Põlvkond, kes ei saa iial “täiuslikuks”

Tantsulavastus „Ulg“,  idee ja teostus Tõnis Niinemets (Von Krahli Teater), liikumine Liis Ilula, helikunstnik Renzo van Steenbergen, tehniline teostus Revo Koplus. Esietendus 27. november Kanuti Gildi SAAL’is. Etendus kestis 45 minutit.

Ühiskonnakriitiline lavastus „Ulg“ oli Tõnis Niinemetsa soolodebüüt tantsuteatri vallas. Tõnis Niinemets on Von Krahli Teatri näitleja, kes juba teatriõpingute ajal, Viljandi Kultuuriakadeemias, tegi kaasa erinevate koreograafide lavastustes. Soololavastus oli Niinemetsa jaoks võimalus panna iseennast proovile katsetades tantsuteatri võimalusi. Lavastuse aluseks oli võetud Chuck Palahniuki raamat „Fight Club“ ja ameerika luuletaja Allen Ginsbergi looming. Ginsbergi loomingu hulgast oli valitud tema üks kuulsamaid luuletusi „Howl“ (eesti keeles „Ulg“[1]), mida kasutati eelkõige lavastuse rütmi ja atmosfääri loomiseks. Intensiivne, palavikuline, tume – neid omadussõnu võib kasutada terve lavastuse iseloomustamiseks.

Lavastus kritiseerib kaptalistliku ühiskonna mõjusid. Kavalehes on kirjutatud, et inimesed on muutunud asjade sõltlaseks ja tihti ostetakse asju, mis tegelikult pole vajalikult. Inimesed justkui arvavad, et ilusad asjad muudavad neid ise ka ilusamaks. Niinemets lähtuski Palaniuk’i raamatut kasutades kahest detailist: kapitalismi kriitikast ja kapitalismi depresiivsest mõjust inimesele, mis lavastuses väljendub unetuse teema kaudu. Tõnis Niinemetsa mitmetasandiline tegelaskuju on tema enda põlvkonnakaaslane, kes kannatab unetuse all. Tema enda põlvkonna all pean silmas (ka kavalehes mainitud) põlvkonda, kes ei ole läbi elanud suuri sõdasid ning kelle suurim vaenlane on eesmärgitust „tõmblemisest“ põhjustatud depressioon.

Etendus toimus Kanuti Gildi SAALi Püha Vaimu SAALis, mis avati 2012. aasta veebruaris residentuuride sarjaga RESIDENT 2012.  Püha Vaimu SAAL on mõõtudelt väike black box, mis asub põhisaali kõrval. „Ulg“ oli lavastus, mille ühe õhtu publikuks oli umbes  20 inimest ning seetõttu olid kõik etendused ka välja müüdud. Lava kujundus oli üpris minimalistlik – lava tahaplaanil oli loodud tellingute võrgustik ning lava esiplaanile oli paigutatud jõusaalist tuttav jooksulint. Saali mõlemale küljele oli kinnitaud suur must kangas, kus ultravioletvalguses muutusid nähtavaks ostunimekirjad. Ostunimekirjad asjadest, mida inimese hing ihaldab. Ostunimekirjad sümboliseerisid minu jaoks tegelaskuju väärastunud vahendeid oma eksistentsile eesmärki otsida.

Etendus algas hetkest, mil publik saali sisenes. Niinemetsa tegelaskuju askeldas oma kahe kassettmagnetofoniga põlvili maas lava vasakus ääres ja ei pannud publiku saabumist ja saalis viibimist juskui tähelegi. Kassettmagnetofonidest kostus vaikselt kõne, mida pingsalt kuulata üritati. Üks magnetofonidest asetati lava tahaplaanile, mis lõid kujutluse alateadvuse või mitme isiku viibimisest saalis. Selline isiku kahestumise motiiv langeb kokku unetuse teemaga, kus teisenenud teadvuseseisund muudab tegelikkuse unenäoliseks, pigem ettekujutluseks kui reaalseks olukorraks. Tegelaskuju alateadvus justkui üritas leida lahendust, põgeneda sellest orjastavast ühiskonnast, kuid väliselt üritas ta ennast ja enda kodu täiuslikuks muuta.

Etenduse esimene pool keskendus rohkem sõnale, kuid terve lavastus oli üles ehitatud kordustele nii sõnas kui liikumises. Sõnaline osa oli lavastuse selguse huvides. Samas Niinemets ise arvab, et ta ei oleks ilma sõnata laval nii kaua nii huvitav, millele võib muidugi vastu vaielda. Lavastuses jäid lõpuni kõlama Palahniuki teosest võetud fraasid: Et ma ei saaks iial valmis. Et ma ei jääks iial rahule. Et ma ei saaks iial täiuslikuks. (Palahniuk 1996: 55) Sõna ja liikumise kordused lõid erilise pingelise ja tumeda, midagi enesele sisendada üritava atmosfääri. Liikumise kordused avaldusid esimesena jooksulindi stseenis, kus tegelane üsna pikka aega lihtsalt lindil jooksis. Närvilise pilgu, rahutu oleku ja põgeneda üritava, kuid samas paigale jäävale tegelasele tuli lõpuks appi muusika. Renzo van Steenbergi helikujundus lõi rütmi, milles tegelane oma jooksurütmi aeg-ajalt muutes eksles, otsides seda õiget ja parimat viisi edasi liikumiseks.

Huvitav stseen nii koreograafia kui näitleja füüsilise vastupidavuse poolest oli nö treeningkava tants. Tantsuelementideks olid rütmiline liikumine, mis polnud esteetiliste kaunistustega, pigem loomulikku treenigkava imiteeriv. Liikumine toimus tellingutel, kus tegelane oleks justkui tavalise kehalise kasvatuse tunnist tuntud jõuharjutusi teinud. Seda treeningkava saatis lindistus, kus olid kuulda mütsud ja hingeldamised ajaliselt kõige kiirema ja perfektsema treeningkava sooritamisest. Seda linti kuulates kordus treening nii kaua, kuni näitleja oli lõpuks füüsiliselt täiesti kurnatud. Iga uus sooritus pidid mahtuma ajaliselt lindilt kuuldava sooritusega. Selline tormamine ja lõpuks ebakorrektne treeningu sooritus viis meid tagasi fraaside juurde:  Et ma ei saaks iial valmis. Et ma ei jääks iial rahule. Et ma ei saaks iial täiuslikuks. Stseen sümboliseeris minu jaoks millegi tagaajamist, mis ei ole tegelikult oluline. See oli justkui mõttetu tõmblemine asjade ja raha nimel, mis lõpuks siiski inimest ei rahulda ega õnnelikuks ei tee.

Minu jaoks tundus etendus juba enne nägemist põnev, kuna olen nii Palahniku kui ka Ginsbergi loominguga tuttav. Kahtlemata oli see eelis ning aitas paremini laval toimuvat mõista. Selline sõna ja tantsu koostööl valminud etendus tutvustas mulle tantsuteatri võimalusi, mida ma varem näinud ei olnud. Samas tekitas lavastus kahetisi tundeid. Soololavastus on juba selline vorm, kus näitleja isiksus on tugevalt esil ning paljudele inimestel võib etendus juba sellepärast meeldida, et laval olev näitleja on neile sümpaatne. Seepärast üritasin võimalikult neutraalselt etendust vaadata, et kõrvale lükata näitleja kui isik ning keskenduda tema tegelaskujule.

Üldiselt tundus mulle, et tegemist polnud siiski tavapärase tantsuetendusega, kuna kesksel kohal oli etenduses siiski füüsilise vastupidavuse proovilepanek kindlaks määratud liikumisega. Sisu teades, sai liikumisega suhestuda, kuid saalist väljudes kuulsin pealt ühe külastaja juttu, kes arvatavasti polnud enne kavalehte lugenud ega isegi üritanud kuidagi suhestuda: „ma võin sellist asja jõusaali ka vaatama minna“. Ilmselgelt oli tolle külastajal mõneti õigustatud suhtumine, et kas see, mida näidati oli ikkagi tants. Kaasaegne tantsuteater jätabki kõigile inimestele võimaluse ise analüüsida, mis nende jaoks on tants ja mis mitte. Arvan, et Niinemetsa soololavastus andis edasi kirjanike loomingu ja lavastaja ideid läbi huvitavate lahenduste.

 

Allen Ginsbergi luuletus „Howl“ internetis – http://www.wussu.com/poems/agh.htm

 

Kasutatud kirjandus ja allikad

Palahniuk, Chuck 1996. Fight Club. Henry Holt & Co. New York: 1996. Eesti keelde tõlkinud Tiina Randus „Kaklusklubi“. Eesti Ekspressi Kirjastus AS. Tallinn: 2006

Delta 2012. Klassikaraadiosaade Delta. Saatejuht Johanna Mängel 22.11.2012 [www] http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1512183&lang. Vaadatud 27. 11.2012

 


[1] Eesti keelde tõlkinud Tõnu Õnnepalu , ilmunud Loomingu raamatukogus:  2003/ 4-6 „Ameerika“ Allen Ginsberg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s