Olen vesterni poolt

“Hea, Paha ja Inetu” – VAT Teater, Lavastaja Aare Toikka, Kunstnik, Kaspar Jancis, Muusikaline kujundaja: Mart Soo,  Valguskujundaja: Sander Põllu, Osades Tanel Saar, Meelis Põdersoo, Ago Soots,  Margo Teder ja Mart Soo

Ütlen kohe alguses ausalt ära, et mulle ei meeldi tulistamine, vägivald ja hobused. Samuti ei ole ma kunagi tundnud tõmmet Metsiku Lääne, kauboide ja indiaanlaste suunas. Siis kui ma olin selles vanuses, et kilgates mööda tagaaedu joosta ja indiaanlasi-kauboisid või pätti-võmmi mängida, eelistasin ma barbie’dele riidetükkidest kleite disainida või liivakasti loodud kohvikus punaste sõstarde eest liivakooke müüa. Ühesõnaga mind ei paeluvesternid ega action-filmid. Ometi nautisin ma väga VAT Teatri etendust „Hea, paha ja inetu“, mis lõpetas esimese Draama-päeva.

Sergio Leone samanimelist 1966. aastal loodud filmi lavakõlbulikuks töödeldes on jõutud väga stiilipuhta (makaroni)vesternini, mis järgib kõiki peamisi vesternile kui žanrifilmile omaseid tunnusjooni. Žanri stambid on toodud lavale lihtsalt, mänguliselt ja kohati suisa jaburalt. Kavalehel nimetatakse lavastust minimalistlikuks satiiriks, mille esimese poolega võib kahtlemata nõustuda, kuid satiiri tuvastamisega võib esineda raskusi.

Usun, et lavastus võiks olla meeltmööda kõigile neile, kellele meeldivad minu sissejuhatavas lõigus loetletud elemendid – neile, kes mängisid lapsena indiaanlasi ja kauboisid. Paljudes võib nähtu tõstatada aga küsimusi: miks ja kas seda üldse vaja on? Lugu iseenesest on ju lihtsakoeline aardejaht, mille käigus saab paukpadrunitega ohtralt kõmmutada ja pärast laipu hunnikusse kokku vedada. Ei midagi jalustrabavalt uut või sügavat. Vesterni on ju kutsutud pilkavalt hobuseooperiks, viidates nende seebiooperlikule kergekoelisusele. Mis filosoofiat siit ikka oodata?

Mulle näib, et „Hea, paha ja inetu“ avab end vaatajale siis, kui lasta end lõdvaks, loobuda millegi maailmavaadet muutvalt uue ootamisest ning lihtsalt nautida puhast vesterniesteetikat. Milles see siis seisneb?

Suur osa vastava atmosfääri loomisel on kindlasti Mart Soo muusikalisel kujundusel, mis koosnes tema enda poolt kitarril mängitud filmi originaalmuusikast (autor: Ennio Morricone). Kõlavad tuttavad helid, mis manavad automaatselt silme ette kõrbes kappavad vaprad kauboid, kes seadusi trotsides oma õnne poole ratsutavad. Muusika oli etenduse pidevaks taustaks, mitte üksnes stseenivahetusi siluvaks kattematerjaliks, nagu seda sagedasti kohata võib.

Sander Põllu valgus- ja Kaspar Jancise lavakujundus töötasid lihtsa, ent mõjuva tervikuna, tekitades lavale Metsiku Lääne sellisena nagu seda teatris teha saabki. Filmilikke tõetruid plankudele maalitud väikelinna panoraame looma hakates muutuks kõik naeruväärseks,  siis ei naerdaks aga mitte žanri enda, vaid teatri püüdluste üle. Hetkel pole Aare Toikka lavastuse üle mõtet naerda, seda võib teha etendustega koos. Või siis muiata vesterni kui žanri üle, mis ei laiene lavastusele. Olemas olid kõik vajalikud elemendid: lahtilükatavad kõrtsiuksed, hobused ja võllapuud. Revolvritest-püstolitest-püssidest rääkimata. Metsiku Lääne seiklus võis alata.

9659405395_bc94c8ffec_b

Foto: Kadri Moks

See, mis algas, järgis aga seda sama vesterniloogikat, mida kogu kujunduski. Oleks ütlemata kummaline, kui see nii poleks. Rollid muutusid peakatte vahetudes ning kaabu värv võimaldas hetkega määratleda, kes on hea ja kes paha. Kaasajal tekib muidugi küsimus, kas selliseks liigituseks on üldse põhjust, on need tegelased üldse üksteisest olemuslikult erinevad või mitte. Olid ju nad kõik valmis sõpru rahaks tegema, tapma, röövima. Žanrisiseselt on aga märgatav vahe, mis mängitakse laval konkreetselt välja.

 Hillar Palamets on toonud raamatus „Superid, vesternid ja staarid“ välja klassikalise kangelase omadused, mis vesternist vesternisse korduvad. Nii kannab hea tegelane enamasti heledat riietust (lavastuses valge kaabu ja kaelaside) ja ei lase ennast keerulistel olukordadel tasakaalust välja viia vaid säilitab alati rahulikkuse. Üldiselt on ta küllaltki napisõnaline ja ei kiitle kunagi oma vägitegudega. Peategelane on aus ja õilis ning ei tulista kunagi naisi, lapsi ega relvata vastast. Kui ta juba tulistab, siis eksimatult täpselt ja välkkiirelt – pikalt sihtimist ei toimu kunagi. Enamasti asutakse tulevahetusse lagedal väljal silm silma vastu.

Paha on kõigis aspektides hea antipood. Riietuses domineerivad tumedad toonid, antikangelaste eriline lemmik on must värv (lavastuses taaskord kaabu ja kaelaside). Antikangelased on tunduvalt temperamentsemad ja kaotavad pingelises olukorras sagedasti enesevalitsuse, teevad grimasse, krigistavad hambaid ning räägivad palju – tihti hoobeldakse oma tegudega. Negatiivsed tegelased tulistavad kiiresti ja ilma igasuguste moraalsete tõekspidamisteta. Oskuste poolest jäädakse alati kangelastele alla ning ei suudeta neid tabada ka siis kui neid korralikult sihitakse. Tihti tulistatakse varjatult nurga tagant, andmata vastasele võimalust enesekaitseks.

Mõlemal leeril on ka ühiseid omadusi. Kellegi tapmisesse suhtuvad mõlemad mehed külma ükskõiksusega, vaevumata  sageli kontrollima, kas pihta saanu ka tegelikult surma sai. Oma eesmärgi poole liigutakse sihikindlalt ja vankumatult.

9660454918_d2de1fd83c_o

Foto: Marja-Liisa Plats

„Heas, pahas ja inetus“ kehastas head Blondi Tanel Saar, halba Inglisilma Margo Teder ning inetut Tuco Ramirezit Meelis Põdersoo. Kui hea ja halva rollid vastavad vesterni stereotüüpidele, siis inetu põimib endasse iseloomujooni negatiivselt kangelaselt, kuid pole nii selgepiiriline. Lavastuses on tema rolli koondatud kogu hooplemine, lisaks ebakangelaslik selgrootus, pidev poolevahetamine sõltuvalt sellest, kust poolt parasjagu võimalik saak paistab. Kõik on sõbrad ja hetke pärast vaenlased. Sama lugu on ka hea ja halvaga, ent neil on olemas teatav seesmine tõekspidamiste süsteem ning oma teelt ei taganeta. Keelt hoitakse hammaste taga. Kõik nimitegelased sooritasid oma rollid vastavalt žanriraamidele, kehastades justnimelt seda stereotüüpi, mida vaja, kuid muutumata seejuures ise igavaks või kulunuks. Ago Sootsi kanda jäi ohtralt erinevaid pisemaid rolle, mis on vajalikud loo edasiviimiseks, kuid ei kujutanud nii üheseid tegelasmudeleid. Episoodilistes kõrvalosades osalesid teisedki näitlejad, sest kuule peab ju ometi lendama ja elusid langema.

Filmidele omaseid maalilisi looduskaadreid, kus üksik ohustatud postitõld kiirelt-kiirelt sihtkoha poole sõidab oli toodud ka lavale. Õnneks oli välditud videolahendusi ja lähenetud humoorikalt. Muidu karme mehi mängivad näitlejad kehastusid vajalikel hetkedel imeliselt susisev-lõgisevaks lõgismaoks, tiibu sopsutavaks raisakotkaks, määgivateks lammasteks, kes ennast vaguralt pügada lubavad ning lõrisevateks bokseriteks. Just need hetked võivad olla üheks põhjuseks, miks figureerib VAT Teatri lavastus Draama kõrvalprogrammis Särts!.

Kui esimene vaatus lõppes ruttu ja vaheaeg saabus ootamatult, siis teine vaatus venis juba veidi pikale. Selle vältimiseks oli küll sisse põimitud muusikalile omast lauldes tegevustiku edasiviimist, lambaid-koeri ja süžeepöördeid, kuid mingil hetkel muutusid surmad, tulistamised ja silmakirjalikkus veidi tüütavaks. On ju ette teada, et vesternis kõnnib/ratsutab hea rahaga uhkelt üksindusse ja paha ütleb „uhh-ahh“, heidab kaabu ning lahkub teispoolsusesse. Midagi ootamatut lõpus ei juhtunud, kõik arenes sinna, kuhu pidigi.

Mart Soo kehastatud ühiskonnateaduste doktori roll oleks võinud ka olemata olla. Etenduse alguses antakse publikule kohe kätte küsimus – kas hea ikka on hea ja paha on paha? Lõpus tsiteerib ta aga Immanuel Kanti kategoorilist imperatiivi, sõnastades moraali, mille vaataja võiks endaga lahkudes kaasa võtta. Tõsi, ta lastakse seepeale küll maha, et idee on juba laual. Selline raamistamine on täiskasvanud publikule üleliigne ja samadele järeldustele võiksid jõuda ka juba kooliikka jõudnud lapsed, keda publiku seas silmata võis.

Mulle näib, et vestern on siiski oma aja žanrina ära elanud, kuid ühekordse ja hästi teostatud sähvakana on see teatrisse vägagi teretulnud. On näha, et trupp ise naudib oma lapsepõlvemängude taaselustamist ja ka publikul on seda värske vaadata. Kaspar Jancis ütleb lavastuse kavalehel, et ta on olnud alati indiaanlaste poolt. Mina olen mitmekesise teatri poolt. Kes teab, äkki suudab keegi kunagi ka mõne õudusfilmi õnnestunult lavale tuua. Olgu veel öeldud, et mulle meeldivad õudusfilmid veel vähem kui vesternid. See ei tähenda aga midagi.

Postitus ilmus 03.09.2013 Eesti Teatri Festivali blogis (http://etfestival.wordpress.com)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s