Saksa teatri enfant terrible Cristoph Schlingensief

Oma essee-referaadis püüan anda ülevaate saksa lavastaja, filmirežissööri ja kunstniku Cristoph Schlingensiefi loomingust. Essee-referaat on ülesehitatud kronoloogiliselt, eesmärgiga anda autori loomingust võimalikult laiaulatuslik pilt. Pikemalt peatun aga kahel teatrivälisel kuid siiski teatraalsel sotsiaalsel eksperimendil, sest see tahk Schlingensiefi kunstis huvitab mind ennast kõige enam.

Cristoph Maria Schlingensief, saksa kunstielu multitalent, sündis 1960. aastal Oberhauseni linnakeses Ruhri-maal, mis on tuntud oma tööstuse ja katoliku usku inimeste rohkuse poolest. Tema isa töötas apteekri ja ema õena ning nende kodus valitses äärmiselt väikekodanlik õhkkond. Väikese Schliengensiefi esimene töökoht oli kirikus, kus ta teenis altaripoisina. Siiski oli tema kasvukeskkond loomingulisuse suhtes pigem soosiv ning olles ainult 8-aastane, väntas ta käsikaameraga oma esimese filmi „Väike krimilugu“ („Eine kleine Kriminalgeschihte“). 1972.aastal asutas Schlingensief koos kaaslastega kohaliku filmiringi, mis tegutses kuus aastat ning mille liikmete ühendavaks lüliks oli armastus filmi vastu ning soov kaameraga eksperimenteerida. Mõned noil aastail tehtud filmidest jõudsid ka laiema avalikkuse ette, näiteks esilinastus „Krahv Kaunitzi saladus“ („Das Geheimnis des Grafen Kaunitz“) Oberhauseni filmifestivali raames. (Van der Horst)  Nagu juba eelnevates filmipealkirjadest selgunud, siis tundis Schliengensief nooruses erilist huvi müstiliste mõrvalugude vastu ja müstilisuse-ihalus ei kadunud ka hilisematel loomeperioodidel.

Laiemalt sai Schlingensief tuntuks pärast 1989-1992 vändatud Saksamaa ajalugu käsitleva triloogia linastumist. Triloogia hõlmas endas filme „100 aastat Adolf Hitlerit – viimased tunnid füüreripunkris“ („100 Jahre Adolf Hitler – Die letzte Stunden im Führerbunker“), „Saksa mootorsaemõrvad“ (Das deutsche Kettensägenmassaker“) ja „TERROR 2000. Saksamaa intensiivravi“ („TERROR 2002. Intensivstatsion Deutschland). (Van der Horst) Kõik kolm filmi lahkavad groteski kalduva tegevuse läbi Saksamaa poliitilist olukorda, mis aastail 1989-92 kiiresti muutus. Kuid kas paremuse poole? Sellele Schliengensief vastust ei anna. Ehkki kriitikut suhtusid filmitriloogiasse kahetiselt – kas poolehoiu või jälestusega, tõusis Schlingensief tänu neile filmidele tunnustatud režissööride nimistusse. Filmis „100 aastat Adolf Hitlerit – viimased tunnid füüreripunkris“ avaldub Schlingenschiefi sügav jälestus Hitleri režiimi vastu, mis saab hiljem tema loomingu läbivaks jooneks. See on räme lugu verepilastusest, narkootikumidest, jumalateotusest ja enesetapust. Autor kujutab Hitlerit inimesena meie kõigi seast, kelle võimuiha muudab ta inimkatastroofiks või siis teisisõnu katastroofiks inimkonnale. Kui mõned kriitikud kirjeldavad filmi kui poliitilist ja esteetilist totrust, siis teised leiavad, et tegu on õõvastva ja lapsiku tegevuskomöödiaga. (Van der Horst) Tundub, et päris külmaks ja tundetuks ei jäta see film kedagi ning Schlingensief loob endale  hüsteerilise pahapoisi imago, mis saadab teda surmani (Löhndorf 1998).

Schlingensiefi lavadebüüt toimub 1993. aastal Berliinis Volksbühne am Rosa Luxemburg Platz teatris, kus ta sobitab lavale „TERROR 2002. Saksamaa intensiivravi“ stsenaariumi. Näidend on jõhkralt ja ehk isegi ülepaisutatult sotsiaalkriitiline, alates rahumeelselt, kuid minnes siis üle kontrollimatuteks tapatalguteks, teeseldud orgasmideks, väljaheidete söömiseks, oksendamiseks õhtusöögile kogunenud väärikate poliitikute, kirikutegelaste ja ärimeeste eelroogade (hors d’oeuvres) peale. Kõike seda kirjeldatakse kui amatöörlikku friigi-showd, mis on varjamatult lapsik, ent siiski suurte tähtedega Saksa Teater. Antud lavastus peegeldab ka Schlingensiefi hilisemat teatriesteetikat – ta kasutab ohtralt mikrofone, filmiklippe, järsult vahelduvat valgust ning omanäolist muusikalist tausta – ning on poliitilisel tasandil võimatult ebakorrektne. Tema huumor, mis on häbematu, lugupidamatu, hävitamishimuline ning poliitiliselt ebakorrektne, ongi peamine võti tema töödega lähemalt tutvumiseks (Rorrison 2010). Üheksakümnendatesse aastatesse jääb veel mitmeid teatrikatsetusi Volksbühne laval, mille ühisnimetajateks on kaootilisus ja satiir. Huvitavaks näiteks on kindlasti Schlingensiefi Hamleti-tõlgendus, mis kandis alapealkirja „See on su perekonna natsi-liin“.

Üheksakümnendate lõpus hakkas Schlingensief tundma huvi teatri piiride laiendamise vastu ning kogus kuulsust mitme sotsiaalse projektiga. 1997. aastal, olles külalislavastaja vägagi prestiižes  Hamburgi Schauspielhausis,  lõi ta projekti „Passion impossible – 7 päevane hädaabikõne Saksamaale“ („Passion Impossible“ – 7 Tage Notruf für Deutschland“), mille raames kohtus ta kõikide Hamburgi raudteejaamas (mis asus täpselt teatri vastas) redutavate narkomaanide, kodutute ja prostituutidega, kes otsisid raudteejaamast nii sooja varjupaika kui ka kaitset politseivägivalla, ühiskonna vaenulikkuse ja poliitikute apaatsuse eest. (Goethe) Projekti teatriteoreetiliseks aluseks oli idee, et teatrivahendid sobituvad ka sotsiaalsesse sfääri ja igapäevaelu on võimalik tõlgendada teatrikunsti seisukohast lähtudes.  Schlingensief võrdles esi- ja tagaplaanile jäävaid ühiskonnaliikmeid teatriterminoloogiat kasutades ees- ja tagalavaga. Selle asemel, et lavastada oma näitlejatega, tegi Schlingensief Hamburg Scheuspielhaus juhtkonnale ettepaneku lammutada üks teatrihoone sein maha ja keerata parteri istmeteread teist pidi selleks, et teatrikülastajad saaksid „loodud“ lavastuse asemele jälgida, millist mannetut  elu elavad inimesed Hamburgi linna südames, raudteejaamas. Loomulikult sai ta eitava vastuse. Järelikult pidi lavastaja leidma teise võimaluse, kuidas raudteejaama elanike armetu olukord publiku ette tuua. „Passion Impossible“ algas heateguvusgalana luksuslikus teatrihoones, kuhu olid kutsutud VIP-id, kes osalesid heategevuslikul oksjonil puudustkannatavate inimeste tarvis – abi hõlmas seitsmepäevast programmi, mille raames said raudteejaama-elanikud osaleda kunstiüritustel, süüa sooja lõunat ning magada soojal asemel. VIP-ide veenmiseks kasutas Schlingensief endale omast klišeelikku loosunglikkust, karjudes üle saali: „Olgem lihtsalt inimesed!“ ja „Te peate jälle endasse uskuma hakkama! Te peate lihtsalt ütlema, jah, me suudame seda teha, kui me tahame!“ Sarnased, üpris tühjad laused olid kõlanud ka hiljutises AIDS-i vastu suunatud poliitreklaamis. (Scheer 2010: 71-72) Tema eesmärgiks oli panna VIP-id piinlikkust tundma, mõtlema selle üle, kui hästi on neil läinud ja kui mõttetud on sellised heategevusgalad, millel kõrgem keskklass on harjunud osalema. 4-tunnise heategevusgala, mis suurt tulu ei tootnud, võttis sõbralikult kokku üks Berliner Zeitungi ajakirjanik: Schlingensief, maitsetu nagu alati. (Weyandt 2007)

Image

Pärast galat kolisid narkomaanid, prostituudid ja teised eluheidikud koos Schlingensiefiga nädalaks hüljatud politseijaoskonda, et koos mängida ja teatrit tehes ühiskonna apaatsuse võidelda. Maja oli nädala jooksul kõigile avatud. Kunstnik ise esines avalikel etteastetel kõrge katoliku vaimulikuna, juhtides niimoodi suuri masse vaeste abistamiseni. (Schmitter 1997) „Passion Impossible“ on üks näide Schlingensiefi Lebenkunstwerkist (elu kunstitööna – vaba tõlge). Ta proovis leida ühenduskohti teatri ja sotsiaalsete probleemide vahel, olles teadlik asjaolust, et tal puudub probleemidele ühene, kõikehõlmav lahendus. Luues vodevilli-stiilis plakatlikke kõnesid, eraldiseisvaid, isiklikke etteasteid, jätab ta publikule mulje, et kohe-kohe pakutakse välja mingi otsustav ja ülioluline lahendus kõigile probleemidele, kuid tegelikult ei juhtu mitte midagi. Schlingensiefi vastuoluline teater on pigem halvav ning selle vead ja nõrkused on tema paratamatud osad, mis teevad publikule selgeks, et lahendusi ja selgeid sõnumeid ei saagi teatris olemas olla. (Löhndorf 1997)

Teine projekt, mille juures soovin pikemalt peatuda, on „Freakstars 3000“. 2000. aastal lõi Schlingensief kuue-osalise superstaari saadetest inspireeritud castingu-sarja, milles osales pea tuhat füüsilise- ja vaimupuudega inimest üle terve Saksamaa. Kunstniku eesmärgiks oli peegeldada ühikonna vähest teadlikkust puudega inimeste osas: puue ei ole ühiskonnas enam ametlikult tabu, kuid tegelikult on ikka küll. Teadlikkuse levikule aitas kaas ilmselt fakt, et „Freakstars 3000“ linastus populaarsel noorte muusikakanalil VIVA. Võistlejad, kes karmile žüriile (Schlingensief ise, Thekla Heineke, Ilse Garzaner, Susanne Brederhöft ja Irm Herrmann), olid niisiis hoopis teistsugused, kui tavalised – noored, andekad, kaunid – superstaarisaate kandidaadid. Justin Timberlake´i ja Beyonce´i teisikute asemel olid laval väga erinevas vanuses võistlejaid, kes kas arglikult või siis julgemalt esitasid saksa rahvalaule, igivanu Eurovisiooni-hitte ja sõjalaulukesi. Kui superstaari-saadetete õhustik on tavaliselt pingest ja arvustustest-halvustustest tiine, siis „Freakstars 3000“ võtetel oli meeldivalt pingevaba ja sõbralik õhkkond ning Schlingensief ise püüdis kõiki osalejaid, kes pisut närvi kippusid minema, julgustada ja toetada.

Image

„Freakstars 3000“ ja n-ö. päris superstaari-saate ühtimatus ja ühildavus muudab show vägagi humoorikaks. Seetõttu on mõned kriitikud Schlingensiefile etteheitnud, et too üritab puudega inimesi mõnitada ja nende kulul nalja teha. Tegelikult ei ole see aga nii, sest saate muudab naljakaks pigem vabadus ja klišeedest üleolemine, mitte kellegi puue. „Freakstars 3000“ võistlejad ei vasta ideaaltüübi-mudelile, lõhkudes koheselt superstaari-formaadile omase neutraalsuse. Schlingensiefi eesmärk on panna televaatajaid mõtlema selle üle, mida me peame normaalseks ja mida mitte. Ta loodab, et see humoorikas tele-show heidab valgust ka tervete inimeste probleemidele ja vaatajad hakkavad mõtisklema, kas üldlevinud normaalsuse norm on ikka kõige normaalsem. Võib-olla on meil puudega inimeste ellusuhtumisest midagi õppida? Kunstnik kirjeldab seda kui eneseprovokatsiooni: iga televaataja kohustuseks on mõelda läbi oma tunded, küsimused ja eelarvamused. Ta ei soovi anda vaatajatele kindlat „võtit“, mille abil peaks showd tõlgendama; ei anna kellelegi vastuseid ette. Show retseptsioon on etteaimatavalt vastakas. On palju neid, kelle jaoks on Schlingensiefi provokatiivne ja mitte-didaktiline lähenemine vastuvõetamatu. Paljud vaatajad tundsid end ebamugavalt, sest nad ei osanud kuidagi reageerida. Ühelt poolt ajab kohutavalt naerma, kuid teiselt poolt tundub kõva häälega puudega inimeste üle naermine moraalitu. Tundub, et publik oleks vajanud, et keegi oleks etteöelnud, kuidas on õige käituda. (Forrest 2012: 123-137)

Sõelale jäänud kanditaatidest moodustati bänd, mis reisis mööda Saksamaad ning nautis suurt meeditähelepanu ja publikumenu. Staarid ise deklareerisid end poliitiliselt mõtlevate ja tegutsevate inimestena. Selleks, et vältida võltssäraga meelelahutusmaailma, kohtusid bändiliikmed regulaarselt, et mängida rollimänge, kehastudes erinevateks poliittegelasteks, ja arutada ühiskondlikult teravate teemade üle.  Loomulikult ei ole projekt lõpuni roosiline, sest bändiliikmed väsisid ja hakkasid mässama. Lisaks lõpututele intervjuudele pidid nad osalema ka laulutundides, sest – olgem ausad – laulmine ei ole tegelikult neist kellegi tugevaim külg. Halbadel päevadel aitas Schlingensiefi (kes saatis bändi kogu teekonnal)  turtsakas olek bändiliikmeil taas kiiresti kohusetundlikeks muutuda. (Freakstars 3000 koduleht)

Schlingensiefi märkimisväärseimad sotsiaalsed teatrieksperimendid jäävadki üheksakümnendate lõppu ja nullindate algusesse. Peagi hakkavad puhuma hoopis uued tuuled: 2004. aastal võttis ta vastu Wagneri perekonna kutse lavastada Bayreuthi Festivali jaoks Wagneri „Parsifal“. See tuli avalikkusele suure üllatusena, sest teatavasti oli Schlingensiefile kõik, mis oli vähegi Hitleri isiksusega seotud, sügavalt vastumeelne. Lavastus oli talle omaselt sotsiaalselt ja poliitiliselt pingestatud. Lavastuses kasutatavad kostüümid ja videolõigud illustreerivad islami ja kristluse teravat konflikti, lavakujundus on religioossetest sümbolitest tiine. Multifunktsionaalsed ekraanid loovad aja ja ruumi kontiinumi, mille abil moodustavad surm, ülestõusmine ja sünd suure ime. Schlingensief lõhkus selle lavastusega kõiki Beiruti festivali traditsioone, pakkudes vaatajatele siiski suure, vastakaid tundeid tekitava elamuse. (Rorrison 2010) 

2008. aasta alguses diagnoositi Schlingensiefil kopsuvähk ning juba sama aasta lõpus peegeldus tema diagnoos lavastuses „Hirmu kirik minu sees oleva võõra näol“ („Eine Kirche der Angst vor dem Fremden in mir“). Etendused toimusid kirikus, mille löövi oli lavastaja paigutanud suure kõrgahju. Eesmärgiks oli eneseanalüüs: Schlingensief võttis end publiku ees „alasti“ ning mõtiskles oma suhte üle religiooni ja kirikuga ning valas endast välja valu, mida vähk talle põhjustas. (Rorrison 2010) Üleüldiselt oli kunstnik oma haiguse suhtes väga avameelne, pidades temaatilist blogi (schlingenblog.posterous.com) ning avaldades raamatu „Taevas ei saa olla sama kaunis kui siin!“ (Hier Kanns im Himmel gar Nicht Sein!).  Cristoph Schlingensief suri 49-aastaselt 2010.aasta augustis. 2011. aastal sai Schlingensief postuumselt Veneetsia biennaali kõrgeima auhinna Kuldse Lõvi kategoorias „parim rahvuslik paviljon“. Saksa paviljon oli muudetud kirikuks, kus Schlingensief altaripoisina teenis, et esitleda seal „Fluxus Oratariot“, mille kunstnik oli loonud pärast operatsiooni, kus eemaldati talt üks kops. Näitus koosnes röntgenipiltidest ja videotest, mis kajastasid kunstniku viimaseid võitlusi tapva vähiga.

Cristoph Schlingensief suri oma parimates aastates. Ehkki ta ise ei saa enam midagi luua, siis tundub, et tema pärimus elab saksa teatris ja kultuuris edasi. Oma sotsiaalsete teatrieksperimentidega saavutad ta suure tähelepanu, mis, tõsi küll, oli tihtilugu vastuoluline ning mitte ülemäära soosiv, kuid tundub, et Schlingensiefi looming sai neist vastuoludest ainult hoogu juurde.

 

 

Kirjandus

Briegleb, Till. Christoph Schlingensief: Portrait. Kättesaadav Goethe Instituudi kodulehelt  [http://www.goethe.de] Kasutatud 21.12.12.

Forrest, Tara 2010. Productive discord: Schlingensief, Adorno, and Freakstars 3000. Christoph Schlingensief: Art Without Borders, lk 123 – 137. Bristol: Intellect.

„Freakstars 3000“ kodulehekülg. Kättesaadav  [http://www.freakstars3000.de] Kasutatud 21.12.12.

Löhndorf, Marion 1998. Christoph Schlingensief – biografy. – Kunstforum, nr 10, lk 94 – 101.

Rorrison, Hugh 2010. Christoph Schlingensief obituary. – The Guardian, 24.08.

Scheer, Anna Teresa 2010. Passion Impossible or Man with a Mission: A Goffmanesque Intervention. Christoph Schlingensief: Art Without Borders, lk 71 – 89. Bristol: Intellect.

Schmitter, Elke 1997. Passion Impossible – 7 Tage Notruf für Deutschland. Eine Bahnhofsmission. – Die Zeit, 24.10.

Van der Horst, Jörg. Schlingensief United: Schlingensiefs Body of Works. Kättesaadav [http://www.schlingensief.com] Kasutatud 21.12.12.

Weyandt, Jost 1997. Hamburg auf Sendung: Christoph, hilf! – Berliner Zeitung, 18.10.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s