalseim kogemus teatrikülastajana.

Lavastus algas probleemiga, kas sellisele pinnasele tasub ehitada maja või mitte? Ehk, kas minna edasi ja mitte enam minevikku vaadata? Eesti kultuuriloos on pilk möödanikku olnud lakkamatu, kuid kummalisel kombel suutis „Leegionärid“ pakkuda uut perspektiivi ja eriilmelist tooni teise maailmasõja aegsetele sündmustele ning oma hillitsetuses, mille lahtimängimisel tuleb veelkord osutada Sõmera imelisele näitlemisele, mõjuda hämaras teatriuberikus teravalt.

—————————————————

See tekst on valminud tänu TÜLi koostööle erinevate Eesti teatritega. Teatrite poolt piletid, meie poolt tekstid. Tekst on valminud 30. septembril 2013 nähtud etenduse põhjal. 

Advertisements

2 thoughts on “Leegionärid: spiraali kõrgemal tasandil

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s