Metafoorselt lavastustest “Puhastatud” ja “4.48 psühhoos”

Sissejuhatavat

Sarah Kane on autor, kelle looming ei ole igaühele. See nõuab teataval tasemel oskust leida sõnade tagant tähendusi, mis ei ole ilmselged, näha kujundite taga mõtteid, mis ei allu igapäevaloogikale. Sama lugu kehtib tõenäoliselt ka Kane’i lavastamisele, etendamisele – Kane ei ole igaühele. Öeldakse, et Kane’i tekstide lavastused langevad kahte leeri: õnnestunud ja ebaõnnestunud. Kangesti tahaks sellele vastu vaielda väitega, et Kane ei saa olla õnnestunud ega ebaõnnestunud, sest Kane on paradoks oma enda olemuses. Kuidas lugeda õnnestunuks midagi, mille seesmine eesmärk on olla in-yer-face, tekitada tülgastust ja ärevust, külvata hirmu ja arusaamatust, näidata inimloomuse kõige tumedamaid külgesid. Ja samas, kuidas lugeda ebaõnnestumiseks midagi, mis vastab samadele tingimustele. Ilmselgelt ei ole õnnestumine ja ebaõnnestumine õige skaala, millel Kane’i lavastamist mõõta. Seega tuleb leida teine skaala.

Selle skaala määratlemiseks tuleb küsida kõigepealt kõige elementaarsem küsimus vaatamiskogemuse kohta: kas Sul oli vaadates ebameeldiv? Tõenäoliselt küll. Seejärel küsida teine kõige elementaarsem küsimus: kas see puudutas Sind mingil kummalisel isiklikul tasandil? Tõenäoliselt küll. Isiklikkus ja ebameeldivus on mulle alatasa tundunud võtmesõnadena Kane’i puhul. Mistõttu pakun välja hinnangulised skaalad Kane’i lavastustele – esimene skaala, millel mõõta ebameeldivuse astet ning teine skaala, millel mõõta isiklikku puudutatust.

Ilmselgelt ei teeni need skaalad objektiivse hinnangu andmise eesmärki. Need pigem pakuvad võimaluse avada subjektiivselt enda jaoks Kane’i kogemus. Järgnevas kirjutises käsitlen Juhan Ulfsaki lavastatud Kane’i tekste “Puhastatud” ja “4.48 psühhoos”. Pean sealjuures pidevalt silmas, et need kaks on mõeldud ühtse tervikuna vaatamiseks, kuid struktureerituse mõttes käsitlen lavastusi siiski eraldi. Jätan siinkohal kõrvale tekstide käsitluse, kuna see viiks fookuse eemale olulisimast nende lavastuste puhul – performatiivsusest. Just see, kuidas on tekstid lavastatud ning kuidas tekstide mõju seeläbi esile toodud on, on Kane’i tekstide puhul läbivalt olulisim. Aastal 2009. kaitstud bakalaureusetöös “Jälestuse jõud Sarah Kane’i “4.48 psühhoosis” – teksti ja Tartu Üliõpilasteatri lavastuse analüüs” jõudsin ka samalaadsetele järeldustele (põhjalikumalt tutvumiseks on töö kättesaadav teatriteaduse õppetoolist).

“Puhastatud”. Lavastaja: Juhan Ulfsak, Näitlejad: Mari Abel, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jim Ashilevi, Ragne Veensalu, Kunstnik: Liisi Eelmaa, Videokunstnik: Emer Värk, Helikujundus: Hendrik Kaljujärv, Valguskujundus: Oliver Kulpsoo

“Puhastatud” on lavastus, mis paneb vaataja selgelt ebamugavasse olukorda. See väljendub juba ainuüksi lava ning publikupoodiumi paigutusest. Vaatajad näevad kõike kas hästi kaugelt, hästi lähedalt, ebamugava nurga alt, hiigelekraanilt… Samuti tekitab ebamugavast tõik, et valgus ei ole püsiv (pidev valguse kustumine ja süttimine) ning episoodiliselt on täisvalgus ka publikul. Teisisõnu on “Puhastatud”  lavastus, mis sunnib vaatajat olema osaline äärmiselt ekspressiivsest ning grotesksest mängust, kuhu samas kedagi mängima ei kutsuta (ja selle eest tuleks ilmselt ka ainult tänulik olla). Oleks tõenäoliselt raske leida inimest, kes sooviks end sellesse maailma mässida. Et võltsveri, alastus, vägivald ja röökimine pole juba ammu postdramaatilise teatri huvilistele hirmutav või võõristav võte, on selge, kuid sellel tasemel, millel Krahlis Kane’i tehti, on see siiski pehmelt öeldes kohutav. See kohutab just oma tooruses ja värskuses, sest igal eelnevalt mainitud võttel on oma veider loogika, põhjendatus. Tegemist ei ole suvalise efektipärase alastuse või vägivallaga, vaid tõeliselt piiripealsete tegelaste loo orgaanilise osaga. In-yer-face teater 90ndatel seadis oma eesmärgikski vaatajas ebamugavuse ning rünnatud tunde tekitamise ning lõpuks on see eesmärk originaalis Kane’i tekstiga ka eesti laval täidetud. Mina tundsin küll, et see kõik oli mul nii “näos” kui veel olla saab.

Siinkohal tooksin välja mõned eredamad näited lavastuse “Puhastatud” in-yer-face esteetikaga silmapaistnud stseenidest. Minu jaoks oli kõige suurem üllataja Kait Kall, keda laval veel näinud polnudki. Tal oli küll pigem vähe stseene, kuid see-eest olid need ühed mõjusamad. Hullumeelne irvitamine ning selili rullimine looris andsid sõrmusevahetusstseenile eriliselt õõvastava vormi. Kuid asi läks veel õõvastavamaks keele ning hiljem käte ja jalgade mahalõikamise stseenides. Toidukilesse mässitud ja võltsverre uppuv hingeldav ja röökiv Kall mõjus in-yer-face tegelase etalonnäitega, kes täidab eesmärki olla võimalikult ärritav. Ausalt öeldes kummitas ming nende stseenide ajal mõte: „Palun, aitab! Aga huvitav, kui kaugele nad lähevad?”.

Teiseks tüüpnäiteks kane’ilikust esteetikast olid Mari Abeli rollid antud lavastuses. Apaatne ja eemalolev gamemaster‘i roll mõjus kummastavalt kogu muu groteski juures. Tundsin sisemuses pulbitsevat arusaamatust, mis ei suutnud selgitada välja, mis siis kokkuvõttes õudsemini mõjub – kas verine ja ahastuses röökiv alandusobjekt või selle kõige juures täiesti tundetuks ja kalgiks jääv jõhkard. Antud kontekstis aga on vastus ilmselt “mõlemad”. Kane’i puhul ei ole vahet, kas kiskuda end puruks, veritseda ja röökida, või siis olla külm ja rahulik, põledes seesmiselt psühholoogilise vägivalla dünamol. Mari Abel oli vaimustavalt eemalolev ning tema kaame olek nii füüsilises kui vaimses mõttes ei lasknud teda huviorbiidist välja.

Lavastus oli erakordselt tihe erinevate rollide poolest, mida kõiki käsitleda oleks siinkohal ilmselgelt liig. See kõik muutus etendust vaadates mingil hetkel ka üsnagi hoomamatuks, sest järjepidevalt lool silma peal hoida oli keerukas. Eeskätt just seetõttu, et kõik see füüsiline ekspressiivsus (või sihipärane miinusvõte ekspressiivsusele) hakkasid domineerima loo üle. Kõikvõimalikud vahendid, millega “Puhastatud” teostati, kõlasid kokku massiivse kakofooniana, saavutades sisuliselt ka oma eesmärgi olla võimalikult ebameeldiv. Kuigi “Puhastatud” räägib osaliselt armastusest ja armastuse janust, siis on selles nii palju koledat ja karmi, et see armastus seal sees kipub ununema. “Armastus päästab maailma” tunnusmeloodiana lõi korraliku tähendusliku lõhe sisse sisu ja vormi vahele – ühest küljest tõepoolest oli selles kaunist poeesiat, armastuse toorest ilu, kuid teisest küljest oli see ilusate inimeste ning kvaliteetsete teatrivahendite koleduse esteetikale kujundamine. Minu jaoks mõjus antud loo kasutamine hirmutavalt, meenutades õudusfilmilikku võtet, kus pervert-mõrvari tegevuste taustal mängib mõni lastelaul. Sa tead, et õudseid asju hakkab juhtuma ning ühtäkki muutub muusika selle õuduse rõhutajaks.

Ühe-lause-kokkuvõte

“Puhastatud” tekitas minus tahtmise hüüda “Aitab!” ja “Veel!” samaaegselt, pigistades rusika kokku nii kõvasti kui võimalik, et luua endale mingigi illusioon kontrollist asjade üle.

 PAUS. Siinkohal ei saa mainima jätta seda noaga lõigatavat pinget ja emotsiooni, mis vallutas kogu Von Krahli teatri, baari ja siseõue kahe etenduse vahel. Publikuliikmed pigem ei vaadanud üksteisele otsa, raske oli leida vestlusainest. Tundus, et nii mõnelgi oli tekkimas migreen. Samas oli ka neid, kes blokeerisid kogu kogemuse huumori ja alkoholiga. Ohtralt oli aga neid, kes pahvisid hoolega suitsu teha, et kuidagi moodi mürgitada neid emotsioone ja seejärel nad enesest välja puhuda. Abjektsioon?

 “4.48 psühhoos” Lavastaja: Juhan Ulfsak. Näitlejad: Taavi Eelmaa, Mari Abel, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jim Ashilevi, Ragne Veensalu, Kunstnik: Liisi Eelmaa, Videokunstnik: Emer Värk, Helikujundus: Hendrik Kaljujärv, Valguskujundus: Oliver Kulpsoo

 “4.48 psühhoos” oli erakordne kogemus. Eriti pärast “Puhastatud” vaatamist. Vaieldamatult on Ulfsak loonud nende kahe teksti lavastamisel ühtekuuluva terviku, mille mõlemad osised küll töötavad individuaalselt (ja väga tugevalt sealjuures), kuid mõjuvad ilmselt tervemõistuslikumalt, kui neid koos vaadata. Esmalt tuleb kiita Von Krahli teatri stsenograafide ja kogu kunstilise meeskonna tööd – loodud on silmapaistvalt kvaliteetne lavakujundus, mis ei väsi üllatamast. Täisväärtuslik ruumikasutus ilmutab end veel viimasegi minutini, mil lüüakse lahti eesriie või õigemini lüüakse välja üks valge kuubik seinast. Avatakse eesriie, et pakkuda sissevaade kellegi maailma, kes on istunud ja kannatanud juba väga kaua aega. Ja kannatanud selle päris tähenduses, mitte poeetiliselt. See, kes kunagi arvas, et kannatus on ilus ja seda tuleks pidada kunstiks, ei teadnud tõenäoliselt millest ta räägib, sest kannatus ei ole kunagi ilus, selles ei ole poeesiat. Viimane tekib sinna juurde siis, kui räägitakse kannatajast, kui luuakse müüt tema ümber, kuid kannatus ise ei ole kunagi ilus. Taavi Eelmaa teeb selle “4.48 psühhoosis” enam kui selgeks. Ma pole veel tundud teatris nii tugevat tegelase- või antud kontekstis võiks isegi öelda, et näitlejakohalolu. Etenduse lõppedes kummastas mind jätkuvalt minu naiivne illusioon ja tõdemus “Ta oli kõik see aeg seal sees!”.

 “4.48 psühhoosi” tekst ei anna vihjeid selle kohta, mis soost või mis vanuses, millist päritolu või millise välimusega inimene seda kõike läbi elab. See võib olla ükskõik-kes. Eelmaa  tegelane oli just see õige ükskõik-kes – läbipõlenud, ärasuitsetanud, paksuks läinud ja tülgastav. Aus ülestunnistus: ma olen mees ja ma kannatan, see tähendab, ma olen praegusel hetkel kõige rõvedam, mida oskaksid ette kujutada. Olen alati mõelnud kriitiliselt lavastustest, mis võtavad teksti ja panevad selle lihtsalt lavale. Olen teadlik, teatris ei ole midagi “lihtne”, kuid loodan, et mõistate, millest räägin. Page to stage ja kõik, mis sellega kaasas käib. Ulfsak on tekstist välja pigistanud aga selle mäda, mis ühes korralikus paises alati pulbitsemas on. See paise on alati seal ja sellest ollakse koguaeg teadlik ning kui see mäda sealt ükskord välja tuleb, siis on see mingis mõttes tõepoolest puhastus, kuid teisalt jälle üks haav, jälle üks arm. Mulle tundus, et Eelmaa kiskus ennast mõnes mõttes täielikult ja avalikult katki publiku ees (kuigi videovahendusel, seina taga, mikrofoni kajaga). See puudus mingil veidral isiklikul tasandil. Ja see skaala on maksimumini löödud.

 Kui Tartu Üliõpilasteater omal ajal “4.48 psühhoosi” tegi, sain juba siis aru, et selles tekstis on midagi erilist sees ning kui seda õigesti edasi anda, siis ei jäta see puudutamata. Kõik need prussakad, kõik see segadus ja kõik see õudne hirm, mis sinna on peidetud, tuleb orgaanilises esituses nii võimsalt esile, et raske oleks alahinnata Kane’i võimekust kirjutada kannatusest niivõrd ausalt, et sellest saabki poeesia. Kane’i kannatus ei olnud ilus. Eelmaa kannatus laval (ja võib-olla ka elus) oli kaugel ilust. Mis poeesiast siis rääkida saab? Aususe poeesiast – kui oled ikka põhjas siis ei päästagi midagi ja jäävad ainult sõnad. Neil omakorda pole muud valikut kui võtta enda haardesse kõikvõimalikud metafoorid ja võrdlused. Ja sünnibki poeesia.

 Ulfsaki “4.48 psühhoos” mõjus tasakaalustavalt ja rahustavalt eelnenud lavastusele “Puhastatud”. See on samuti paradoks, sest esimene tegi kõike muud kui tasakaalustas ja rahustas. See oli ebameeldivuse skaala maksimumteostus. Kuid see pakkus tingliku lõpu “Puhastatud” tegelaste kannatustele. Eesriie tehakse lahti ja enam pole midagi. See kõik jääb Krahli saali ja ei tule sealt vaatajaga kaasa kaasa, sest seda ei saa lasta endaga kaasa tulla. Kuidas iganes keegi oma tõrjevahendid valib. Tõrje on juba aga iseeneses juba aktiivne tegevus, aktsioon, vastuhakk. Ja publik on aktiveeritud. See võiks olla tandemlavastuse õnnestumise selge märk.

Ühe-lause-kokkuvõte

“4.48 psühhoos” tekitab tahtmise öelda “Vaiki!” ja samas “Räägi veel!” ning tahtmise suitsetada ära kõik maailma sigaretid, et endast kogu see õudus välja puhuda.

Kokkuvõtvat

Kes nüüd nii hästi vastu pidas, et selle teksti lõpuni luges, siis ma õnnitlen teid, olete läbinud ühe Kane’i austaja lälina, hälina ja raevu kahe ikoonilise teksti lavastuse teemadel. Nagu alguses ütlesin, Kane ei ole kõigi jaoks. Paraku on minul Kane’iga mingi veider sobivus, sest kõik, mida tema tekstides on ja mida ta oma tegelased tegema paneb, on mulle selge indikaator sellest, kes olen mina ja mida mina endast eemal hoidma pean. Ta aktiviseerib. Ta sunnib tervemõistuslikkusele. Ta avab midagi, mis mõjub kui Pandora laegas. Kuid päeva lõpuks on see kõik õnneks teater ja meil on võimalus laeka uks kinni panna. Kuni järgmise korrani, Von Krahl, mu auväärt Pandora, ootan järgmist lööki, sest nokaut pole veel juhtunud.

________________________________________________

See artikkel on valminud Teatriteaduse Üliõpilaste Looži koostööprojekti raames erinevate eesti teatritega. TÜLile eraldatakse piletid, TÜLi liikmed kirjutavad tekste. Antud artikli autor on Kristi Ruusna.

Advertisements

One thought on “Metafoorselt lavastustest “Puhastatud” ja “4.48 psühhoos”

  1. Erakordselt tabav tekst, kummardus sulle. Tõid ilmsiks selle, mida mina ja ilmselt veel paljud seal saalis kogesid. Lisaksin paar mõtet. “4.48 Psühhoosi” tegi mulle eriti õudseks see, et see oli just nimelt seotud Taavi Eelmaa isikuga – plakatid toa seinal Krahli lavastustest ja filmidest, kus ta osalenud on viitasid justkui sellele. See oli järjekordne otse-näkku detail, sest tekib kahtlus, kas me oleme ikka teatris… või on see kellegi PÄRIS kannatus? Eks sama kriipiv vastuolu ole ka Kane näidendi ja tema isikliku loo suhetes.
    Teine “näkkulajatamine” oli minu jaoks “Psühhoosis” see hetk, kui Eelma seinast plaadi välja lööb. Sellega muudetakse kehtetuks ohutus, distantseeritus ja mugavus, mida eelnenud filmivorm mingil määral pakkus. Enne ekraani lõhkumist säilis publikus veel turvalisusvajadusest ajendatud ootus, et see on ehk ette filmitud, juba ära tehtud. Aga tuleb välja, et ta oli kogu aeg seal – lausus ja tundis neid sõnu ja meie olime sellele tunnistajaks. Me olime tunnistajaks seinatagusele kannatusele. Plaadi seinast väljalöömisega kinnitatakse see tunnistajapositsioon täielikult, võimaluseta tagasi pöörduda, halastuseta.

    Oeh, midagi pole teha, need kaks lavastust saavad koha minu Lavastuste nimekirjas. Ja sinna jõuavad ikka väga üksikud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s