Mis on meile püha ehk muljeline kiri sõbrale “Sajandi” teemadel

Sajand” – Ugala Lavastaja: Margus Kasterpalu   Kunstnik: Maarja Meeru (Vanemuine)  Kostüümikunstnik: Krista Tool (külalisena)  Muusikaline kujundaja:  Peeter Konovalov  Valguskunstnik: Kristjan Suits (külalisena) Videokunstnik : Terina Tikka (TÜ VKA visuaaltehnoloogia 8. lend)  Liikumisjuht : Oleg Titov Osades: Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Triinu Meriste, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Vallo Kirs, Margus Vaher, Vilma Luik, Arvo Raimo, Martin Mill, Kata-Riina Luide, Kristian Põldma, Marika Palm, Meelis Rämmeld, Arvi Mägi, Andres Tabun, Tarvo Vridolin, Kiiri Tamm, Aarne Soro või Tõnu Õnnepalu

Tere!

 

Mul on mure.  Murega ju ikka otsitakse sõbrad üles, sellepärast ka see kiri. Käisin Draama-festivali ajal Ugala „Sajandit“ vaatamas. Nüüd üritan juba mitmendat päeva sellest arvustust kirjutada, kuid kõik kirja pandu tundub klišeena või teistest arvustustest maha viksituna. Kirjutan nüüd Sulle, väheke subjektiivsemal pinnal, et nähtust veidi selgust saada.

 

Mingi nihe, mida teatrist otsin, jäi minu jaoks „Sajandis“ olemata. Nimelt oli selles lavastuses kõik nii ilus, korrapärane, korrektne ja kaunis. Lavakujundusest õhkus elegantset vanaaegset ilu. Tekst oli eeskujuliku dramaturgilise ülesehitusega. Kirsiks tordil oli helikujundus. Lepo Sumera „1981“ ongi igatsus ja valu, mis lõikasid etenduse mõnes stseenis nii valusalt, et puudutasid hingekeeli. Ma ütlen veel: kogu lavastuses oli kõik nii paigas, et oleks kohe vägisi tahtnud, et midagi selle juures häiriks, jätaks kripeldama, et miks nii, laseks visata enda pihta kritiseerivaid nooli, kuid ei. Mitte midagi.

Ometi ei jätnud „Sajand“ külmaks, ära seda vääriti mõista. See lavastus tekitas minus mõtteid, mida olen praeguseks hetkeks edasi mõelnud. Ja neid tahan ma Sinuga kindlasti jagada.

 

„Sajand“ on lavastus, mis näitab saja aasta peegeldust kolme ja poole tunniga. Kui mõelda kogu inimkonna ajaloole on sada aastat lühike aeg – ühe inimese eluiga võib olla nii pikk. Samas muutub ja juhtub ühe sajandi jooksul nii palju. Kui eelmise sajandi alguses olid midagi erilist e-lekter (nagu ütleb üks tegelane) ja autod, siis tänapäeval ihkame me uut ja moodsamat sülearvutit või iPhone-i. Laastavaid ja kõikehõlmavaid sõdu sellelt sajandilt ei teadnud keegi aimata. Kes oleks küll osanud aastal 1913 sellistest asjadest mõelda!

 

Õnnepalu-Kasterpalu „Sajandis“ möödubki sada aastat väga kontsentreeritult ja paljumuutvalt. Ometi on mõned stseenid nii tohutult aeglased, venivad ja igavadki. See tuletab meelde, et nii kulgebki meie iga päev. Mõni päev ja (ebameeldivalt tüütu) olukord venivad tohutult, samas kui tagasi vaadates on aeg läinud linnutiivul. Seepärast tabas etenduse dünaamika hästi aja kulgemist.

 

Kui üks „Sajandi“ tegelane on lausunud sõna „püha“, siis kärgatab kõuekõmin. Et me korraks peatuksime ja mõtleksime, mis see „püha“ õieti tähendab. Tänases maailmas saab igaüks oma püha ja elufilosoofia luua. Õnnepalu näidendi tegelased hoiavad järjepidevust, kodumaa-armastust, inimlikku lähedust.  „Pole midagi paremat, kui olla kodus,“ lausub üks näidendi tegelastest.  Mida hoiame meie täna? Kas saja aasta pärast kirjutab kirjanik klaasveranda asemel näidendi tornmaja rõdust, kus perekonna liikmed istuvad igaüks oma sülearvuti taga, e üksteisega suhelda? Mõne suhtlusportaali vahendusel trükitud tekst ilmub laval olevale ekraanile, et ka publik sellest osa saaks. Aga millest need inimesed saja aasta pärast räägivad? Mis on nende jaoks püha ning olemise tuum?

 

Ühes stseenis oli teemaks perekonnanimede eestistamine. Feldmannist sai Õnnesaar. Nende Õnnesaarte ja teiste tegelaste õnnesaar oli see vana klaasveranda, millest kujunes selle lavaloo peategelane. Mulle ütles „Sajand“ seda, et meie tunne siin ilmas saab olla kõige tugevam ja tähenduslikum, kui tunnetame oma juuri (jah, just tunnetame, sugupuud tundma alati ei pea). Meil on siis kuskil ikka oma õnnesaar (või õnnepalu), isegi kui me sellest kaugel oleme ja seda vaid igatseda saame. Ma usun, et saja aasta pärast kirjutatav näidend räägib ka igatsusest ja oma maast, mis jääb mitmesuguste ajalooheitluste ja –tõlgenduste kõrval alati inimese kindluseks.

 

 Sain sajandi jagu taaka sai seljast ära, sest “Sajand” sai kirjutades paremini selgeks mõeldud. Aitäh, sõber, et lugesid.  Ütlen lihtsalt: mine ise teatrisse! Jään Su muljeid ootama.

 

 Igatseva tervitusega

 

B.

Postitus ilmus 10. septembril 2013 Eesti Teatri Festivali blogis (http://etfestival.wordpress.com)

Advertisements

One thought on “Mis on meile püha ehk muljeline kiri sõbrale “Sajandi” teemadel

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s