Kaasaegset keelt kõnelev Forced Entertainment

Jätkub välisteatri sari...

Sissejuhatus

Forced Entertainment on Inglismaal, Sheffieldis tegutsev teatritrupp, kes on olnud Inglise kaasaegse teatri lipulaev juba üle kahekümne viie aasta. Trupi lavastuste eripära seisneb selles, et iga uue tööga proovivad nad endid defineerida uuesti. Nad küsivad pidevalt, mida tähendab etendus, millistest komponentidest see koosneb ja kui midagi ära võtta, kas ikka on tegemist etendusega. Samuti huvitab neid, kes on näitleja, mida ta teeb ja tegema peab, et olla huvitav või igav ning mida kujutab endast näitleja ning publiku vaheline suhe. Selle tõttu leidub Forced Entertainmenti repertuaaris eriilmelisi lavastusi. Esimesed tööd olid tähenduslikult ülekuhjatud, kasutati palju multimeedia vahendeid, nagu projektorid ja videokaamerad. Sealt edasi võeti omaks stiliseeritud minimalismi, kus puudub konkreetne narratiiv ning lavateos põhineb ühel kindlal kontseptsioonil.

Trupi ainus lavastaja ning kunstiline juht on Tim Etchells. Lavastused sünnivad grupitööna. Forced Entertainmenti trupp on niivõrd homogeenne, et terves repertuaaris on mänginud aastate vältel ühed ja samad inimesed. Sellegipoolest ei ole tegijad tingimata aheldatud konkreetse trupp külge. Iseseisvate kunstnikena on liikmed vabad järgima oma püüdlusi, sest peale töö Forced Entertainmentis, teevad näitlejad kõrvalprojekte või osalevad teiste truppde töös.

Prooviprotsessis kasutatakse peamiselt improvisatsiooni, ettekirjutatud teksti kasutatakse harva. Pigem koostatakse tekst proovide ning improvisatsioonide käigus ning siis hiljem kinnistatakse, kasutades üleskirjutatud märkmeid või videomaterjali. Tekstiga käiakse vabalt ringi ning selles võib märgata pigem assotsiatiivsel kujutlusel põhinevat ülesehitust kui kindlat loogiliselt seotud tervikut. Näiteks võib tekst koosneda pikkadest nimekirjadest, küsimustest, ülestunnistustest, kasutada ajalehtede pealkirju või katkendeid seebiooperitest – võimalusi on palju.

Oma kestvusetendustega on nad heitnud kinda publikule ja pannud proovile iseennast. Näitlejad on nendes etendustes alati läbikukkumise piiril, mis muudab etenduse ehtsamaks. Etenduse jooksul langevad maskid ja esineja paratamatult näitab ennast rohkem iseendana kui klassikalistes lavastustes, kus näitlejal on roll ja karakter, kelle taha ennast peidetakse. Sellisel juhul muutub näitleja haavatavaks. Etendustes on alati kohal riskifaktor. Ebaõnnestumised on üks olulisemaid allikaid, mille kaudu tegijad õpivad ning saavad inspiratsiooni.

Ajalugu

Forced Entertainment asutati 1984. aastal Põhja-Inglismaal Sheffieldis. Kaheksakümnendatel oli kannatas Sheffield kõrge töötuse käes. Sellest hoolimata oli seal küllaltki suur loominguline kogukond. Asutatava trupi liikmeteks olid Exeteri draamakooli õpilased, kes otsustasid pärast kooli lõpetamist koos töötama hakata. Nende hulka kuulusid Tim Etchells, Richard Lowdon, Robin Arthur, Susie Williams, Cathy Naden, Huw Chadbourn ja administraatorina Deborah Chadbourn. Esimeste lavastuste ühiseks nimetajaks oli filmilikkus ja lugude fragmenteeritus. Alates lavastusest „Jessica in the Room of lights“ hakkas trupi tuntus vähehaaval kasvama. Järgnevad lavastused „Set-up“ ja „Nighthawks“ läksid juba tuuridele üle terve Inglismaa. (Helmer 2004: 27-33)

1986. aastal etendus „(Let the Water Run its Course) to the Sea that Made the Promise“, mis oli esimene Briti Kunstide Nõukogu rahastatud projekt. Selle aja jooksul oli grupisiseselt katse-eksitus meetodil võetud vastu otsuseid, millest olulisem oli, et Tim Etchells ei astu näitlejana üles enam üheski projektis, vaid lavastab kõik järgnevad tööd. See ei tähendanud, et trupi kogu loominguline juhtimine oleks muutunud autoritaarseks, vaid vastava asjaolu tingis soov inimeste loomingulist potentsiaali paremini ära kasutada. Aeg-ajalt liitus Etchellsiga üks või kaks liiget trupist, kellega moodustati lavastusprotsessi sisene alagrupp, kuna väiksema grupiga on võimalik kiiremini jõuda konkreetsete otsusteni. (Helmer 2004: 30–33)

Let the Water Run…“ oli murdepunktist noorele teatritrupile. See sai positiivset vastukaja kriitikutelt. Tehti esimene suurem Inglismaa ringreis. Samuti saadi esimesed kutsed esinemiseks välismaal. Lavastus tegeles subjektiivse linnakogemusega ning selle lahtimõtestamisega. Tim Etchellsi kirjutatud fragmentaarset teksti mängiti maha lindilt. Näitlejad kasutasid suhtlemiseks väljamõeldud keelt, mis koosnes sosinatest, pobinatest, ulgumisest ja nuuksetest. Prooviprotsessis võeti omaks vaba assotsiatiiv-improvisatsiooniline meetod, mis aitas ehitada raamistikku elusale ja mängulisele etendamisstiilile. Tegeleti näitleja küsimusega performatiivses ruumis. Näitlejaid oli laval neli ning nad olid kogu aeg pildis, isegi siis, kui nad ei osalenud aktiivselt stseenis, vaid vaatasid tegevust pealt või liikusid ühest stseenist teise. See lõi omamoodi kahetasandilise lava. Üks pool oli selline, kus tegutsetakse aktiivselt ja mänguliselt ning teine pool, mis oli passiivne, kus näitleja pole rollis, vaid puhkab. (Helmer 2004: 34–37)

Järgmise lavastusega „200 % and Bloody Thirsty“ ilmnes nii palju probleeme, et esialgne ringreis tuli ära jätta. Sel ajal lahkus trupist Huw Chadbourne ja Susie Williams, kuid asemele tuli Terry O’Connor ja paar aastat hiljem Claire Marshall. 1987. aastal nägi Forced Entertainmenti teatritrupp Wooster Groupi etendust „L.S.D. (Just the High Points)“ ning saadi aru, et ollakse oma isikliku teatrikeele leidmiseks õigel teel. 1988. aastal valminud lõplik versioon lavastusest „200 % and Bloody Thirsty“ andis trupi edule suure tõuke, kuigi peavoolu teatrist erineti märgatavalt. Etendus koosnes laval tegutsevast kolmest joodikust, kes mängivad läbi sündmusi, mis on seotud nende ühise sõbra kujuteldava surmaga, nagu nende alaline kordamine aitaks tuua selgust või tõde. Ühe loo variatsioonid algavad mängimisest kinniseotud silmadega, kuni ülikiire tempoga kordamiseni. Pärast seda tööd süveneti üha enam postmodernsele teatrile omaseks saanud väljendusvahendite katsetamisse. Iseloomustavateks märksõnadeks sai tähenduse kihitamine, kõrvutamine, kollaaž ja intertekstuaalsus. (Helmer 2004: 37–43)

Aastatel 1993–1996 hakatakse katsetama kestvusetenduste vormiga. Samuti hakatakse tõsisemalt tegelema oma loomingu jäädvustamise ning kommenteerimisega. Esimene kestvuslavastus kandis pealkirja „12 am and Looking & Down“ ja kestis 11 tundi. Lavastuses kasutati üht lõiku varasemast lavastusest „Emmanuelle enchanted“ ning muudeti see ülipikaks. Lava on täis kuhjatud second-hand riideid ning papist silte tegelaste nimedega. Minimaalsed vahendid, millega luuakse tegelane ning tema ümber vihjeline fiktsionaalne maailm. Siltide peale oli kirjutatud üldistavad nimed, nagu gei politseinik, purjus mees karjumas kuu peale, noor kosmonaut (hirmunud), alkeemik, surm ise, telepaat (12 aastane), kellegi poeg, stalinistlik despoot, habemega naine, eimillegi kuninganna, igavene jobu jne (Etchells 1999: 143–146). Etenduse lihtsus ja kestvus hakkasid töötama etenduse kasuks. Mitmekihiliste korrastatud kaose moodi lavastustega tuli paralleelselt trupil välja ühel printsiibil põhinevad kestvusetendused, nagu „Speak Bitterness“, mis koosnes lõpututest ülestunnistustest, „Quizoola“ – kuus tundi küsimusi ja vastuseid, 24-tunni etendus „Who could sing a song to unfrighten me?“ ja pidevate katkestustega lugude jutustamisest koosnev „And on the Thousandth Night…“ (Helmer 2004: 51-57) 1998. aastast alates on Forced Entertainmentil juba välja kujunenud iseloomulik teatrikeel. Keel, kus pole keelereegleid ning tähendused ja vaatepunktid on alaliselt nihkuvad.

Töömeetod

Forced Entertainmenti lavastused muudab omapäraseks nende töömeetod. Uue lavastuse idee võib tulla ükskõik kus kohast. Samuti pole kindlat reeglit, kuidas alustatakse proove. Improvisatsiooni lähtepunktiks võib olla leitud objekt, ruum kontseptsioon, muusikapala, stseen filmist, kuuldud dialoogikatkend, kostüüm jne. Etchellsi jaoks on improviseerimine tihedalt seotud sellega, millega tegelevad lapsed – vabas vormis mängimisega.

Hea improviseerija peab tähelepanelikult jälgima, mida teised inimesed laval teevad ja enamiku ajast oma lavapartneri väljapakutud ideedega kaasa minema. Samas peab tundma ära olukorra, kus on vaja omalt poolt midagi stseenile juurde anda, isegi kui see võib partneri segadusse ajada. Proovides kasutatakse videokaamerat. Salvestatud improvisatsioonid vaadatakse hiljem üle, et filtreerida vajalikud ning ebavajalikud osad ning analüüsida, mis etenduse kontekstis töötaks, mis mitte. Jääb mulje, et lavastuse lõppvariant on kuskil sügaval inimeste sees juba ammu peidus olnud ning proovide, arutluste, järjepideva töö käigus kaevutakse kiht-kihilt muudkui sügavamale, kuni manifesteerub etenduse lõplik variant. (Etchells 1999: 64–68)

Forced Entertainmenti näitlejate moto on: „Mine liiga kaugele.“ Põhimõte seisneb selles, kui mängimisega minnakse liiga kaugele, siis murtakse piir lavareaalsuse ja päriselu vahel. Eelkõige toimib vastav situatsioon kestvuslavastustes või laval etendatavates ohtlikes situatsioonides, kus on võimalus, et keegi saab päriselt haiget. Näiteks lavastuses „Club of No Regrets“ teibitakse pantvangistseenis kaks näitlejat toolide külge ning lõpuks kukuvad nad toolidega ümber. Vastukaja etendusele oli positiivne, vaatajatele meeldis karm, rohmakas brutaalsus, mis prevaleeris atmosfääris. Etendustes mängitakse publikuga ligimeelitamise ja eemaletõukamise mängu. Ta on samavõrd etenduse osa kui näitlejad laval. Publik ei saa jääda passiivseks, sest omamoodi on tema esile kutsunud selle, mis laval toimub. Lugu, mida jutustatakse, sünnib sel hetkel, kui publik on saalis. (Etchells 1999: 64–70)

Näitlejatele meeldivad füüsilised raskused ja keerulised olukorrad, sest need on päris. Näiteks on näitlejate väsimus reaalne takistus, milega tuleb tunde kestval etendusel toime tulla. Sealjuures ei tohi karta ebaõnnestumist. Etchellsi jaoks on läbikukkumine nii oluline teema, et ta on loonud Ebaõnnestumise Instituudi (Institute of Failure ingl k), kus ta defineerib ebaõnnestumist ning kogub sellega seotud teoreetilisi tekste ning teooriaid. Forced Entertainmenti näitleja laval peab olema samal ajal laps, täiskasvanu, näitleja, lavastaja, improviseerija, aga samal ajal reeglitest täpselt kinni pidama, olema mänguline, samas konkreetne.

Tomorrow’s Parties

A: Või tulevikus on ainult üks hiigelsuur linn, mis katab terve ookeani, mäed, metsad, kõrbed ja kogu maa on üks suur laiuv linn, nii et lõpuks elavad kõik inimesed lõpuks ühes ja samas paigas.

B: Või tulevikus tuleb üks hästi suur sõda ja kõik inimesed peavad hakkama elama sügaval maa all.

2011. aastal esietendunud lavastus „Tomorrow’s Parties“ tegeleb inimkonna tuleviku küsimusega. Seda lavastust mängiti 2012. aastal teatrifestivali Baltoscandal raames. Seal nähtud etenduse põhjal teen omad järeldused teatritrupi kasutatavast lavakeelest. Etenduses pannakse publik vastamisi tohutu hulga tulevikustsenaariumitega. Utoopilistest ja düstoopilistest maailmanägemustest on pandud kokku lugude kogumik, kus oletused varieeruvad realistlikest ja isiklikest täiesti vaba fantaasialoominguni. Mängitakse mõttega, mida inimene ootab tulevikult, millised võimalused seal avanevad. Inimfantaasiat on tulevikunägemused alati paelunud. (Tomorrow’s… 2012)

Esteetika poolest põhineb lavastus lihtsal kontseptsioonil. Minimalismi on järgitud nii näitlejate mängustiilis kui ka visuaalses pooles. Kaks näitlejat – mees ja naine seisavad keset lava kaubaalusel. Nad on riietatud igapäevaselt, aga viiskalt. Naisel on seljas tumesinine kleit ja pruunid kingad. Mehel on seljas pruun pintsak, kollane polosärk ning pruunid püksid. Näitlejaid raamistab kahe pikema posti vahelt jooksev pikk rodu värvilisi lambipirne, mis jätavad odava mahajäetud tsirkuse mulje. Etendus algab sõnadega: „In the future…“. Ning iga järgnev repliik partnerilt algab sõnadega: „Or in the future…“, millega arendatakse partneri kujutluspilti edasi, saades inspiratsiooni mõnest konkreetsest sõnast, mida eelmine ütles, või vastupidi: lõhutakse partneri tekitatud kujutluspilt täielikult. On näha, et näitlejad kuulavad tähelepanelikult üksteise räägitud juttu ning mõtlevad aktiivselt kaasa, milline tulevikustsenaarium järgmisena publiku silme ette manada.

Tomorrow’s Parties“ loob mõttelise silla Forced Entertainmenti varasema kestvuslavastusega „And on the Thousandth Night…“. Lavastuse idee tuli soovist rääkida lugusid, mida põrgatatakse partnerite vahel edasi ja tagasi. Prooviprotsessi jooksul kirjutati palju toredaid lugusid, aga need ei hakanud esmapilgul omavahel klappima. Seetõttu otsustati hakata improviseerima ja leiti, et selline esitlusviis on lavastuse jaoks kõige sobilikum. Erinevalt varasemast kestvusetendusest on selle etenduse puhul jäädud teatud konventsionaalsetesse teatri piiridesse. Etendus kestab umbes poolteist tundi, aga selle ajavahemiku jooksul esitatud lugude hulk on tohutu. Kõneldavas tekstis on viidatud praktiliselt kõikidele kahekümnenda sajandi tähtsamatele ulme ja fantaasiateostele, alustades Asimovist ja H. G Wellsist lõpetades vendade Wachowskite ja George Lucasega. Samuti esitatakse tulevikustsenaariume, mis tunduvad realistlikud, kus eksisteerib tugev seos tänapäeva majandusliku ja poliitilise kliimaga. Näiteks selline variant, et tulevikus ei ole enam suuri sõdu, aga palju väikeseid kohalikke sõdu vaesemates riikides, mille kaudu suurriigid panevad paika omavahelised suhted – kaotused pole suured, aga pikapeale selline seisund kurnab inimesi ja riike. Teisest küljest räägitakse lugusid, mis on ülepaisutatult fantastilised ja täis huumorit. Näiteks lugu, et tulevikus on kontoritöötajatel sisseopereeritud mobiiltelefonid ning automehhaanikutel on käte asemel mutrivõtmete ja kruvikeerajate komplektid. Selle tõttu muutub töökohtade vahetamine väga keeruliseks, kuna see nõuab liiga palju operatsioone.

Teose mõte ei tule välja ühest konkreetsest loost või nägemusest, vaid sellest, kuidas need asetuvad konteksti, suhtesse teiste lugudega. „Tomorrow’s parties“ mängib isikliku, intiimse, traagilise, groteskse ja koomilise vastandamisel. Lavastaja Etchellsi meelest paljastuvad tulevikku vaadates inimkonna tänased hirmud ja ihad, mis manifesteeruvad tulevikuunelmates (Tõnson 2012). Forced Entertainmenti lavastus ei ole üheselt mõistetav ega anna konkreetset tõlgendamisvõtit. Seetõttu hakkab etenduse tekst kõnelema tihedamalt vaatajaga isiklikul tasandil, kuna seal puudub narratiiv, mida mugavalt kõrvaltvaataja rollis nautida. Sama asja tõttu võivad publiku reaktsioonid ning retseptsioon varieeruda ühe etenduse puhul väga erineval skaalal.

Alates aastast 1984 on Forced Entertainmenti teatritrupp kahekümne kaheksa aasta jooksul loonud 36 täismahulist teatrilavastust, rääkimata installatsioonidest, filmidest, fotodest ja kohaspetsiifilistest töödest ning jätkab oma teekonda etenduskunstide vallas (Project Index 2012). Tekib küsimus, kui kaua on võimalik trupi tööd veel näha. Tegijad on üheskoos üles kasvanud ning vanemaks saanud. Kuna nad ei uuenda oma truppi, siis on võimalik, et kogu trupp läheb ühel hetkel kollektiivselt pensionile. Kui kauaks jätkub Forced Entertainmentil loomingulist ja füüsilist potentsiaali, et omanäolist teatritööd jätkata?

Kasutatud kirjandus

Etchells, Tim 1999. Certain Fragments. Contemporary performance and Forced Entertainment. Routledge. New York.

Helmer, Judith, Florian Malzacher (ed.) 2004. Not Even a Game Anymore. The theatre of Forced Entertainment. Das Theater von Forced Entertainment. Alexander Verlag. Berlin.

Project Index 2012. Forced Entertainment. http://www.forcedentertainment.com/page/ 144/Tomorrows-Parties/132 (21.12.2012)

Tomorrow’s Parties 2011. Forced Entertainment. http://www.forcedentertainment.com/page/ 144/Tomorrows-Parties/132 (21.12.2012)

Tõnson, Margit 2012. Baltoscandali peaesineja: võim on alati kõige keskmes! http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/baltoscandali-peaesineja-voim-on-alati-koige keskmes.d?id=64637050&com (21.12.2012)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s