Popkorn sai valmis, kas inimesed ka? (Kompanii Nii lavastuse „Pung“ analüüs)

Kaks tüdrukut ja neli poissi. Lisaks kitarrikast, laud ja mikrofon. Etendus algab, noored seisavad, enesekindlad pilgud publikusse suunatud. Plaksutavad nätsu ja teavad endast ning maailmast justkui kõike.

Need kuus noort tantsijat tulevad vabakutselise Eesti koreograafi ja lavastaja Renate Valme kokku kutsutud trupist Kompanii Nii. Valme on lõpetanud 2002. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafina, teinud nii monolavastusi („Second Land“), koostööd draamanäitlejatega („MESTA“, „Salapärased kõlad nii norskavas öös“), esinenud mitmetel välisfestivalidel ja pälvinud tunnustust ja tähelepanu siit ja sealtpoolt piiri. Talle on huvi pakkunud tantsu ja teatri süntees – nii mõneski lavastuses on põimitud  liikumine visuaalse ja verbaalse väljendusega. Sedasama lähenemist on edastanud ka Renate Valme 2004. aastal asutatud tantsu- ja teatristuudio Dreek. Dreek stuudio eesmärgiks on arendada igaühes peituvat eneseväljenduse potentsiaali ning samas õppida uut ka teistest valdkondadest – peale tantsu ka teatrist, muusikast, videost. Kuna stuudio liikmed on enamasti koolinoored, on Eestisiseselt esinetud ja mitmel korral laureaadiks tuldud nii Koolitantsu festivalil, kuid 2010. aastal ka Saaremaa miniteatripäevadel. Alates 2010. aastast on stuudio tegevus suunatud kõikidele vanusegruppidele, tunnid toimuvad taseme järgi. 2012. aastal kutsus Renate Valme aga kokku uue teatrikoosluse – kompanii Nii. Värskelt loodud füüsilise trupi esmalavastus on „Pung“ (esietendus 14. Novembril 2012 Tallinnas, Okasroosikese Lossi mustas saalis), näitlejateks needsamad neli poissi ja kaks tüdrukut kellest eespool juttu – Taavi Rei, Mark-Jakob Otsa, Hannes-Martin Eenmaa, Madis Mäeorg, Liisa Tetsmann ja Maarja Roolaht. (Renate Valme kodulehekülg)

„Pungi“ vorm on mänguline ning katsetav. Keskendutud pole niivõrd tantsule, kui füüsilisele teatrile, millele viitab ka trupi määratlus. Kasutatakse nii kordust kui ka sünkrooni, samuti torkab silma tasakaalu jagamise meetod ning mäng erinevate tasanditega. Ühes stseenis näiteks turnib kontsakingades kitarrikastiga tütarlaps meeste selgadel, kes liiguvad ja kohanduvad vastavalt tüdruku vajadustele, kaitstes teda maad puudutamast ja kukkumast. Mehed ise väljendavad rahuliku tütarlapse vastandina rikkaliku miimikaga väsimust ning füüsilist raskust ja valu, surudes selle siiski tütarlapse kaitsmiseks ja heaoluks alla. Mõni stseen edasi saabub lavale tüdruk, puusade ümber lai „seelik“, riide alt paistab aga ka teine paar jalgu, mis hiljem selgub, kuuluvad tüdrukule, kes oli klammerdunud kaaslase külge, moodustades sel moel elava riideeseme. Sellised tasakaalu jagamise võtted tekitavad nii mõnigi kord otsese paralleeli Ameerika Ühendriikide kaasaegse tantsu trupi Pilobolusega, kelle meeldejäävat, omapärast ning eksperimentaalset stiili iseloomustab just inimkeha võimekuse ja kasutusala piiride kompamine läbi enneolematu kehatunnetusviisi ja oma tantsukeele, mille üheks elemendiks on just raskuse jagamise põhimõte. Piloboluse lavastustes põimuvad elemendid võimlemisest, tegevuskomöödiast ning huumorist. Erinevate elementide sümbioosi on tunda ka lavastuses „Pung“. Mõned stseenid on tantsulisemad, teistes puudub tants ja liikumine üldse, või tekivad paralleelid hoopis muusikali või kontsertiga. Lavastus jääb meelde humoorikate ning leidlike lahenduste tõttu. Lavastuse ühes algusstseenidest võtavad kaks poissi sünkroonis endalt kiht kihi haaval üha uusi riideid seljast, mille alt tulevad välja suusaülikonnad. Osatäitjad imiteerivad suusatamist, siis võtavad ka selle kihi seljast, mille alt ilmuvad välja igapäevased püksid ja triiksärgid. Ühes lavastuse leidlikematest  stseenidest tulevad tantsuplatsile poiss ja tüdruk ning hakkavad seltskonnatantsu tantsima. Stseeni muudab tavapäratuks ja segadust tekitavaks aga see, et tüdruku rastapatsides pikad juuksed on pandud näo ette patsi, ka riided on tagurpidi seljas, mis jätab mulje tagurpidisest kehast, andes tantsule kui ka tegelaste lähedusstseenidele humoorika võtme. Keha kasutatakse kui nukku või voolimismassi. Just seetõttu muudavad  igapäevased tegevused ja liikumised, mida on vürtsitatud väikeste üllatuste ja ebakorrapärasustega, lavastuse omapäraseks ja meeldejäävaks.

Lavastaja Renate Valme on määratlenud lavastust tragikomöödiana, justnagu elu isegi on enamasti tragikoomiline. Läbi tragikoomilise, eneseiroonilise, kuid siiski helge mängulisuse räägib lavastus suureks kasvamisest. Vastupidiselt suureks saamise ja eneseotsingute arusaamast kui pidevast ängist, närvilisusest ja suutmatusest iseendaga toime tulla, jääb mõningase pungi taustalt pinnale helgus ja raskuste ületamine. Kuigi stseenide vahel puudub lineaarne seotus ning füüsilisele teatrile omaselt puudub võimalust nähtut üheselt tõlgendada, mõjub lavastus terviklikult, kandes edasi läbi mõningate meeleolumuutuste ühtset ideed. On punki ja rokki, hellust ja siirust ning vägivalla ja armastuse vahel pendeldamist. Soorollidesse ja soolisusesse suhtutakse lavastuses vabalt. Üheks eredamaks näiteks on intiimne stseen, kus lava keskel on kaks meest, kes silitavad hellalt teineteist, seejärel hakkavad üksteisele tuimalt, silmgi pilkumata, kõrvakiile andma, lõpuks tarduvad aga siiski suudluses. Ka kõik ülejäänud tantsijad koonduvad ühtsesse puntrasse, trügides ja nügides ning olles pidevas füüsilises kontaktis. Kõiki ja kõike musitades võetakse seljast särgid, misjärel vahetatakse hoopis kaaslastega riided. Poisteriietes tüdruk ja poisteriietes poiss on lava keskel ning kordub õrnuse- ja vägivallastseen. Vaatamata sellele, et esimest korda olid laval kaks poissi, teine kord poiss ja tüdruk, kuid mõlemad meesteriietes, kaldus stseeni fookus kõrvale soorollidest ja oma- või vastassoolisega käitumisest. See on inimeseks, mitte niivõrd meheks või naiseks kasvamise lugu. Pinnale kerkib noorusaja segadus ja vastuolud iseeneses, füüsilise ja vaimse tasakaal või tasakaalutus ning otsingud.

Armastuse ja vihkamise järel koondutakse üksteise otsa ronides ja külge klammerdudes ühtsesse punga, mis tundub, et on peagi valmis avanema. Rahutus ja vastuolud on taandunud või ehk isegi lõplikult kadunud. Lavastuse finaalis ehitatakse riietest jõgi ja telk, korjatakse kokku kive. Oma elu alustamine ellujäämislaagris on saabunud, sellega koos ka vähemalt pindmine rahulolu, usun et ka sisemine. Ühiselt lõkke ümber istudes hakkab muusika saatel potis popkorn plaksuma ja suure kaarega välja lendama. Iga tükk maandub omas kohas. Aga pesast välja lennanud noored? Vast on nemadki avanenud ja oma koha selles maailmas leidnud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s