Suur õgimine: mida me vahepeal teeme?

„Suur õgimine“ – NO99. Lavastaja Lauri Lagle; kunstnik: Laura Kõiv; muusikaline kujundaja: Hendrik Kaljujärv; liikumiskonsultant: Mart Kangro; osades: Marika Vaarik, Eva Klemets ning külalisena Margus Prangel ja Priit Võigemast (Tallinna Linnateater)

Öeldakse, et inimese suurim paradoks ja äng on teadlikkus oma surelikkusest. Sellel kõhedusttekitaval pinnasel mängib Lauri Lagle lavastus „Suur õgimine“, mis on seninähtud tükkidest võib-olla kõige rusuvam, aga just selle rusutuse pärast nõnda tähtis. Teemad, millest me kunagi ei kõnele, seda iseäranis söögilaua taga, on silmnähtavad ilma sõnadeta ja see äratundmine annab mõista, et lavastus suutis puudutada midagi, mis painab aeg-ajalt meid kõiki.

Lavastuse läbivaks motiiviks on mõistusega haaramatud mõõtmed: astronoomilised ja mikroskoopolised suurused (bakterid), mille kõrval paistab inimene tühine ja paratamatult üksik. Ähvardavana tundub ka võimalikkus nendesse suurustesse ära eksida, millele viitab David Bowie „Space Oddity“, mis seob sündmustiku algus- ja lõpp-punkti. Laulu kasutamine vihjab ka inimese eraldatusele teiste inimeste seltsis: oleme koos, aga üksi.

Söömine on viis kogeda midagi ühiselt, kuid samas on see aseaine, kuna kontakt, mis põhineb naudingul, on pealiskaudne ja, luues illusiooni lähedusest, korvab küllaldaste suhete puudumist. Mõtetest, mis painavad, ei räägita, sest see on hirmuäratav, ja kui seda tõepoolest tehakse, siis mitte omavahel, vaid monoloogi vormis anonüümsele publikule. Omaette rääkimine aga ei vaigistanud vajadust inimlikkuse järele, vaid pigem kinnitas karakterite isolatsioonitunnet.

Suhted tegelaste vahel on nõrgad, aga on siiski olemas. Märgatavam on suhe Marika Vaariku ja Margus Prangeli tegelaste vahel: mõlemad on pigem tagasihoidlikud karakterid, vastukaaluks Eva Klemetsi ja Priit Võigemasti ekstravertsetele tegelaskujudele. Marika Vaariku tegelane oli minu jaoks paeluvaim, olles esimene, kes oma ebaleva käitumisega eristus, mida toetas suurepärane näitlemine. Tema karakteris eksisteeris huvitav segu himurusest (mida Vaarik andis mõista kelmikate pilkudega) ja ebakindlusest – vastuolu, mis muutis tegelaskuju mitmekülgseks ja  ühendas teda publikuga emotsionaalsel tasandil. Et Marika Vaariku tegelase iseloom tõusis juba alguses esile ja publikule avati lavastuse lõpus tema ebakindluse ja himuruse põhjus, oli ta kõikidest teistest terviklikum ja hingestatum.

Ka Margus Prangeli karakterist kumab läbi ebakindlust, kuigi tegemist on otsekui söömapeo vilunud peremehega. Ilmselgelt on ta naisest, kes talle lähenemiskatseid teeb, huvitatud, kuid ei oska tema tunnetele reageerida – tal puuduvad inimlikuks läheduseks vajalikud oskused (need oskused, mis ei tulene harjutamisest), milles peitub tema tegelaskuju haledus ja traagika. Suutmatusest sotsiaalseid situatsioone tõlgendada variseb Prangeli karakter laval kokku, mis kõikidest kokkukukkumistest on kõige kurbloolisem.

Peategelasena tõuseb esile Priit Võigemasti karismaatiline karakter, kes on oma rollis hiilgav, ent kellega mul ei tekkinud emotsionaalset sidet, kuigi tema monoloogid, mis paistsid olevat mitt isiklikud, vaid pigem lavastust raamistavad, mõjusid meeleheitlikult, sisendades publikusse seda, kuivõrd väljapääsmatu on inimkonna üksindus kõiksuses – ühesõnaga monoloogid olid võimsad ja kätkesid endas lavastuse tuuma. Kui Prangeli tegelaskuju oli vahest kõige vähem teadlikum (või vähemalt käitus nagu oleks) oma elu tühisusest, siis Võigemasti tegelast rõhus see silmnähtavalt, mis mõistagi ei tähendanud, et ta oleks üle astunud oma eraldatuse piirist ja sellest teistega kõnelnud – sotsiaalsete situatsioonide nähtamatud reeglid, mida tohib ja mida ei tohi öelda, olid talle selged. Ainsana ületas seda piiri Eva Klemetsi karakter, hüüdes: „Miks me sööme, kui meil isu ei ole?“ (Et igavust peletada?)

Siinkohal kangastub kõige huvitavam element laval arenevates inimsuhetes: abivalmidus. Iga kord, kui keegi langeb kriisi (mis mõistagi ei selgu sõnades, vaid mingisuguses äkilises liigutuses), tormavad teised talle appi ja üritavad teda rahustada. Nõnda juhtus nii Eva Klemetsi, Marika Vaariku kui ka Priit Võigemasti tegelaste puhul: mõnes mõttes nad ei olegi üksi, aga samas pinnale kerkinud probleeme ei üritatud koos lahendada, vaid maha matta, mis ei tulenenud sellest, et karakterid oleksid olnud südametud, vaid ennekõike nende oskamatusest.

Mäng puhtuse ja ebapuhtusega lisas lavateose teemadele sügavust: kliiniline siseruum, mis meenutas pigem palatit kui kööki, mida määris inimese aplus ja ihalus. Lavakujundus on külm ja ükskõikne nagu avakosmos. Esiti pandi suurt rõhku puhtuse hoidmisele: (lahkamis)lauda ja põrandat desinfitseeriti korduvalt, nõud koristati pärast esimest söömapidu laualt – ühesõnaga talitseti ennast. Kontroll on tähtis, kuna ilma selleta võib ohjeldamatuse vahelt läbi libiseda mingisugune valulik tõde, mida hiljem on raske endasse sulgeda. Samas ähvardava elutüdimuse ja igavuse tõttu tuleb korrektsusele teha mööndusi, et kogeda pisutki närvikõdi või viia mõtteid tühjuselt mujale. Esimesed mõrad tammis ilmnevad juba alguses: impulsiivne käperdamine, lilleõite söömine, taldrikute viskamine põrandale. Naudingutele ja instinktidele järeleandmine on aga nõiaring, mis viib sügavama rahuolematuse ja rikutuseni.

Seksuaaliha pole ainult seotud aplusega, mida on lavastuses käsitletud kui iseenesestmõistetavat edasiarengut õgardluselt, vaid on ühtlasi eraldiseisev teema, nagu Priit Võigemasti tegelane võidukalt hõiskab: „Kogu elu põhineb ****imisel!“ Nimetatud monoloogi saab kõrvutada lõikudega D. F. Wallace’i tenniseteemalisest esseest: mitte ainult pole meie eksistents üksildane, see on ühtlasi vähetõenäoline (tingimuste kompleks elu tekkimiseks/õnnestunud tennisemänguks) – nii vähetõenäoline, et see tundub üleloomulik – ja seetõttu seisab ebakindlal pinnasel. Ühtlasi paljastub võrgutamismängudes tegelaste läheduse vajadus: piir tähendusliku ja mittetähendusliku puudutuse vahel on hägune.

Huvitavaid paralleele saab veelgi tuua: prootonis sisalduv kõiksus ja kalkuni täitmine, inimlik puudutus ja kalkuninaha võidmine, toidu ja elu raiskamine.

Mida me vahepeal teeme? Mitte midagi: me oleme tüdinenud siis, kui me mõnuleme, ja siis, kui me seda ei tee. Aga samas ei tohiks unustada, et kui oluline on see, et meie igavus  meile haiget teeb.

Soojust ja inimlähedust,

Mirt

Kirjutis ilmus 8.09.2013 Eesti Teatri Festivali blogis (http://etfestival.wordpress.com/)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s