See muu, mida Võigemast taga ajab?

Lavastaja: Priit Võigemast, Kunstnik: Marion Undusk, Valguskujundus: Priidu Adlas, Muusikaline- ja videokujundus: Veiko Tubin, Helilooja: Rasmus Puur, Koreograaf: Maiken Schmidt , Osades: Alo Kõrve, Rain Simmul,  Epp Eespäev, Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Tõnn Lamp,  Mart Toome,  Indrek Ojari,  Argo Aadli,  Margus Tabor, Kristjan Üksküla,  Aleksander Eelmaa,  Tarvo Elblaus

Tänavu täitub sada aastat esimesest eestikeelsest “Hamleti” lavastusest Estonia teatris Theodor Altermanniga peaosas. Pärast teda on järgnenud mitmeid erinäolisi Hamleteid, jõudes otsaga tänavusse suvesse välja, kus Üllar Saaremäe kehastatud Hamlet tegutses erakonna tagatubades. Rakveres mängitud Roman Baskini lavastust ei ole ma näinud, küll nägin aga Draama-teisipäeva hilisõhtustel tundidel Tallinna Linnateatri „Hamletit“, mis tekitas minus parasjagu nõutust ja mitmeid küsimusi.

Kui tuua selline gigant nagu “Hamlet” lavale, eriti kui teha seda kolme ja poole tunni jooksul, siis peaks selleks olema mingi hästi läbimõeldud põhjus, idee, uuenduslikkus.  Priit Võigemasti „Hamletis“ jääb see tõukejõud mulle paraku hämaraks.

 „Hamlet“ tekitab publikus automaatse refleksina austust ja iga uus lavastus meelitab inimesed teatrisse – on ju huvitav näha, kuidas on “Hamletile” sel korral lähenetud, mida rõhutatud, millisesse konteksti asetatud. Võimalusi  jagub ning aukartust äratavalt suur hulk eelnevaid tõlgendusi eeldab, et lavastaja on leidnud uue mooduse, millega ennast maailma “Hamletite” loetelusse jäädvustada. Korrata poleks mõtet ja suurte klassikute juurde lihtsalt niisama mütsiga lööma ei minda.

Võigemasti „Hamlet“ on väga originaalitruu Hamleti-käsitlus, siit-sealt on värssteksti veidi kärbitud ja mõned stseenid ringi tõstetud, et lugu paremini jooksma panna, kuid sisus suuri muudatusi ei tehta. Tegevus on tõstetud 20. sajandi esimese poole Eesti Vabariiki, millele viitavad väga tugevalt esimese vaatuse kostüümid (korporantide teklid), rekvisiidid (ajaleht Postimees) ja muusikaline kujundus („Õllepruulija“, „Paula, sul on poisipea“), teises vaatuses hakkab kujundusega loodud aegruum märgatavalt vähem silma. Tegevuspaik muutub anonüümsemaks ja arusaam tegevuspaigast püsib vaid esimese vaatuse tugevate elementide najal.

Sellise jõuliselt Eesti kui tegevuskoha märgistamisega tekib minul kui vaatajal aga tõsineerror lavaliste märkide ja tegelaskõne vahel – laval on Eesti, kuid näitlejad räägivad Taanist nii nagu originaaltekst ette näeb. Loomulikult on võimalik üritada seda vastuolulisust eirata ja ratsionaalselt aru saada, et Shakespeare’i teksti võib asetada ükskõik millisesse konteksti, riigi nimi pole idee edastamisel ju kõige olulisem. Miks seda siis aga üldse mainida? Miks mitte seda välja kärpida ja rääkidagi sellest, mida mõeldakse?

9668813075_1d9f13b269_h

Foto: Kadri Moks

Teine loogikaviga tekib seoses kuninga ja kuningannaga, kes on „Hamleti“ teksti tugevalt sissekirjutatud, kuid 20ndate aastate Eestisse absoluutselt ei sobitu. Shakespeare’i tekst mõjub Eestile viitava kujunduse juures kohatult, või vastupidi.

Kui lugeda kava, siis ilmneb, et kujutada on püütud 1920.-30. aastate salaviinakuningaid ja -paruneid, kes keeluajal alkoholi üle lahe Soome viivad ning seeläbi jõukust koguvad. Paraku saab see seos selgeks üksnes neile, kes kava ostavad ja seda hiljem loevad, sest kuigi laval on ohtralt viinapudeleid ja joomist, jääb vastav seos tabamatuks. Tagantjärele mõeldes saab Aleksander Eelmaa poolt mängitud vaimu kantud kaptenikostüümi pidada vastavaks vihjeks, kuid vajalikku assotsiatsiooni etenduse ajal ei teki. Võigemast ütleb:  „Ei tahtnud teha sedasi otse. Et no Claudius on, ütleme, president või peaminister. Ja Hamlet on… Jah, kes see Hamlet siis on? Nii tunduks ju naeruväärne.“ (Ranne 2012) Näib, et hirmust olla labaselt lihtne ja otsene, on sel korral mindud niivõrd abstraktseks, et kujutatav ei paista enam väljagi.

Isegi pärast kavalehega tutvumist ja kuninga-kuninganna vastuolule näiliselt selgituse saamist ei põhjenda see kogu kontseptsiooni ja selle lavastuse vajalikkust. Okupatsioonieelses Eestis joodi ja viidi alkoholi Soome. Selge. Praegu tehakse seda sama, ainult et alkoholi viivad üle mere soomlased ise. Jääb mulje, et just alkoholiprobleemile on püütud viidata. Paralleel kahe erineva aja Eesti Vabariigi vahel on olemas, kuid lavastus ei näi sellele rõhuvat, samuti ei anna see mingit hinnangut viinaveo protsessile kui sellisele. Miks seda siis üldse lavale panna?

Peaaegu iga päev kirjutatakse eestlaste alkoholiprobleemidest, seega teema iseenesest on aktuaalne. Miks viidata sellele mineviku kaudu, mitte kasutades olevikku, mis vaatajat otsesemalt kõnetaks? Samuti ei paista laval toimuv joomine kuigi suure probleemina: pulmas ju ikka tähistatakse ja tudengid teevad seda muidugi veidi hoogsamalt, vaese-tudengi-staatus kohustab. Hauakaevamise nüri töö muutub samuti kergemaks, kui väike kilk on peas. Ka muud olukorrad annab ära põhjendada ilma alkoholismi allakäigutrepini jõudmata… On see siis ikka probleem, millele lavastus tähelepanu juhib? Näib et mitte, sest Võigemast ütleb ise ühes intervjuus: „Selle suure sõnumi – poliitilise või maailmavaatelise sõnumi, manifesti või agendaga olin hädas. Mul ei ole seda. Ma muretsesin selle pärast – äkki peaks olema.“ (Ranne 2012)

Mõlema vaatuse algused olid paljulubavad, kuid kahjuks ei suudetud seda pinget hoida. Tegevus muutub pikaks ja venivaks, kehva diktsiooni tõttu on tekstist arusaamine keeruline ja eelnevalt välja toodud kontseptsiooni puudutavad ebakõlad panevad ootama vaheaega või etenduse lõppu.  Charlie Chaplini sissetoomine oli huvitav nüke, kuid jääb sama segaseks kui salaviinavedajate temaatika.

Lavastuse säravamad hetked jäid minu jaoks teise vaatuse viimasesse kolmandikku. Evelin Võigemasti Ophelia on kindlasti üks väga õnnestunud roll, mis saavutab oma täisvõimsuse hullunu kehastamisel. Klaasistunud pilgul laulmine, kiired emotsioonivahetused ja galopptants olid tõesti rabavad. Margus Tabori kehastatud rõõmsameelne ja kergelt šnapsis hauakaevaja lisas teisele vaatusele seda särtsu, mis sealt suuresti puudu jäi. Näitlejatööd olid kõigi teiste puhul samuti tugevad.

9672034570_cfb0a0d32a_h

Foto: Kadri Moks

Siiamaani kummitab mul peas küsimus, kellele see lavastus suunatud on? Hamletit lugenud ja juba laval näinud publikule ei paku nähtu mitte midagi uudset, mis vääriks teatrisse tulemist. Täpselt sama elamuse saaks kodus üksi näidendit lugedes. Isegi kui näitlejad on head, sooviksin ma teatrist midagi enamat. Siinkohal sobib meenutada Priit Raua 2011. aasta Draama festivali ühte juhtmõtetest: “Suurepärane näitlejatöö on elementaarne, ainult sellepärast veel kedagi festivalile ei kutsuta.” Kas on mõtet üksnes seetõttu ka “Hamletit” etendada?

Ülimalt näidenditruu tekst võiks olla väärtuslik gümnaasiuminoortele, kes parasjagu „Hamletit“ loevad ja selle nüansirikka tekstiga alles tutvuvad – laval kantakse see ette sisuliselt täispikkuses. Kuid kas see on teater, mida teismelised vaadata tahaks? Pikkus, aeglane tempo ja mõningal juhul suurte diktsiooniprobleemidega ettekantud värsstekst annavad põhjust kahtlemiseks. Suure tõenäosusega võib see neid hoopis klassikalistest teostest veel kaugemale hirmutada. Värss ei ole üldiselt meie igapäevane väljendusmaneer ning selle vastuvõtmine peaks olema muudetud muude vahenditega noorele vaatajale „söödavamaks“.

Ma ei saa end nimetada eriliseks Hamleti-asjatundjaks, kuivõrd minu eelnev vaatamiskogemus piirdub üksnes kevadel Cambridge’i tudengiteatris nähtud “Hamletiga” (lavastaja: Niall Wilson). Kuid juba see tudengiteater seadis minu ootused edasistele Hamletitele küllalt kõrgeks. Tegevus toimus 80.aastate lõpu kommunistlikus Taanis (loodud oli fiktiivne ajalookäsitlus, mille järgi Taani jäi pärast Teist maailmasõda Nõukogude võimu alla), Hamletit kehastas tüdruk, muusika-, ruumi- ja valgusekasutus oli hoogne ja mitmekesine. Lisaks sellele kiirgas lavalt näitlejatudengite puhas rõõm. Leian, et ka klassikale lähenedes võiks julgemalt lähtuda põhimõttest „käsi kullas või … mullas (Ranne 2012).“

Panso olevat öelnud, et klassikat ei tule mängida mitte klassika, vaid tänase päeva pärast. Kui klassika tänasele päevale midagi ei ütle, siis lakkab ta olemast klassika – vähemalt sellele põlvkonnale (Ranne 2012). Shakespeare’i „Hamlet“ ütleb mulle üht-teist küll, ehk ei ole ma Võigemasti „Hamleti“ jaoks õige põlvkond, sest kahjuks ma ei suutnud tabada, mis on „see muu”, mida Võigemast taga ajab (ibid).

Viidatud: Ranne, R. (2012) Hamlet! Täna. Miks?, Eesti Ekspress:http://www.linnateater.ee/uudisvoog/meediakaja/hamlet-tana-miks

Postitus ilmus 13.09.2013 Eesti Teatri Festivali blogis (http://etfestival.wordpress.com/)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s