Tuhandepealine mutant

Cabaret Rhizome „Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured“, autorid Päär Päärenson ja Johannes Veski, lavastaja ja muusikaline kujundaja Johannes Veski, videokunstnik Emer Värk, liikumisjuht Päär Päärenson, osades Anatoli Tafitšuk, Päär Päärenson, Joonas Parve, Johannes Veski.

Kaasaegne tants ja/või tants teatris on alati üks suur küsimärk: mis selle alla ikkagi lõpuks kuulub? Mida oodata tantsulavastust vaatama minnes? Kas igasugune liigutus on tants? Mida see tähendab? Mis teeb lavalolijast tantsija ja mis teeb lavastusest tantsulavastuse? Lavastuse juhatab sisse mõtisklus neil teemadel ja loetleb üles lõppematud tantsu tähendused ja funktsioonid: tants kui kommunikatsioon, kui meditatsioon, kui usutalitus, kui eneseväljendus, kui kollektiivne tegevus, kui ükskõikmis, isegi tuules lehvivad puulehed. Ja tantsida võib kes iganes ja kuidas iganes – ja see on kaasaegne tants.

Eks paljud terminid ja määratlused ei olegi mõeldud mahtuma rangete piiride sisse ja kipuvad laiali valguma või kattuma. Lõputuid võimalusi, või õigemini tuhandet võimalust tantsu mõtestada, seletada ja ennekõike edasi anda, asusid puust ja punaselt demonstreerima risoomikabaree mehed.

Lavastuse esimene märksõna on kindlasti tempo – kuidagi peavad tuhat erinevat tantsu ühte teatriõhtusse ju ära mahtuma. Igale tantsule pühendati võrdselt vaid loetud sekundid ning sisuliselt seisnes terve lavastus erinevate tantsude (peaaegu) katkematus voos, alustades erinevate maade rahvatantsudest ja lõpetades jooga- või kamasutrapooside ja popkultuuri ikoonide karakteersete asendite ja liigutustega.

Siit ka „Mutantantsu“ peamine kvaliteet: tegu on tõesti ennekõike tantsuantropoloogilise uurimusega, mis on läbi töötanud jahmatava infomassiivi. Muidugi ei ole iga liigutuse päritolu ja paikapidavust võimalik kontrollida, kuid pole ka põhjust kahelda. Ja ega näpuga järge pidada polegi lavastuse seisukohalt kõige olulisem: terviku võlu ja idee tuleb esile tantsude võrdluses, arenemises, erinevuses, aga siiski sarnasuses. Seinast seina näidete katkematu esitamine joonib alla, kuidas keha igasugust liigutust saab tõlgendada kultuurilises kontekstis tantsulise eneseväljendusena.

Kahtlemata ambitsioonika ettevõtmise puhul mõjuvad paratamatud teostuse vajakajäämised isegi siiralt, vahetult, humoorikalt. Balletipooside mõneti kohmakas järeleaimamine või aeg-ajalt sassiläinud käed-jalad panevad isegi rohkem kaasa elama, tundma ja mõtlema. Virtuoosne ja veatu esitus polegi eesmärk, pigem on seda püüd ja soov tuua vaatajale tuhat maailma tantsulist liigutust otse peo peale. Ja rõõm selle õnnestumisest on suur.

Tuhandendaks tantsuks tiritakse lavale veidi eestlaslikult tõrkuv publik ise, sest nagu öeldud – tantsida võib kes iganes ja kuidas iganes. Ja tõesti kes iganes: nähtud sai ka näiteks põderpõrniklaste paaritumistants või skorpionite võitlustants. Pärast kohtumist tuhandepealise mutandiga näib, et maailm on tantsu tihedalt täis.

Postitus ilmus Eesti Teatri Festivali blogis (http://etfestival.wordpress.com)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s