Ei tea, mis on see, mida nägime

NUKU Eksperimentaalteatri „Kleepur“. Autor, lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja Jim Barnard (Inglismaa). Mängivad Katariina Tamm, Lee Trei, Andres Roosileht ja Riho Rosberg.

„Kleepuri“ tutvustav tekst küsib lavastuse kohta: „Ja milles seisneb kogu selle asja mõte?,“ ja vastab: „Selles, et mõtet polegi – iseenesestki mõista!. See deklaratsioon muudab arvustamise kohutavalt raskeks, sest välistab juba eos võimaluse õhku visatud mõtteid ja mõttetusi kritiseerida või analüüsida. Mis on selle mõte kui mõtet ei olegi? Mis on arvustuse mõte, kui kõik siinkirjutaja mõtted võib üheselt ümberlükata väitega, et mõtet ei olnudki.

Jim Barnardi objektiteatrilavastus „Kleepur“ keerleb suure kõike haarata püüdva eksistentsi metafoori ümber, kuid teostus jääb pretensioonile alla.

Ühest küljest toimub laval pidev dekonstruktsioon. Stseenides, kus suhtlevad omavahel näitlejad, kes mängivad läbi erinevaid eluolukordi, mis muutuvad järjest jaburamateks ning järjest katkendlikumaks. Vaatajatele on ehk huvitavaimaks stseenid, kus näitlejad „are mainly speaking with unfinished sentences“. Neis on energiat ning mängulisust, mis vihjab, et äkki sellel lavastusel ikka on mingi mõte. Kuid mis mõte?

Laval olevate inimeste dekonstrueerimisega paralleelselt konstrueeritakse kleepurit ehk kokkumätsitud teibiribadest uut inimest – uue alguse sümbolit. Kleepur võimukas ja teotahteline, mitte nagu teised tegelased, kes takerduvad pidevalt oma enda kehasse ja mõtetesse ega oska kuhugi edasi liikuda ega ka paigalseisuga toime tulla. Konstruktsiooni viimase etapina ühineb kleeplindimees oma meheauga, millele järgneb, loomulikult, kliimaks. Kuid mis on selle kliimaksi, taas- ja uuestisünni, uue lootuse mõte, kui edasine on nii või teisiti mõttetu?

Venivate ning küllalt igavate dekonstruktsiooniliste ja konstruktsiooniliste stseenide vahele paigutuvad esmalt võõrkehana tunduvad katsed publikut lõbustada. Ootamatutel hetkedel katkestatakse näitlejate tegevus PSY ülimat meelelahutuslikkust sümboliseeriva looga „Gangnam Style“. Seda võtet võib tõlgendada kaheti: ühe variandi kohaselt on see lavastaja nipp, kuidas äratada letargiasse vajunud publik uuesti elule ning teise variandi kohaselt lavastaja etteheide publikule, kes vajab meelelahutust, sest ei suuda ilma selleta „Kleepuri“ ülimetafoorilist mõttetust mõista.

Kahjuks jääb lavastus hoolimata vahepealsetest kaheldava väärtusega meelelahutushetkedest publikule pisut hoomamatuks ning igavaks. Ehkki pakutakse ka kirkamaid hetki ning nauditavat koosmängu näitlejate poolt, tõusevad vaatajad pooleteisetunnise etenduse järel toolidelt vaikse kergendusohke saatel.

_________________________________________________

Tänavu teeb TÜL koostööd erinevate Eesti teatritega eesmärgiga paisata veebi uute noorte kirjutajate vabas vormis tekste (kriitika, arvustused, teatritekstid, muljetused) erinevatest lavasustest. Teatrite poolt piletid etendustele, meie liikmete poolt tekstid. Selle postituse tekst on kirjutatud NUKU Eksperimentaalteatri lavastuse “Kleepur ”  6. septembril 2013 nähtud etenduse põhjal. Lavastuse info kättesaadav: http://www.nuku.ee/teater/lavastused/kleepur/ (vaadatud: 23.09.13).

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s