Faust: sisu versus vorm

Faust – VAT Teater. Näidendi autor:  Aare Toikka – F.W.Murnau, C.Marlowe ja J.W.Goethe samanimeliste teoste ainetel, kasutatud on August Sanga tõlget; lavastaja: Aare Toikka; kunstnik, kostüümikunstnik ja helilooja: Kaspar Jancis; valguskunstnik: Sander Põllu; videokujundaja: Peeter Ritso; koreograaf: Marge Ehrenbusch; osades Katariina Ratasepp, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo ja Madis Muul

Sisu versus vorm. Mõlemad on olulised ja harilikult eeldab kvaliteet kahe poole tasakaalu või klappimist. Subjektiivne pole kõigest see, millisel määral vaataja emba-kumba lavastuses märkab, vaid niisamuti vastuseta küsimus, kas lavastusel peab ilmtingimata olema sügav ideeline kese. Probleem on keerulisem, kui tegemist on lavastusega, mis põhineb näidendil, mille tekst iseenesest on sügavasisuline: kas sel juhul piisab ainuüksi süžee läbimängimisest, et olla kvaliteetne? Aare Toikka „Fausti“ puhul ei sa mõistagi kõnelda pelgalt sündmustiku ettekandmisest, ent küsimusi sisu tähtsusest tõstatab ta sellegi poolest.

Aare Toikka on andnud mõista, et ta ei tahtnud oma lavastusega analüüsida ühiskonda või inimest nii, nagu see paratamatult ilmneb Goethe tekstis, vaid lavastus on olemuselt austusavaldus Murnau 1926. aasta tummfilmile, mis ilmneb tummfilmi iseärasuste liitmises lavastuse efektidega (elav muusika, heliefektid tavapäraste esemetega) ja näitlejate miimikas. Selles kõiges peitub lavastuse vägevus, sest see on värske lähenemine, mis haarab publikut vaimustusega ja tõstab lavastuse Draama festivali põhiprogrammis esile. Kas vormi kõrval on üldse oluline, miks just „Faust“?

„Fausti“ südamikus on inimese vabadus valida headuse ja kurjuse vahel, mida on ajalooliselt käsitletud erinevatest vaatepunktidest. Olen nõus, et aeg ja vorm ei oleks võimaldanud teema mõttetihedat lahkamist, aga tunnen, et lavateos kannatas tugeva sisu puudumise all ikkagi. Fausti ja Mefistofelese konflikt, mis jõuab haripunkti, kui Faust avastab, et Mefistofeles pettis teda, ja Fausti valuline arusaamine sellest, kui kergesti võib vaba tahe pöörata inimese enda vastu, hargnes tagasihoidlikult, kuigi nõudis ägedaloomulist mängimist ja julgust minna äärmustesse. Tundmata näidendit jääb mulje, et Gretcheni hukkumises on pigem süüdi Mefistofeles, ehkki tegelik süüdlane on Faust. Näidendi süžee ümbertegemine on paiguti kummaline: ära lõigatud on Volbriöö stseen, mis põhjendab, miks Faust Gretchenile varem appi ei läinud. Toikka lavatükis näib, nagu oleks Faust rahulikult aasta aega oma linnakeses teadust teinud, kuni ühel hetkel hakkab tal Gretcheni hädahüüd kuuldes süda valutama – see kõik mõjub kohatuna, arvestades, et lavastus lõppeb mõttega: „Liebe!“  Filmi näitamine lavastuse lõpus oli aga positiivne, kuna sidus narratiivi tervikuks ja mõjus meeliülendavalt, kuigi ruumi enamaks jäi veelgi.

Osati sarnaneb Toikka „Fausti“ sisuline probleem Võigemasti „Hamleti“ probleemiga: kui tekst iseenesest loob mitmekihilise maailma, aga lavastus üritab millelegi muule rõhku panna, jättes teksti maailma omamoodi õhku rippuma, tekib paratamatult vastuolu.

Sisulised nõrgad kohad kõrvale jättes meeldis mulle lavastuse heas-mõttes-teatraalsus. Selle asemel, et vaadelda lavateost austusavaldusena „Faustile“, näen seda homaažina nüüdseks hääbunud traditsioonile, kuidas lugu edasi anda, mis oli eriline, kuna seda ei toodud ellu kopeerides, vaid viies selle sammuvõrra kaugemale: lavale, mis lõppkokkuvõttes oli fantastiline idee. Tummfilmid on omapärased oma ekspressiivse näitlemise ja elava muusikaga, mida Aare Toikka suutis imepäraselt lavategevusse hõivata. Eristus kaks lava: ruum, kus viibisid näitlejad anonüümselt, ja ruum, kus viibisid näitlejad ainult karakteritena. Ei etendatud ainult lugu, vaid ka viisi, mil moel loole hing sisse puhuti. Füüsilist näitlemist on alati maagiline näha, mis oli eriti tõsi Fausti kehastaja Ago Sootsi ja Mefistofelese Margo Tederi puhul, keda pooliti toetasid filmis välja kujunenud ja lihvitud näitlejatööd. Huumorgi oli enamalt jaolt füüsiline ehk alati värske ja ootamatu. Lavastus oli ekspressionism must-valges minimalismis: stiililiselt suudeti olla nähtavalt vähesega väga mitmekülgne ja sisenduslik – valgustus ja muusika haarasid publikut emotsionaalselt ja vaimustusega. Vahet pole, millist lugu jutustatakse, küllalt põnev on jälgida, kuidas seda tehakse.

Kuldse keskteena võib Toikka „Fausti“ kohta öelda, et tegemist oli tükiga, mis pakub teatrielamust ja ahhaa-kogemust kõigile külastajatele, ka neile, kes ootavad, et teater nõuaks neilt mõtlemist ja ülendatud elutunnetust, olgugi et seda selles teoses kindlal kujul ei leidunud – mõelda vaid, kui võimas lavastus oleks olnud sel juhul. Ikkagi on „Faust“ muljetavaldav ja väärib mitmekordset vaatamist.

Sisulised nõrgad kohad kõrvale jättes meeldis mulle lavastuse heas-mõttes-teatraalsus. Selle asemel, et vaadelda lavateost austusavaldusena „Faustile“, näen seda homaažina nüüdseks hääbunud traditsioonile, kuidas lugu edasi anda, mis oli eriline, kuna seda ei toodud ellu kopeerides, vaid viies selle sammuvõrra kaugemale: lavale, mis lõppkokkuvõttes oli fantastiline idee. Tummfilmid on omapärased oma ekspressiivse näitlemise ja elava muusikaga, mida Aare Toikka suutis imepäraselt lavategevusse hõivata. Eristus kaks lava: ruum, kus viibisid näitlejad anonüümselt, ja ruum, kus viibisid näitlejad ainult karakteritena. Ei etendatud ainult lugu, vaid ka viisi, mil moel loole hing sisse puhuti. Füüsilist näitlemist on alati maagiline näha, mis oli eriti tõsi Fausti kehastaja Ago Sootsi ja Mefistofelese Margo Tederi puhul, keda pooliti toetasid filmis välja kujunenud ja lihvitud näitlejatööd. Huumorgi oli enamalt jaolt füüsiline ehk alati värske ja ootamatu. Lavastus oli ekspressionism must-valges minimalismis: stiililiselt suudeti olla nähtavalt vähesega väga mitmekülgne ja sisenduslik – valgustus ja muusika haarasid publikut emotsionaalselt ja vaimustusega. Vahet pole, millist lugu jutustatakse, küllalt põnev on jälgida, kuidas seda tehakse.

Kuldse keskteena võib Toikka „Fausti“ kohta öelda, et tegemist oli tükiga, mis pakub teatrielamust ja ahhaa-kogemust kõigile külastajatele, ka neile, kes ootavad, et teater nõuaks neilt mõtlemist ja ülendatud elutunnetust, olgugi et seda selles teoses kindlal kujul ei leidunud – mõelda vaid, kui võimas lavastus oleks olnud sel juhul. Ikkagi on „Faust“ muljetavaldav ja väärib mitmekordset vaatamist.

Rohkelt õnnestumisi vaba tahte radadel,

Mirt

Kirjutis ilmus 6.09.2013 Eesti Teatri Festivali blogis (http://etfestival.wordpress.com/)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s