Sotsiaalselt tundlik DV8

Kuna Tartu Ülikoolis on kätte jõudnud sessiperiood, on valminud ka hulk teatriteadust puudutavaid kirjutisi. Mõned tudengid on nõustunud TÜL-i blogisse oma teatriajalugu III esseed üles riputama. Aine käsitleb maailmateatri lähiajalugu ning kõik valisid oma teema ise. Tööd on küllaltki mahukad, kuid teatriajaloo ja välisteatri huvilistele kindlasti põnev lugemine. Teen ise siinkohal meie väikese sarjaga algust ja loodetavasti tuleb sellele lähiajal vähehaaval ka lisa.

 

DV8 Füüsiline Teater (DV8 Physical Theatre) on inglise teatritrupp, mis asutati 1986. aastal Londonis. Sellest ajast on teatri eesotsas olnud Lloyd Newson, kelle juhtimisel kombineeritakse julgelt sõna ja tantsu. Newson on lavastanud kõik DV8-i lavaprojektid ja kasutab alati teda isiklikult puudutavaid ühiskondlikke teemasid. 25 tegevusaasta jooksul on sotsiaalsus DV8-i töödes püsivalt terav olnud, tihti käsitletakse just tabusid. Lisaks füüsilisele on DV8 seega tingimata sotsiaalne (tantsu)teater. Raamatus „100 aastat moderntantsu“ defineerib Heili Einasto sotsiaalset tantsuteatrit: „Esiplaanil on ühiskonnakriitilisus, sotsiaalsete küsimuste üle arutlemine, soorollide lahtimõtestamine ja nende konventsionaalsuse kritiseerimine. Iseloomulik on liikumise väljenduslikkus, sotsiaalsete ja kultuuriliste ilmingute vaatlemine ja paljastamine, peaaegu äärmuseni viidud füüsiline ja emotsionaalne pinge, kordused“ (Einasto 2000: 222). Trupi kodulehel on DV8 Füüsilise Teatri kunstiliste taotlustena toodud välja eesmärk võtta nii esteetilisi kui füüsilisi riske, murda maha tantsu ja teatri vahelised takistused ning eelkõige anda oma ideid ja tundeid edasi võimalikult selgelt ja vähenõudlikult. Nad soovivad jõuda võimalikult laia publikuni, olles samaaegselt nii radikaalsed kui ka ligipääsetavad. (DV8 Physical Theatre.) Käesolev essee püüab kaardistada teemasid, mida DV8 veerandsaja aasta jooksul oma töödes on kasutanud, ja vaadelda ka viise, kuidas nad seda on teinud.

Soorollid

Kogu tegutsemisaja jooksul on DV8 välja toonud vähem kui 20 lavastust. Prooviprotsessid on pikad, kaua kogutakse materjali ja mõtestatakse oma tegevust, et keskne idee võimalikult selgelt ja mõjuvalt esile tõsta. Lisaks osalevad igas projektis uued etendajad, Newson ise valib kõige sobivamad inimesed, olgu nad siis tantsijad, näitlejad või lausa tsirkuseartistid. Teemad on alati valusad, kuigi nende esitus võib olla ka koomiline. Teatri mitte just liigpikka lavastuste nimekirja uurides ilmneb, et Newsonit paeluv teemadering koondub kolme suurema temaatika ümber: soorollid, inimsuhted ja poliitika. Tihti võivad need omavahel ka sulanduda, kuid näib, et teemade vaheldumine on trupi töös lineaarselt vaadeldav. Algusest peale on soorollide osatähtsus DV8-i töös väga oluline olnud, selle küsimusega on ehk kõige rohkem tegeletud, eriti just algusaegadel. Edasi on toimunud üleminek laiemalt inimsuhetele, seal hulgas ka inimese mina-pildile. Seoses homoseksuaalsusega on teater pidevalt poliitilisi teemasid puudutanud, kuid iseäranis selgelt on päevapoliitika poole pöördutud just viimase kahe lavastusega.

Esimese kümne aasta jooksul olid DV8-i tööde keskmeks soorollid ja eriti kõik homoseksuaalsusse puutuv. Naisseisukohalt võib ühe esimese lavastusena nimetada „Minu keha, sinu keha“ („My Body, Your Body“), mille aluseks on Robin Norwoodi raamat „Naised, kes armastavad liiga palju“ („Women Who Love Too Much“). Tantsu kaudu uuritakse, kuidas mees naist ja tema keha näeb. Tegeletakse ka suhetega, kuid rõhk langeb peamiselt naiste–meeste ebavõrdusele. (Samas.) Kuigi paljud soorollidega seotud lavastused keskenduvad meestele, on naiste füüsilisus neis sama intensiivne (Einasto 2000: 242). Temaatiline mehekesksus tuleneb esiteks muidugi asjaolust, et Newson näeb maailma sellest perspektiivist. Lisaks on ta avalikult homoseksuaalne ja tajunud kogu aeg geiküsimuse tabustaatust, mis 1980ndatel seostus tugevalt ka AIDS-i levikuga. Kõiki kirjutamata reegleid rikkudes tõi DV8 selle kümnendi lõpus välja just neid teemasid rõhutavad lavastused.

Esimese lavastusega tutvustatigi avalikkusele DV8-i loomingulist käekirja. „Minu seks, meie tants“ („My Sex, Our Dance“) on kahe mehe kirglik ja meeleheitlik duett. Newson esitas seda koos Nigel Charnockiga, kes on õppinud näitlejaks. Lavastus rõhutabki tantsu mõtet, mitte esteetilist või korrastatud koreograafiat, mida muidu tantsuna on harjutud nägema. DV8 Füüsilist Teatrit on kirjeldatud kui vere ja sinikate teatrit. „Minu seks, meie tants“ annab sellisest füüsilisest suunast aimu. Kaks meest püüavad armastajatena laval kontakti leida, millest tekib emotsionaalne oht või pinge. Kehaliselt vastanduvad sellele äärmiselt ohtlikud hüpped, visked, keerutused. Kohtuvad atleetlikkus ja masohhism. Etendajad võivad üksteist kas või meelega maha kukutada, kuid iga liigutus peab mõtestatud olema. (Arditti 1993.)

Soolisust rõhutavad ka palju poleemikat tekitanud lavastused „Ühevärviliste meeste surnud unistused“ („Dead Dreams of Monochrome Men“) aastast 1988 ja „MSM“ aastat 1993. Esimene põhineb osaliselt sarimõrvar Dennis Nilseni elul, kes harrastas oma ohvritega enne nende tapmist sadistlikke homoerootilisi mänge. Neli meesetendajat on taas väga atleetlikud, füüsise ja naturalistlikkuse piir viiakse maksimumini. Etendatakse nii vägivalla- kui seksistseene. Samas on lavastusse põimitud ka üksindus, iha ja usaldus – nende kaudu tekitatakse vaatajas ebamugavust, kuna ta tunneb need ära ja suudab võib-olla seeläbi Nilsenit veidi mõista. (DV8 Physical Theatre.) „MSM“ vaatleb samuti meeste seksuaalsust väga lähedalt. See tähekombinatsioon (MSM – „Men Who Have Sex With Men“) on sotsioloogiline termin, mis viitab meestele, kes seksivad meestega avalikes tualettides. Termin loodi, kuna mitmed mehed, kes seda tegid, keeldusid end homoseksuaalseteks tunnistamast. Lavastus püüab välja selgitada, miks selliseid anonüümsust eeldavaid suhteid otsitakse. Etendatakse salajaste unelmate maailma, kus kõigil on saladused. (Samas.) Need kaks lavastust on DV8-i jaoks mitmes mõttes murrangulised. Esiteks hakkas Newson rohkem sõna kasutama, varem oli ta püüdnud seda pigem vältida (Roy 2008). Lisaks tehti „MSM-i“ jaoks põhjalik uurimistöö, viidi läbi 50 intervjuud erinevate meestega, uuriti nende ihasid ja fantaasiaid. Seda võib lugeda trupi dokumentaalteatri suuna alguseks.

Inimene ja suhted

Üleminekul soorollidelt inimsuhetele võib aluseks võtta lavastuse „Sisene, Achilleus“ („Enter Achilles“), mida mängiti aastatel 1995–1998. Uuritakse taas meheks olemist, maskuliinsust, kuid samas ka meestevahelisi suhteid. Püütakse avada, miks või kuidas mehed oma ebamehelikuna näivaid emotsioone, tõelisi mõtteid ja tegusid varjavad, kuidas nad varjatud tundeid kompenseerivad. Sellest tulenevalt üritavad nad ühtlasi nii ennast kui teisi kontrollida. DV8 avab lavastuses tantsu kaudu meeste suhtlust. Loo alguspunktiks on avalikud baarid, kus meeste vahel jagatud õllepint muutub kehavedeliku või elu alguse metafooriks ning õlleklaas esindab jäikust, haprust ja läbinähtavust. Erinevate vastanduste, näiteks joobes-kaine abil tahetakse välja tuua meeste sarnasusi, mis tooks nad kokku, mitte ei asetaks neid üksteise või iseenda vastu. (DV8 Physical Theatre.)

Lavastuse liikumises vaheldub rahulik, lõtv, nii-öelda mehelik argiliikumine kiire, jõulise agressiivsusega. Kõik mehe arhetüübist erinev surutakse jõuga maha. Lavastuses on selle üheks näiteks baaris plastiliste liigutustega omaette tantsiv mees. Ta ei liigu koos kambaga, julgeb teistsugune välja näha, teistmoodi käituda. Seda ei taluta ja talle lähenetakse vägivallaga. DV8-le on kindlasti iseloomulik huumor ja „Sisene, Achilleus“ pakub seda omal robustsel moel. Mehed imiteerivad mitmel viisil suguakti – see on nende jaoks naljakas, normaalne osa nende käitumisest. Ootamatut või veidi peenemat huumorit pakub asjaolu, et allasurutaval ilmub erksavärvilise triiksärgi alt Supermehe kostüüm, mis ka toorutsejatele üllatusena tuleb. Lõpuks kantakse ta lendava Supermehe asendis kätel läbi baari õue prügikasti. Lavastuse eesmärgiks on läheneda stereotüüpsete kujude asemel personaalsemalt. Meestekamp näib küll stereotüübina, kuid ka selle siseselt hargnevad lähedasemad suhted. Kasutatud on iga etendaja isiklikku kehalist sõnavara ja kogemusi, et leida võimalus muutuda isiklikumaks, tungida alla surutud tunneteni. (Samas.)

Inimestevaheliste suhete teemaderingi sobituvad ka kaks järgmist lavastust: „Määratud meeldima“ („Bound to Please“) aastal 1997 ja „Kõige õnnelikum päev minu elus“ („The Happiest Day of My Life“) aastal 1999. Esimene vaatleb vana naise ja noore mehe vahekorda, teine uurib armastuseotsingute pahupoolt ja ideaalide võimalikkust armastuses. (Samas.) Aastatel 2000–2004 tõi DV8 lavastuse „Elu hind“ („The Cost of Living“) põhjal välja mitu erinevat lavaversiooni ja ühe filmi. Esimene neist on üks teatri ambitsioonikamaid projekte, selles osales 17 etendajat kogu maailmast. Lavastus toob ühe dimensioonina välja selle, kuidas ühiskond indiviide mõõdab ja kuidas inimene end ise hindab – kuidas ta end näeb ja milline ta tahaks olla. Inimesed kannavad maske, naeratavad, varjavad end, et neid nii-öelda ballile kutsutaks. Küsimus on aga selles, mis saab neist, kes pole perfektsed ja ei oska teeselda, kes ei sobitu ühiskonda, kuna nad ei mängi teistega sama mängu (Boden 2003).

Etendajad võistlevad laval omavahel, mõned võtted on ka räpased. Liikumine on intensiivne ja naturaalne, nagu DV8-i puhul tavaks, miski ei pea olema ilus. Kõik 17 etendajat on eripärased, Newson on nad sinna põhjusega valinud. Mõned neist on treenitud tantsijad või näitlejad, mõni väga vana, üks väga ülekaaluline ja üks jalgadeta. Laval on nad kõik võrdsed. Nad avaldavad enda kohta infot, mis võib olla tõsi, kuid ei pruugi, naerutavad vaatajaid ja panevad nad ka piinlikkusest vakatama. Teadmised igasugusest õigest ja valest ühiskonnas seatakse kahtluse alla. Publik sunnitakse kriitiliselt oma igapäevaste kontaktide üle järele mõtlema – kuidas suhtutakse inimestesse, kes ei vasta ühiskonna poolt seatud normidele.

2003. aastal luuakse Londonis Tate Modern muuseumis kohaspetsiifiline „Elamine maksab“ („Living Costs“), mis põimib algse idee ja lavastuse fragmente uue materjaliga, et muuseumi arhitektuuri avastada. Avalike ruumide läbimiseks ja avastamiseks esitatakse füüsiliselt julge ja visuaalne vaatemäng, mis koosneb tantsust, tsirkusest, videost, lindistatud ja elavast muusikast. Samal aastal tuuakse algne lavastus uuendatud kujul tagasi. Jätkuvalt rõhutab DV8, et inimesed peaksid maailma veidi teise pilguga vaatama, end ümbritsevaid inimesi ja oma elu rohkem hindama. „Hüppa, kuni saad,“ ütleb lavastuse kavaleht. (DV8 Physical Theatre.) Teatri lavastusi on filmideks muudetud ka varem, kuid Newsoni enda lavastatud „Elu hinna“ film saavutas erilise populaarsuse. Filmiversioon annab veelgi laiemale publikule võimaluse DV8-i vastuolulist esteetikat nautida. „Elu hind“ räägib kahest purustatud illusioonidega tänavaartistist. Eddie usub õiglusesse ja on alati valmis oma uskumuste eest välja astuma. David on jalgadeta tantsija, kes keeldub laskmast ühiskonna eelarvamustel endale ette jääda. Ühest küljest on atmosfäär trööstitu, Eddie ja Davidi olukord näib õnnetu, kuid mehed ei vannu alla. Lootusetud situatsioonid pöörduvad humoorikaks ja kõik on lõpuks vaid perspektiivi küsimus.

Poliitika

Kaks viimati välja tulnud lavastust liiguvad veelgi teravamate ühiskondlike ja päevapoliitiliste küsimuste juurde. Mõlemad võib liigitada dokumentaalteatri alla, lavastuse loomiseks on kasutatud arhiivimaterjale, läbi viidud hulgaliselt intervjuusid. Kajastatakse nii üksikisikute kogemusi kui tervete kogukondade, riikide valupunkte. Küsimusele, kuidas on olla Füüsilise Teatri DV8 kunstiline juht, on Newson vastanud, et nagu oleks poliitikas, aga ei pea valetama (Marshall 2012). Taas võitleb DV8 oma lavastustega õigluse, aususe, indiviidi eest. Nihkunud pole niivõrd temaatiline kese kui lavastuste loomisprotsess ja asjaolu, et püütakse inimestele veelgi lähemale tungida, nende sotsiaalset närvi tabada.

Lavastust „Kui sinuga aus (või teises tähenduses „straight“ – hetero) olla“ („To Be Straight With You“) etendati aastatel 2007–2009. Multikultuursetest etendajatest koosnev trupp lahkab taas sallivusküsimust, keskendudes seksuaalsusele ja religioonile. Newsonit ajendas selle projektiga tegelema isiklik kogemus ühelt geiparaadilt. Teda hämmastas asjaolu, et ebaõiglast kohtlemist kogenud vähemus võiks samamoodi teist diskrimineerida. Lavastus näitab islamit kui homoseksuaalsust kõige vähem sallivat religiooni. (Spencer 2008.) Kuna dokumentaalset alusmaterjali on väga palju, on ka teksti osatähtsus suurem kui ehk nende varasemates lavastustes, publikule edastatakse tohutul hulgal infot. Samas ei tehta liikumisele mööndusi, on nii plastilisust, voolavust kui ka toorest jõhkrutsemist. Tants, tekst, dokumentaalsus, animatsioon ja film sulanduvad. (DV8 Physical Theatre.)

„Kas me tohime sellest rääkida?“ („Can We Talk About This?“) on DV8-i uusim lavastus, mille alus on samuti dokumentaalne. Nüüd on teater aga jõudnud teema juurde, mis juba enne esietendust ärevust tekitas – lavastus keskendub sõnavabadusele, tsensuurile ja islamile. Uuritakse, kuidas lähiajaloo erinevad islamiga seotud konfliktid multikultuurset poliitikat, ajakirjandusvabadust ja kunstilist tsensuuri on mõjutanud. (Samas.) Nagu eelmises lavastuses, paisatakse ka siin publikusse julmi fakte ja südantlõhestavaid ülestunnistusi, mille eesmärgiks on šokeerida. Pealkiri „Kas me tohime sellest rääkida?“ viitab ka Newsoni eesmärgile tuua islam diskussiooni keskpunkti, kuna muidu ei julgeta seda vähemasti briti ühiskonnas puudutada. Lavastuses osaleb kolm progressiivset islami tantsijat ja neil oli prooviperioodi ajal raske palvetamiseks mošeed leida, kuna nende tegevust ei sallita. Islam on tabu, aga homoseksuaalsust näiteks kritiseeritakse valjuhäälselt. (Marshall 2012.)

Kokkuvõtteks

DV8-i tuum ja edasiviiv jõud on selle kunstiline juht Lloyd Newson. Tema ideedest ja muredest sünnivad lavastused, mis ärritavad, tekitavad hirmu, ebameeldivust, naerutavad, kuid eelkõige juhivad vaatajate tähelepanu ühiskonna kitsaskohtadele. Julge, toore, isegi jõhkra kehakasutusega muudetakse nende probleemide valu visuaalseks, sõna täiendab lavastustes füüsist. Eelpool välja toodud kolm DV8-i töid iseloomustavat teemat võib kokku võtta sooviga inimliku headuse ja võrdsuse järele. See võib näida idealistlikuna, kuid DV8 ei muutu kindlasti mugavaks, ei ilusta midagi. Laval avatakse maailm kogu selle koleduses ja alles siis hakatakse selles peituvat ilu otsima.

Allikad

Arditti, Michael 1993. DV8 tread a fine line between athleticism and masochism. Their new work, MSM, goes one step further. – The Independent. Kättesaadav: http://www.independent.co.uk/arts-entertainment/dance–at-the-theatre-of-blood-and-bruises-dv8-tread-a-fine-line-between-athleticism-and-masochism-their-new-work-msm-goes-one-step-further-michael-arditti-reports-1502507.html

Boden, Zoe 2003. Interview. Lloyd Newson. Kättesaadav: http://www.article19.co.uk/06/interview/lloyd_newson.php

DV8 Physical Theatre; http://www.dv8.co.uk/. 20.12.2012.

Einasto, Heili 2000. 100 aastat moderntantsu: pilguheit Eesti poolelt. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Marshall, Charlotte 2012. The big interview: Lloyd Newson. Kättesaadav: http://www.officiallondontheatre.co.uk/news/latest-news/article/item137116/the-big-interview-lloyd-newson/

Roy, Sanjoy 2008. Step-by-step guide to dance: DV8 Physical Theatre. – The Guardian. Kättesaadav: http://www.guardian.co.uk/stage/2008/oct/21/dance

Spencer, Charles 2008. To Be Straight With you at the National Theatre – review. – The Telegraph. Kättesaadav: http://www.telegraph.co.uk/culture/theatre/drama/3562746/To-Be-Straight-With-You-at-the-National-Theatre-review.html#

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s