Oo Hamlet, kus oled sa?

“Hamlet” – Tallinna Linnateater. Lavastaja: Priit Võigemast; kunstnik: Marion Undusk; valguskujundus: Priidu Adlas; muusikaline- ja videokujundus: Veiko Tubin; helilooja: Rasmus Puur; koreograaf: Maiken Schmidt; Osades: Alo Kõrve, Rain Simmul,  Epp Eespäev, Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Tõnn Lamp,  Mart Toome,  Indrek Ojari,  Argo Aadli,  Margus Tabor, Kristjan Üksküla,  Aleksander Eelmaa,  Tarvo Elblaus

Kuidas lavastada näidendit, mis on täiuslik? Küsimus pole piiratud ainult „Hamletile“ ega täpsemalt Priit Võigemasti „Hamletile“, ent puudutab laiemalt näidendiklassikute tõlgendamist laval („Faust“ !). Iseenesestmõistetavad küsimused on niisama tähtsad, kui nad paistavad seda mitte olevat (sest seda, mis seisab otse silme ees, on sageli kõige raskem märgata), osutades millelegi, mis on lavastamise protsessi juures fundamentaalne. Lühidalt: missugune südamik paljastub Priit Võigemasti „Hamletis“?

Ennekõike kokkusurutult sellest, mis ilmneb „Hamleti“ tekstist. Kas kindlat teadmist on olemas? Seda eriti arvestades, kui lihtne on keelega manipuleerida, nagu Hamletki ärritatult Poloniuse küsimusele selle kohta, mida prints loeb, vastab: „Sõnu! Sõnu! SÕNU!“ Claudiuse keel oli mürk kuninga kõrvadele (või kas ikka oli?) ja nüüd lummutab kuninganna Gertrude’i, Hamleti ema, meeli. Meeled aga on samuti reetlikud või reetlikkuse vahendid: igal pool varjavad end salakuulajad; Hamlet nägi oma silmadega isa vaimu, ent kas kummitus oli tõeline või pettepilt? Kas vaimu üldse võib usaldada – kas vaim teab oma surma kohta kõike? Kas Hamleti hullumeelsus oli narrimäng või varises tema mõistus ebakindluse ja kättemaksu survel päriselt kokku? Ebakindlusi on läbivalt, ent paeluvaim on publiku jaoks kahtlemata Hamleti enigmaatiline isiksus, tema mõtetes pime kompamine ja aimamine. Alo Kõrve mängis oma rolli vahetult ja teravalt, mis paistis eredaimalt silma, kui Hamlet kohtus oma isa vaimuga ning eriti sellele järgnenud meeleheites.

Hamleti kinnisideeks on oma isa oletatav mõrv, aga üldisemalt surma olemus: Mis oleks üllam vaimus taluda/ kõik nooled, mida vali saatus paiskab,/ või, tõstes relvad hädamere vastu,/vaev lõpetada? Kristlik Hamlet valib siiski olla, ent Ophelia mitte ning viimase hingesaatus, mida üritatakse välja nõutud kristlike matustega hüvendada, on ambivalentne. Hauatagust elu kogeb Hamlet nii spirituaalselt (kohtudes oma isa vaimuga) kui ka füüsiliselt (Yoricku pealuu), ent surma olemus jääb endiselt müsteeriumiks. Kas kellegi surmas võib peituda õiglus (Claudiuse tapmine), nagu selles peitub ebaõiglus (Hamleti isa tapmine)?

Olla või mitte olla on „Hamleti“ valusaim stseen, mis Priit Võigemasti lavastuses avanes ootamatult pehmelt. Kuigi pole tegemist ühekõnega, mida saaks esitada äkilises emotsionaalsuses nagu palju teisi näidendi tekste, on monoloog ikkagi võimsam oma tundeerksalt sügava, ent hillitsetud mõtiskleva laadiga. Sellest järeldub, et Võigemasti „Hamleti“ tõlgenduse raskuspunkt ei olnud surm, vaid midagi pigem hoopiski muud.

„Miski on küll Taani riigis mäda.“ Korrumpeerunud võimu, mis näib „Hamletis“ olevat tugevalt seotud korrumpeerunud moraalsusega, toob Võigemast esile pannes tegevustiku 1920ndate aastate Eesti Vabariigi keeluseaduse raamidesse, millele otseselt viitas lavastuse kava, kaudselt eestiaegne muusika ja kostüümid (Hamleti isa vaim oli riietatud kapteni rõivaisse), millest kumbki ei suutnud selgelt mõista anda seosest salaviinakaubandusega. Siinkohal ilmnebki lavastuse suurim probleem: I vaatuse I stseeni ilmselge ja lausa pealetükkiv kahekümnendate aastate atmosfäär seguneb Shakespeare’i tekstiga, mis loob käegakatsutava pildi hiliskeskaegsest Taani kuningriigist, ja hääbub viimaks jäägitult, asendudes viivuks charliechaplinliku ragtime’i ajastuga. Idee piiritusekuningatest ja –krahvidest jõuab pärale ainult neile, kes ostavad kava. Selgemalt eristub aga korporatsioonide ja mensuuride motiiv. Tabavalt on Võigemast kohendanud „Hamleti“ lõppu, mis klapib võibolla paremini sellega, kuidas tänapäeval inimesed tajuvad poliitilist kultuuri: Fortinbras’ mitteilmumine ja troonipärija puudumine annab mõista, et riigi mädanemine jätkub pärast eesriide langemist.

Selgelt joonistub välja ka kättemaksu kui pimestava ja hukatava iha teema: tunnetest räsitu ja meeletuna tapab Hamlet Poloniuse, uskudes, et tema pistoda tabab hoopis vihatud Claudiust. Himu kättemaksu järele lõhub ja lämmatab lähedased suhted (Hamlet ja Laertes), millest mingisugust lepitust või lõpplahendust on raske ilma suure tragöödiata ette kujutada.

Priit Võigemasti „Hamlet“ paistab veel silma efektide kasutamises ja Shakespeare’i näidendi paigutises ümbertegemises. Hiirelõksu-stseeni mängitakse ilma näitlejateta – osatäitjateks saavad hoopiski Polonius, Claudius ja Gertrude, mis lõppude lõpuks kukkus väga hästi välja. Kaasakiskuvaks kujunes ka Charlie Chaplini sissetoomine lavastuse narratiivi ekraanil ja hiljem, olgugi et teatava skeptilisusega, Hamletina, kuigi seegi element jäi liiga nõrgaks Shakespeare’i sõnade vastu, mis, nagu varem mainitud, murdis vaevata läbi kõigist lisanditest ja efektidest, mille tõttu, eriti lõpupoole, muutusid repliigid kuivaks ja väsinuks, seda enamgi, et teksti oli juba alguses raske haarata.

Näitlejatöödest olen juba esile tõstnud Alo Kõrve esinemist, ent äramärkimist väärivad kindlasti veel Evelin Võigemast (Ophelia), kes suutis tõetruult edasi anda oma tegelase mandumist rõõmsameelsest hullumeelseni, ning Andrus Vaarikut (Polonius), kelle esituses karakter ei taandu stereotüüpse võimu ees lömitava nuhi rolli, vaid on oma maneerides hulga tasakaalukam ja elulähedasem. Rain Simmuli (Claudius) mängitud pihtimuse stseen oli intensiivne ja raskepärane, olles tragöödia pöörete ja murrangute kõrval ometigi säravalt meeldejääv.

Kas Priit Võigemasti lavastus vaadates saab (noor) publik aru, et „Hamlet“ on geniaalne? Vahest mitte jäägitult, ent see on tubli algus ikkagi. Samas lõpetades Hamleti enda sõnadega: “Miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks.”

Rohkelt olemist mitteolemise asemel,

Mirt

Kirjutis ilmus 5.09.2013 Eesti Teatri Festivali blogis (http://etfestival.wordpress.com/)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s