“Justkui saaks vaadata sinnapoole sündi”

Ugala teatri “Sajand”autor Tõnu Õnnepalu, lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Maarja Meeru (Vanemuine), kostüümikunstnik Krista Tool, valguskunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov, videokunstnik Terina Tikka (TÜ VKA etenduskunstide visuaaltehnoloogia 8. lend). Osades Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Klaudia Tiitsma, Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Vallo Kirs, Triinu Meriste, Margus Vaher, Vilma Luik, Arvo Raimo, Arvi Mägi, Andres Tabun, Martin Mill, Kata-Riina Luide, Kristian Põldma, Marika Palm, Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Kiiri Tamm, Elmo Tsvetkov, Ando Loosaar, Kaido Torn. Esietendus Ugala suures saalis 23. märtsil 2013.

Kuidas kujutada nelja tunni reaalse ajaga sadat aastat fiktsionaalset aega? Kanda eepiliselt ja kokkuvõtlikult ette ajastu pöördelised sündmused? Tõnu Õnnepalu esimene lavastatud näidend on valinud teise tee: perioodist 1913—2013 näidatakse publikule pilte eestimaalaste (argi)elust 1913., 1915., 1920., 1938., 1941., 1945. ja 1956. aastal. Näiliselt väga piiratud valik, kuid tegelikult ammendav. Piltide vahele jäävate “mustade aukude” täitmine usaldatakse vaataja ajalooteadmiste kanda, lavastus püüab öelda midagi uut.

“Sajandi” dominandiks ei ole ajalugu kujutatavad sündmused ise, vaid mineviku mõtestamise küsimus. Audiovisuaalse proloogi abil juhitakse ajaloodraamaks valmistunud publik hoopis ideedraama rajale: ekraanil on Esna mõis vihmas, tuules, päikeses, lumes – vankumatuna aastaringi katkematus kordumises. Samal ajal kõlab Õnnepalu mõtisklus selle kummalise igatsuse üle, mis paneb meid ajalugu uurima ja vanu asju väärtustama. “Justkui saaks vaadata sinnapoole sündi.”

Niisiis: tegeletakse sellega, kas ja kuidas oleme seotud enne meid elatud eludega. Iga kohusetundlik nüüdisgümnasist on vähemalt korra käinud Vargamäel klassiekskursioonil, lugenud kirjanduskursuseks “Puhastust”, mõtisklenud eestlase talupoegliku identiteedi üle. Minu põlvkonda seob saja aasta taguse eestlasega küll vereside, sümpaatia ja austus nende “rahvuslike kannatuste” pärast, kuid mitte samastumine või osadustunne. Sest tänapäeva argimured on midagi võrreldamatult teistsugust. Tänavu juunikuus toimus Saueaugu Teatritalus Teatriteaduse Üliõpilaste Looži kevadkool, kus Tõnu Õnnepalu ühe esinejana kõneles “Sajandist”. Kõlama jäi talupojarahvale ehmatavalt ketserlik mõte sellest, et tegelikult sarnaneb meie argipäev 2013. aastal palju enam eesti saksade kui eesti talupoegade eluga 1913. aastal. Me loeme raamatuid, kardame paksuks minna, käime linnas teatris ja kontserdil, sööme verandal maasikaid vahukoorega ja kanname riideid, mille valmistajat me ei tunne. Süvenegem nüüd Õnnepalu-Kasterpalu koostöös sündinud lavastuse tavapäratusse ajalookäsitlusse.

Mida pikem on kujutatav poeetiline aeg, seda kontsentreeritum on selle esitus reaalses ajas. “Sajandi” puhul tugevneb kontsentreeritus veel niigi fragmentaalse lavastuse aeglase tempo tõttu. Lihtsakoelistel argivestlustele on asetatud nii suur rõhk (mahult kui ka sisult), et nende funktsioon ei saa olla pelgalt atmosfääri loomine. Hea näide sellisest mikropoeetikast on juba esimeses stseenis. On 1913. aasta varakevad ning mõisa klaasverandal veedavad aega paruniproua (Luule Komissarov), tema tütred Katja (Klaudia Tiitsma) ja Lisi (Adeele Sepp), meheõde preili Adele (Triinu Meriste) ja koduõpetaja gospodin Golub (Margus Vaher). Paruniproua ja tütred on ametis tikkimisega. Katja näitab enda tikandit emale ja lausub, et võttis mustri raamatust, mispeale puhkeb Lisi ootamatult naerma. Raamatust! Mõelgu õige ise midagi välja!

Vaata kogu galeriid.

Vaevalt on nõnda esiletõstetud naeruvääristava žesti põhjuseks Lisi tikkimisalased eelistused, pigem viidatakse selle väikekonflikti kaudu õdede karakterite olemuslikule vastuolule. Katja on see, kes ootab pikisilmi abielu naabermõisa noore paruniga ja unistab mõisaproua elust, Lisi aga ilmutab lakkamatult vastuseisu konventsionaalsele elule, nimetades seda igavaks, mõttetuks, jäledaks. Õed on personifitseeritud konservatiivsus ja uuenduslikkus. Enamus publikust hakkab siin salamisi Lisile pöialt hoidma: kes teab, kas saakski nüüd, 2013. aastal niimoodi teatrisaalis istuda, kui Katja eluideaal oleks aadli argipäevana kestma jäänud!

Pöidlahoidmine osutub tulemuslikuks: järgmises stseenis (1915) ilmub Lisi lavale viimaseid kuid rasedana. Ta kannab noorparun Georgi last, keda eelmises pildis esitleti Katja väljavalituna. Rasedus sümboliseerib elu jätkumist ning see õigus on antud õele, kes juba enne baltisaksa aadlile saatuslikuks saanud sündmusi tajub mõisaelu manduvana. Hukkumisele määratud elumustrit järgida sooviv Katja seevastu jääb lastetuks vanatüdrukuks. Siiski ei heideta Katjat ajaloo prügikasti, ta jääb õele hädavajalikuks toeks terveks eluks. Ei või unustada, et isikustatud aadli-idülli kõrval on ta ikkagi oma pere liige, Lisi õde, inimene. Katja kuju on nagu autori sõrmeviibutus, mis küsib, mil määral me suudame näha neid, enne meid elanuid mitte kindla ajaloolise sihi teenistujatena, vaid inimestena, kes said elada vaid selle tarkusega, mis neil enda olevikus oli. Nagu meiegi.

Õdede kõrval on üks huvitavamaid karaktereid kahtlemata paruni õde, vanatüdruk Adele. Kui Lisi ebakõla traditsioonilisusega on nooruslikult mässumeelne, kohati isegi valimatult ja põhimõtteliselt vastuvõitlev, siis Adele skeptiline ellusuhtumine on pigem salapäraselt etteaimav, nagu näeks ta igas olukorras sügavamale ja kaugemale, kui teised. Adele tegelasse on konstrueeritud tähendusrikas vastuoksus: ühelt poolt on ta ju vanatüdruk – keegi, kes enam pole viljaka elujõuna arvestatav, mineviku jäänuk – ja teisalt tundub ta noortest ja “elusamatest” midagi rohkemat teadvat. Adele käitumine ei vasta ühelegi loogilisele mustrile, ta on ootamatu ja tema motiivid pole läbinähtavad. Samuti on Adele see, kes jääb mitmes stseenis viimasena lavale ja kordab mõtlikult, saali sügavusse vaadates eelnenud polüloogi viimast repliiki (“Jah, küll jõuab…”), mis korratuna saab palju suurema tähenduse; kes pea märkamatult pomiseb midagi unenäost stseenis, kus noorparun Georg tuuakse koju autoavariist vigastatuna; ja kes on algusest peale umbusklik aadliprivileegide püsimajäämise suhtes. Teised tegelased, eriti paruniproua on Adele suhtes pidevalt valvel, tajudes ja kartes kõige temas peituva vabanemist. Ometi see juhtub: aastal 1920, kui aadlipere on mõisast igavesti lahkumas, plahvatab Adeles olukorra talumatu sisemine pinge. Ta karjatab, murdub ja vajub eeslavale kokku – see on esimene kord, kui keegi tegelastest klaasveranda konstruktsioonilt maha astub ja sellega sümboolse barjääri lõhub – väänleb valus ja nuuksub, et ta ikka veel lootis surra seal, kus sündis. Ainus, kes Adelele toeks läheb, on Lisi 5-aastane poeg Gneomar (Vallo Kirs). Vanatüdruk ja laps. Üks on “oma aja” ära elanud, teisel on see veel ees. Ja ainult nende kaudu avaldub olukorra tegelik traagika, teised oleks nagu pimedad, tummad. Kas ümbritsevat mõista saab vaid siis, kui vaadata “mitte-oma-aja” pilguga?

Rohkem fotosid leiab siit.

Tuleb välja, et tegelikult igatsevad ja naudivad kõik “Sajandi” tegelased elus korduvust ja kindlust. Seda, et kevad tuleb igal aastal, seda, et sahvrist ei saa moos otsa ja seda, et klaverimuusika ei katke (lavastust läbib korduv üks ja sama meloodiajupp). Jah, ka mässumeelne Lisi: 1920. aasta stseenis meenutab ta rasedusaegset tunnet, et ta ei kanna mitte last, vaid maad. On maast rase. Sünnitab lapse maale, mitte perekonnale, seisusele, rahvusele. Lisi mäss osutub mitte sooviks olla kõikidest seostest vaba, vaid jääda ellu ka siis, kui seisus on määratud hukkuma. Oma identiteedi sidumine maaga on justkui turvalisem, kindlam valik.

Korduvused jätkuvad. 1938. aastaks on mõisast saanud endise mõisakärneri Jaan Feldmanni (Martin Mill) aiandustalu. Feldmannile küllatulnud kohalik koolmeister härra Tuvi (Meelis Rämmeld) ei söanda kohvi sisse suhkrut panna, sest see tegevat paksuks. Täpselt sama inimlik mure vaevas 25 aastat tagasi samal klaasverandal paruniprouat, kes kõhkles, kas võib endale nii palju šokolaadikomme lubada. Pole meie ajalegi see mure võõras.

Just sellised detailid õmblevad “Sajandi” fragmendid kokku üheks tervikuks. Ajalistest, seisuslikest ja mistahes muudest distantsidest hoolimata seob neid (meid) kõiki inimeseks olemine. Siit selgub ka artikli alguses väljatoodud sinnapoole sündi vaatamise soovi põhjus: ehk võib enne elatud eludest leida mingit tuge enda eksistentsile, ehk on sealt võimalik leida leevendust maailmaheidetuse tundele (mis on Õnnepalu varasemale loomingule üsna iseloomulik).

“Sajand” on fokuseeritud inimesele – lahutatuna seisuse, soo, vanuse mõistetest. Kordagi ei puuduta kujutatud baltisakslased maarahva kui alluva seisuse teemat ega ka eestlased baltisakslasi kui mineviku rõhujaid. Selline teemakäsitlus on haruldane ja tänuväärt, sest see delikaatne miinusvõte mõjub siira soovina leevendada orjaajaloo kultuslikult kummardavat trendi.

Kirjutis ilmus 25.08.2013 Eesti Teatri Festivali blogis (http://etfestival.wordpress.com/)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s