Tüherruumi kasutamisest

MTÜ R.A.A.A.M “Tühermaa”. Näidendi autor: Anna Jablonskaja, lavastaja: Marat Gatsalov,  kunstnik: Ksenija Peretrukhina, kostüümikunstnik: Ljosa Lobanov, valguskunstnik: Priidu Adlas, muusikaline kujundaja: Dmitri Vlassik.  Osades Elina Reinold (vabakutseline), Margus Prangel (Eesti Draamateater), Nero Urke(vabakutseline), Raimo Pass (Eesti Draamateater), Marko Leht (vabakutseline), Jüri Tiidus(vabakutseline), Rain Sammelselg jt. 

MTÜ R.A.A.A.M-i “Tühermaa” jutustab loo Olgast, Gennadist ja nende teismelisest pojast, kes elavad halli elu väikeses hruštšovka-korteris. Halli elu muudab värvikirevamaks Gennadi fantaasiamaailm, kus ta on Rooma impeeriumi aegne leegionär, kogenud sõjakangelane, kes hoiab end endiselt võitlusvormis ja ei leia aega töölgi käia, sest mine tea – homme võib alata sõda. Gennadi topeltreaalsus mõjutab tavaelu sel määral, et Olga ei suuda seda enam taluda ja on valmis tegema kõik, et saada tagasi “mõistlik” mees.

Lavastus tundub väärivat kohta “Ruumimaagia” programmis juba ainuüksi kohavaliku poolest. Kohaspetsiifilises teatris, nagu termin isegi viitab, on koht ise üks määravamaid komponente lavastusterviku kujunemisel. “Tühermaa” etendamiskohaks valitud lennuangaar Raadil loob publikus väga tugeva eelhäälestuse, mille täpne olemus on indiviiditi väga varieeruv – see on julge, ent ohtlik valik.

Publik pannakse mitmes mõttes väga ebamugavasse ja ebakindlustunnet tekitavasse olukorda. Juba saali sisenedes on selge, et lava- ja publikuruumi piir pole fikseeritud: näitlejad lebavad vahekäikudes liikumatult, nägu madratsis. Istmed on asetatud väga hõredalt, mistõttu pole võimalik tajuda kõrvalistuja lähedust, mis veidigi kõhedust leevendada võiks. Publik on ettevalmistatud millekski suureks ja erakordseks.

Kõrgelekeritud ootused ja olukorra ebatavalisus loovad väga head eeldused, kuid ei täida veel ruumi maagiaga. Lavastuse suur mõjupotentsiaal jääb teostumata kahetsusväärselt primitiivsetel põhjustel.

Alustagem tekstist. “Tühermaa” põhiline süžee-edastamisvahend on tekst, mille kuulmise õnn saab ruumi suurusest tingitud akustiliste eripärade tõttu osaks vaid neile, kes kõnelevale näitlejale kõige lähemal asetsevad. Kuna nad aga liiguvad nii laval kui publikutõusul palju (mis on VÄGA suur), saavad auditooriumi erinevad osad kätte erinevad tekstikillukesed. Tervele tekstile said “ligipääsu” ilmselt vaid kõrvaklappidest sünkroontõlget kuulavad väliskülalised.

Nii erilises ruumis ootaks looesitajana hoopis visuaali domineerimist, ent seegi võimalus jäetakse kasutamata. Näha saab väga vähe, sest suurema osa ajast valgustab tohutut ruumi vaid ühe küünla leek või vähene lambivalgus, mis suunatakse lavale publikutõusu alt. Selline võte toetab küll kõhedat atmosfääri, ent pole väärt ohvrit: etenduse vastuvõtmise mittevõimaldamine.

Nii on ka näitlejad väga raskesse olukorda pandud: nende väljendusvõimalused on tugevalt pärsitud. Püsiva hämaruse ja publiku paigutuse tõttu ei ole nad nähtavad ja ei saa rääkida enda keha ja miimikaga; enese kuuldavaks tegemiseks on nad sunnitud kõnelema aeglaselt ja valjuhäälselt, saamata mängida intonatsiooni ja kõnerütmiga. Väärib äramärkimist, et festivali väliskülalised hilisemal arutelul neid probleeme välja ei toonud: tänu esirea istekohtadele ja sünkroontõlkele kogesid nad palju rohkem etendust, kui suurem osa tavapublikust. Mina kogesin pigem nihelevaid inimesi kolme meetri raadiuses enda ümber. Etenduse pinge ei jõudnud minuni ja nii mõjus lavastuse aeglane rütm ja “kandvad pausid” igavana. Dramaturgilist kompositsiooni tajusin järgnevana: teema ekspositsioon – kollisiooooon (e pikaleveninud kollisioon) – katarsis. Vahepealsed “ärajäänud” komponendid võisid kavatsuslikult olemas olla, kuid minuni jõudis teos täpselt nii lahjana. Selle lõpetas aga eelnevaga võrreldes väga efektne katarsis. Gennadi on teise reaalsuse täielikult hüljanud, hoiab naist enda kaisus ja kutsub teda esimest korda Olgaks, mitte Cynthiaks – mis oli leegionäri naise nimi. Olga aga palub seepeale esimest korda, et Gennadi kutsuks teda ikkagi Cynthiaks. Andestuseküsimine mehe fantaasiamaailma äravõtmise pärast? Või hoopis fantaasiamaailma tagasipöördumissoov Olga poolt? Üle lennuangaari katuselt hakkab kostma kolin: keegi sõidab me peade kohal millegi kärulaadsega. Väike hüvastijättev meenutus Gennadi või Olga peas või hoopis ohumärk sõjafantaasia endisest kohalolekust? Otsustan, et hüvastijättev meenutus. Katarsise mõttes. See toimib.

Nagu ka ruumijaotus kahe kujutatava fiktsionaalse maailma vahel: Gennadi pere tilluke korter hruštšovkas ja Rooma impeeriumi avarad sõjaväljad paiknevad laval sama laiade piiridega alal. Kaks maailma ei ole lootusetult segunenud mitte ainult Gennadi peas, vaid on tunginud ka tema naise ja poja argiellu; ka publikul lubatakse näha vaid sellist reaalsust. Ängistav paratamatus.

Mitme maailma koomilistraagiline segunemine antakse edasi ka esemete kaudu: Gennadi “sõjavarustus”, mis valmistatud juhuslikest kodustest vahenditest, annavad tunnustust kunstniku leidlikkusest ja ilmestades samal ajal kurbnaljakat kontrasti fantaasiamaailma suuruse ja argireaalsuse mannetuse vahel.

Lavastuses kasutatavad esemed on huvitavad, kuid neid kasutatakse kahetsusväärselt vähe. Eriti hästi tuleb see välja stseenis, kus Gennadi ja Olga koju tungib kamp noormehi, kes Olga palvel mehe fantaasia jäljed nende eluruumist ja elust lubavad välja ajada. Minuteid joostakse ruumis ringi, tiritakse välja kõiksugu veidraid instrumente, demonstreeritakse neid kaaslastele ja viiakse ära. Ruumi elama panemiseks sellest ei piisa: Gennadi maailmas mängisid need objektid nii olulist rolli, neil tuleks lubada rohkem osaleda lavastuse tihedamaks ja mängulisemaks muutmises. Milleks kõik need vahendid, kui neid ei kasutata?

Samamoodi on kasutamata muusika ja valguskunsti võimalused. Seda valikut võib küll mõista naturalistliku teatrikeele taotlusena, kuid mis seal salata, nii mõnigi kord tabasin end etenduse jälgimise asemel kujutlemas maagiat, mis selles ruumis muusika- ja valgusmängude ning üleüldse kõikide teatri käsutuses olevate vahenditega luua võiks.

Lõpetuseks pean tunnistama, et “Tühermaa” kogemus on minu teatripagasis väga oluline. Tunda nii suurt kontrasti idee ja teostuse vahel oli esmakordne, samuti on esmakordne olukord, kus pärast negatiivset etendusekogemust tunnen siiski tohutut sümpaatiat loometrupi suhtes ja sooviksin väga näha sama julgete mõtete edukamaid teostusi. Veel olgu mainitud, et “Tühermaa” oli lavastatud hoopis teise ruumi – Viinistu Kunstimuuseumi katlamajja – ja nagu arvata võib, võib kohaspetsiifilise teatri teise kohta tõstmine muuta teost kardinaalselt.

Kirjutis ilmus 6.09.2013 Eesti Teatri Festivali blogis (http://etfestival.wordpress.com/)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s