Kui konflikt pole lavastatud ainult lavale

„Suur õgimine“ – NO99. Lavastaja Lauri Lagle; kunstnik: Laura Kõiv; muusikaline kujundaja: Hendrik Kaljujärv; liikumiskonsultant: Mart Kangro; osades: Marika Vaarik, Eva Klemets ning külalisena Margus Prangel ja Priit Võigemast (Tallinna Linnateater)

*Lugemise lihtsustamise eesmärgil nimetan järgmises kirjutises lavastuse nimetuid tegelasi neid kehastanud näitlejate nimedega. Loodan, et see selgitus leevendab võimalikke kahtlusi minu suutlikkuses eristada fiktsionaalmaailma tegelikkusest.

Juba enne “Suure õgimise” nägemist olin otsustanud, et lavastuse ja minu (teatri)eetiliste arusaamade vahel saab olema disharmoonia. Kui teater ei kujuta pärismaailma probleeme tinglike vahendite abil (ülesöömist võib ju illustreerida ka kummist kana “söömisega”), vaid paneb näitlejad päris toiduga mängima, siis kas see on teater? Nii antakse probleemi kujutamisega samaaegselt oma panus selle süvenemisse. Mis sai kolme linnu pasteedist (ilmselt oli see midagi odavamat, aga see midagi oli söödav ja seda oli terve kastitäis), mida Margus Prangel peotäite kaupa kaassöödikutele jagas? Kas ahjulükatud kana küpsetati ära, kas keegi sõi selle ära? Aga mida tähendab see, et võltstoitu kasutades poleks etendus kaugeltki nii mõjuv olnud?

Olgu öeldud, et “Suures õgimises” ei kallata põrandale ämbritäite kaupa vahukoort, et “toredat” vaatemängu pakkuda. See, millise rituaalse rütmistatusega roogade koostisosad hakitakse ja kuidas tulemid hiljem serveeritakse, loob hoopis gurmeerestorani atmosfääri. Rituaalseks ja pühalikuks toiminguks muudetud baasvajaduse rahuldamine ei püsi nii kaunina aga kuigi kaua: õige pea mureneb gurmaanluse peen pealispind ja alt hakkab paistma taltsutamatu, loomalik isu. Muide, “loomalik isu” on siinkohal õigustamatu sõnavalik – kas ei ole just loomad need, kes söövad täpselt nii palju ja täpselt siis, kui organism vajab; kas ei ole inimesed need, kes otsivad söömisest palju rohkem vastuseid, rohkem, kui see eal anda suudaks?

Foto: Nele Tammeaid

Päris toit laval manipuleerib publiku primitiivseimate vajadustega. Lavalolev on aistitav, toit on ilus ja ahvatlev. Toimub lauskokkupõrge, mille osalisd on salajane soov suurepärasest krevetisalatist kas või natuke osa saada ja lavastuse intellektuaalne sõnum. “Suure õgimise” kõnetavus tugineb suuresti teadlikul mängul publiku vastuvõturežiimidega ja nii ei teki lahendustvajav konflikt mitte ainult laval, vaid ka teatrikülastajas endas.

Tegelaskonna olemus ja omavahelised suhted sarnanevad üllatavalt palju nende suhtega toitu. Tegelastel pole nime, karakteriloome on poolik, me ei saa palju teada nende taustast ja põhjustest, miks nad koos on. See kõik tundub olevat teadlik väljajätt, sest palju meid siis huvitab kogu see süvainfo teise indiviidi kohta? “Suures õgimises” imetletakse teist inimest ainult ja ainult iseenda ihade potentsiaalse rahuldajana. On küll üks kohtumine, mis lubab kujuneda ILUSAKS kontaktiks – Margus Prangelile suunatud Marika Vaariku õrn ja lähedustpaluv soolotants – kuid tulem on kohmakas ja koomiline, kuidagi ei osata teise inimesega hakkama saada. Läbikukkunud ja naeruväärse katse häbi minetamiseks hakatakse lollitama, rullitakse veidi mööda põrandat ringi, naerdakse ja õige pea… jätkatakse söömisega.

Ansamblisse “sobimatult” nüansirikas karakter on Marika Vaarikul, kelle miimika ilmutab juba esimes pildis pidusöögirõõmu kõrval kummalist ebamugavustunnet. Tema on ka esimene, kes ülesöömisest kokku variseb (ja ainus abinõu, mis tarvitusele osatakse võtta, on langenu toitmine). Vaariku Suur Monoloog (mis lavastuse Suurte Monoloogide reas esitatakse viimasena) on erinevalt teiste tegelaste “kõnedest” ainus, mis sisaldab sõnu “ema”, “isa”, “siis kui ma väike olin”. Joonistub väga isiklik pilt katoliikliku lapsepõlve mõjust kõneleja ja toidu suhte kujunemisele.

Foto: Nele Tammeaid

Lapsepõlvefaktori kaasamine muudab Vaariku tegelase justkui tragöödiakangelannaks, kelle õgimisprobleemi allikas asetseb lapsepõlves – peaaegu nagu väljaspool isiklikku vastutusala, enne teadliku elu algust. Sellisena ei ole ta SÜÜDI ja äratab publikus kaastunnet. Teised kolm tegelast on selleks ajaks juba hinge heitnud, Vaarik aga viib loo võimsa katarsiseni, langedes pärast pihtimust eeslavale, veel üritades Margus Prangelile lähemale roomata, lõpuks keerab selili ja asetab käed palvetamiseks rinnale. Jah, Vaariku funktsioon “Suures õgimises” on olla kergendav (olles suure õgija kõrval Inimene, kellega samastuda), samal ajal teeb ta groteski ja inimese koosolemist näidates võimatuks end lavaltoimuvast koledusest distantseerida, teistsuguseks, puutumatuks pidada. Veel kord: kuidas jõudis kõige empaatiattekitavam tegelane katarsise, lahenduseni? Surma kaudu.

“Suur õgimine” mängib väga julgelt fiktsioonisiseste ja -väliste vahenditega, paneb auditooriumi etendust nautima ja vihkama, kurnab ja ergutab, lummab ja tülgastab. “Suurest õgimisest” kirjutamine teeb täpselt sama.

Kirjutis ilmus 9.09.2013 Eesti Teatri Festivali blogis (http://etfestival.wordpress.com/)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s