Satiiri võimalikkusest reaalsuse jäljenduse jäljenduse jäljenduses

“Hea, Paha ja Inetu” – VAT Teater, Lavastaja Aare Toikka, Kunstnik, Kaspar Jancis, Muusikaline kujundaja: Mart Soo,  Valguskujundaja: Sander Põllu, Osades Tanel Saar, Meelis Põdersoo, Ago Soots,  Margo Teder ja Mart Soo

Kahtlemata on VAT Teater “Hea, Paha ja Inetuga” leidnud üles ühe järjekordse täitma niši eesti teatris. Iseasi küsimus on, kas ja kui palju on meil selle niši täitmisest puudusttundvat publikut.

Aga mis see nišš on? Vestern? Vist mitte. Lavale on toodud makaronivesterni (mis, nagu ma teemaga kursis olevast kaasblogijast aru sain, on itaalia filmirežissööri Sergio Leone Euroopas tehtud “säästu”-vesternfilmide üldnimetus) pilav jäljendus. Ometi ei tundu kavalehel antud žanrimääratlus “minimalistlik satiir” päris täpne ega ammendav.

“Hea, Paha ja Inetu” heidab muhedalt muigava pilgu makaronivesterni kui kultuurinähtuse suunas, olles tihedalt täistopitud klišeelikku arusaama Metsikust Läänest, kuid jäädes samas liiga nüriks, et anda välja satiirlikku teravust. Satiiri eesmärk peaks olema pilava kujutusviisi kaudu teha selle vastuvõtjale (praegusel juhul teatripublikule) selgeks millegi tavapäraseks ja vastuvõetavaks peetu tegelik tühisus või amoraalsus. See saab toimida vaid juhul, kui publikul ja lavalkujutatul on reaaleluline ühispind, mis pakuks võimalust tähendusülekandeks. Võib üritada abstraheerida kauboi-narratiivi üldmoraalsetesse kategooriatesse: räägitakse vabadusest, ustavusest, inimelu hinnast ja muudest kõrgetest kategooriatest, kuid kui kõnetava leidmiseks tuleb narratiiv ülendada nii abstraktsele tasandile, ei saa seda pidada lavastuse raskuskesemeks: see peaks olema midagi vahetumalt tajutavat.

Satiiri silt tekitab kül ebakõla etendusest oodatu ja saadu vahel, kuid see ei nulli lavastuse väärtust:  tõlgendav pilk tuleb  lihtsalt pöörata veidi mujale algsest sihist. Definitsiooni teine (või õigemini esimene) osa, “minimalistlik”, on seevastu väga õigustatud ja auga väljateenitud tiitel. Just nimelt tiitel: teater pakub efektse vesterni tegemiseks palju piiratuma hulga vahendeid kui filmikunst. Ometi saadakse “Heas, Pahas ja Inetus” vesterniesteetika nii võimsalt käima, et Draama festivali lisaprogrammi lavastus võiks vabalt kuuluda ka põhiprogrammi “Ruumimaagia”. Suitsumasinad, paukpadrunid ja elav kitarrimuusika loovad temaatilise õhkkonna, kuid ruumimaagilisse kategooriasse tõuseb lavastus tänu viiele meesnäitlejale. Kahtlustan, et suurepärases tulemuses on “süüdi” see, et lavastuse loodud maailmas saavad näitlejad ühendada tehnilise võimekuse vaimustunud mängukirega, mida toidab taaselustatud lapsepõlvefantaasia. Olgu rolliks määratud mehine kauboi, metsiku lääne kõrbes sisisev lõgismadu või kohaliku farmeri iseteadlik lammas, vahet ei ole! Näitleja on võetud mängu, mitte lihtsalt näitemängu, vaid lapsepõlve mängumaailma, kus mängitakse ennastunustavalt. (Muide, Tanel Saare lammas ja Ago Sootsi lõgismadu ongi vaieldamatult kõige õnnestunumad rollid).

Foto: Marja-Liisa Plats

Kui “Heas, Pahas ja Inetus” ikkagi otsida pilget, siis võib see olla suunatud iseenda, täiskasvanud inimese tõsiduse suunas. Poisilikku kauboifantaasiat ei saakski mängumaailmas ju muudmoodi kui lihtsustatult ja klišeedest kantuna kujutada, sest millisena siis veel saaksime seda kujutleda meie, kes me vesternide aineks olevast maailmast nii kaugel oleme? Ettekujutus metsikust läänest saabki olla vaid fantaasialend, mille kütuseks filmid ja kirjandus, mis juba iseenesest on päris kauboimaailma kunstilised tõlgendid.

Fantaasia koomilisust ning kaugust realismist rõhutas ka kauboieesti keel (“Blondie, sa vana tõbras, sa tuhande isa laps, sa ei ole minu käest veel pääsenud!”), mis kõlas pehmelt öeldes totrana. See keel on omamoodi mudel sellest, kuidas läbi mitme “tõlke” (tegelikust Metsikust Läänest ameerika vesternidesse, ameerika vesternist Euroopa vesterni, Euroopa vesternist eesti teatri lavale) jääb algmaterjalist järgi väga vähe. See vähene võib omaette vaadatuna olla huvitav, mänguline, naljakas, kuid sellele ei tohiks anda voli vormida meie ettekujutust tegelikust Metsikust Läänest. Aga meil on õigus fantaasiale. VAT teater oskab enda õigusi kasutada.

Kirjutis ilmus 3.09.2013 Eesti Teatri Festivali blogis (http://etfestival.wordpress.com/)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s