Elamus Müncheni tantsunädalalt – Logobi05

Kontseptsioon/režii: Monika Gintersdorfer, Knut Klaßen; tantsijad Richard Siegal ja Franck Edmund Yao. Esietendus 4. veebruaril 2010. aastal SOME THING RAW Festivalil Amsterdamis.

Üks eredamaid elamusi Müncheni tantsunädalalt oli 31. oktoobril 2012 nähtud tantsulavastus Logobi 05, milles on laval ameeriklane Richard Siegal, kes on mugavalt oma elu Euroopa ja Saksamaaga sidunud, ja Elevandiluurannikult pärit Edmund Franck Yao, kes selles lavastuses kannab ka nime “Täht” (“Star”). Kaks erineva taustaga tantsijat moodustavad laval sümbioosi, mille jälgimine on põnev, sest esitus kulgeb voolujooneliselt ja täpselt nii, nagu tantsijad ise soovivad. Selles lavastuses keskendub vaataja tõesti tantsijate erilisele ihulisusele (Fischer Lichte 2011: 94). Lavastuses on kaks erinevat poolt – eurooplase (europiidse rassi esindaja) keha ja aafriklase (negriidse rassi esindaja) keha. Analüüsi eesmärk on keskenduda aafriklase kehale ja esitusele, kuidas eurooplase keha jäljendas aafrika rütmilist tantsu ja kuidas kaks erinevat keha esitasid endale omaseid vaatepunkte ning kuidas erinevused tantsu kaudu esile tõusid.
Logobi on tänavatantsu stiil Elevandiluurannikult, millega tantsija provotseerib teisi tantsijaid/inimesi. See pole arhailine ja traditsiooniline Aafrika tants, kuigi tantsustiili laialdasest levikust võiks seda arvata, ei liigitu see siiski traditsioonilise tantsu alla. Logobi-tants on igapäevaelu tavaline osa ning selle kaudu peegeldub ka argielu. Tantsides antakse edasi mõtet – vaata ainult mind, sest minust saab varsti suur staar, kuid enne seda võiksin ma ka sind tantsuvõistlusel võita. Oma žestide ja liikumisega tahetakse pealtvaatajale ja teistele tantsijatele jätta kustumatut muljet. Lavastaja Monika Gintersdorfer ja kunstnik Knut Klaßen on teinud koostööd Elevandiluuranniku tantsijate ja koreograafide Gotta Depri ja Franck Edmund Yaoga ja sellest koostööst on sündinud viis logobi-lavastust, millest kolmes esimeses on kaasa teinud Gotta Depri ja kolmes viimases Franck Edmund Yao. Elevandiluuranniku tantsijaga hakkab koos esinema Euroopast pärit tantsija, kes igas logobi-lavastuses vahetub. Nii Franck Edmund Yao kui ka Gotta Depri on pärit Abidjanist, kus mõlemad kasvasid üles traditsiooniliste tänavatantsudega. Nende tänavatantsude najal on nad tantsijatena arenenud ning seetõttu on Yao ja Depri otsustanud oma kodupaiga tantsustiile hakata tutvustama ka välismaailmale, sh Euroopale, et esile tuua puutepunkte ja eraldusjooni praeguse Elevandiluuranniku tantsu, traditsioonilise Aafrika tantsu ja Euroopa tantsu vahel. Oma füüsilisi erinevusi toovad tantsijad esile Euroopa ja Aafrika tantse esitades – kuidas Euroopast pärit tantsija esitab mõnd Aafrika traditsioonilist tantsu, kui kerge või raske on eurooplasel aafrika tantsuga toime tulla.
Esmalt on lava tühi. Lava on publikule jäetud nähtavaks oma heas ja halvas – must põrand, mõnest kohast rebenenud tagakardin, tehnilised vidinad, mis tavaliselt on varjatud külgkardinatega ja näha on ka helipult ja arvuti. Atmosfääri loomiseks pole publikule antud ühtki teist vahendit peale enda ootuste ja lootuste. Erika Fischer-Lichte defineerib atmosfääri kui midagi, mis ruumis inimeste ja asjade või ka inimeste ja inimeste vahele “valgub” (Fischer-Lichte 2011: 92). Siin saalis on atmosfääril vaid võimalus inimeste vahel valguda ja neid ärevaks teha. Kogu lava on antud tantsijatele ja nende kehadele – nemad jutustavad lugu ja selle kaudu tekib kujuteldav stsenograafia.
Õhkkond saalis on elev. Algavat etendust on inimesed ümberringi pikisilmi oodanud terve Müncheni tantsufestivali ajal, sest lavale on tulemas Richard Siegal ja Franck Edmund Yao. Ootusärevus on seda suurem, sest paar päeva varem nähtud-oodatud Richard Siegali enda koreograafiaga “Black Swan” (“Must luik”), mida ta ise esitas, valmistas paljudele pettumuse, kuigi tehniliste lahendustega see lavastus hiilgas. Seetõttu on õhkkond saalis veelgi põnevam. Sellest improvisatsioonilisest Gintersdorferi ja Klaßeni koostööl põhinevast tantsulavastusest on kuuldud ainult kiidusõnu. Siis süttivad laval tuled ja publiku peale suunatud valgust ei kustutatagi täielikult – see annab aimu, et tantsijad tahavad publikut näha ja nendega suhelda. Tantsijad räägivad terve lavastuse jooksul omavahel pidevalt. Richard Siegal on puhver publiku ja Franck Edmund Yao vahel, sest Yao räägib prantsuse keelt ning Siegal tõlgib tema ja nende omavahel räägitu prantsuse keelest inglise keelde. Lavale tulnud tantsijad hoiavad lavastuse käiku kontrolli all. Näiteks oli Siegali prantsuse keele tõlge vahel väga improvisatsiooniline, tõlkides Yao juttu kergekäeliselt ja jättes teinekord osa juttu tõlkimata. Seega oli see peamiselt Siegali kontrollida, kui palju Yao jutust jõuab vaatajani. Loomulikult polnud sõnaline osa selles lavastuses peamine.
Tantsijad ise valivad muusika, mille järgi nad tantsivad ja kui lugu lõpeb, siis ei tehta sellest välja ja jätkatakse tantsimist muusikata või paneb üks kahest tantsijast uue loo, mille järgi enda tantsu esitada. Mõnikord on muusika osa tantsijale väga oluline – näiteks siis, kui Franck Edmund Yao alustab esmalt traditsioonilise Aafrika tantsu esitamist, loob just muusika vaataja jaoks konteksti, sest kõlama hakanud meloodiad saavad omased olla vaid Aafrikale ja tants, mida Yao esitas, ei oleks muusikata olnud terviklik. See oli üks neist hetkedest etenduse jooksul, mil tuli esile erinev kultuurikontekst – tantsu eripära ja essents oleks jäänud tabamata, kui poleks olnud terviku kõiki komponente – muusikat, tantsu, autentse päritoluga tantsijat ning publikut. See stseen näitas selgelt, kui lahutamatud on teineteisest vorm ja sisu ning keha ja vaim. (Vallikivi 2006: 97) Osal publikust oli olemas kogemus Aafrika tantsu ja muusikaga ning selle nägemine ja kuulmine tekitas äratundmisrõõmu ja igatsust Aafrika muusika järgi ise tantsida. Nii mõnigi publiku seast hakkas nihelema või Aafrika rütmidele kaasa liikuma, sest need on kaasahaaravad meloodiad. Aafrika päritoluga inimene oleks ilmselt püsti tõusnud ja kaasa tantsinud, kuid eurooplane oli vagur ja piirdus toolil veidralt liikumisega. Aafrika muusika kuulmine oli justkui fenoom, mis oli fenomeni äratundmisel määrav (Vallikivi 2006: 102) – see pani vaatajat ära tundma lavastuse üht fenomeni, Aafrika tantsu ja tantsijat.
“Logobi 05” on tugevalt improvisatsiooniline lavastus – ainus, mis on püsiv, on aafriklase ja eurooplase vastandus ning eurooplase püüd oma keha liigutada sarnaselt aafriklase omale. Knut Klaßen on ise 2011. aasta sügisel öelnud, et ta on näinud seda lavastust kuus korda ja igal korral on teema, mida tantsijad lahkama hakkavad, erinev (Klaßen 2011). Sel korral rääkisid Richard Siegal ja Franck Edmund Yao mees- ja naisliinidest Aafrika tantsudes ning sellest, kuidas Yao tantsijaks sai. Yao kirjeldas eredalt mees- ja naisliine – tema keha parem pool oli naine ja vasak pool mees. Algul näitas ta oma nais- ja meespoole liikumist eraldi – naispool oli oma liikumises piiritletum, see tähendab, et talle oleks justkui antud üks kindel ala, mille sees ta tohib liikuda, kuid seesugune piiritletus sai korvatud elavama kehaliikumisega, samas kui meespoole liikumine oli suurema haardega, hõlmates enda liikumise alla suuremat ala. Põnevaks läks mees- ja naispoole tantsimine siis, kui Yao üritas nii oma mees- kui naispoole samal ajal tantsima panna – see, kuidas Yao suutis mõlemat oma keha poolt eraldiseisvana hoida ja neid samal ajal erinevalt tantsima panna, oli muljetavaldav. Rabatud oli ka Siegal, kes püüdis oma keha samamoodi liigutama hakata – nais- ja meespoolt samal ajal. Huvitaval kombel ei lasknud eurooplase keha sedasi liikuda – mõned lihased oleksid justkui puudu olnud ning Siegali keha liikumine ei omanud sellist rütmilisust kui Yao keha. Siegal tundis seda ise, et ta pole võimeline nii plastiliselt liikuma kui Yao ja läks teatraalselt endast välja: “You wanna battle? You wanna battle?” (“Tahad võidelda? Tahad võidelda?”) ning oma naiselikkuse ilmestamiseks pani käima Christina Aguilera loo “Ain’t No Other Man” ja alustas tantsimist. Siegali tantsus oli breiktantsu elemente, see ei olnud nii voolav ega rütmidele alluv kui Aafrika tants, vaid Siegal võttis oma liikumise keskmeks ühe punkti, mida sai liigutada ja hakkas selle punkti ümber tantsima. Võiks öelda, et see oli “euroopalik” tantsustiil. Veidral kombel polnud publikule kultuuriliselt lähemal olev tantsunumber nii kaasahaarav, kui oli Aafrika traditsioonilise tantsuga seotud esitus. Inimesed jälgisid Siegali liikumist hoolega ja kindlasti tundsid nad ära elemente Euroopa kultuurist, kuid sellist nihelemist ja kaasaelamist nagu Yao traditsioonilise tantsu esituse ajal, polnud. Võib olla seisnes põhjus muusika valikus või esituse fragmentaarsuses, mis moodustas loogilise terviku esituse lõpus. Siegal panustas sellesse esitusse kogu jõu ning Aguilera loo lõppedes tõdes ta, et tema ajad tantsimaks Christina Aguilera muusika järgi on ammu möödas (“My Christina Aguilera days are way over!”), tuues esile publiku naeru ja tunnustava aplausi. Eurooplane üritas jäljendada aafriklase liikumisi traditsioonilises Aafrika tantsus ja see õnnestus tal vähesel määral, sest vastasel juhul poleks Siegalil olnud tarvis hakata presenteerima euroopalikku tantsustiili. Lisaks tajus publik Siegali Aafrika tantsu teisiti kui Yao esitust – sel esitusel ei olnud nii suurt mõju publikule. Sooritus ise paistis võlts ja pingutatud, kuid soorituse üritus oli tunnustust väärt.
Vestlus Richard Siegali ja Franck Edmund Yao vahel jätkub tunni vältel ja vabas vormis suhtlus toetab nende vabas vormis liikumist. Nii hakkabki Siegal küsima Yao käest küsimusi tema lapsepõlve ja selle kohta, kuidas Yao tantsuni jõudis. Siegal muudkui küsib ja räägib, samal ajal jääb mulje, et Yao, kes pidevalt tantsib logobi-stiilis, tahaks keskenduda tantsule, mitte niivõrd rääkimisele. Tema õnneks on jututeema siiski seotud tantsuga ja ta räägib oma teekonnast: Yao mõlemad vanemad olid tantsijad – isa tantsis traditsioonilisi Aafrika tantse, kuid ema oli ühe balletitrupi liige. Nii ema kui isa trupid olid tihti ringreisidel ja Yaol oli kaks võimalust – ta oli tuuril koos isa või emaga ja seega oli ta lapsest saadik ümbritsetud tantsuga. Siegal uudishimutses samuti tantsides – taas proovis ta liikuda samamoodi kui Yao. Sel korral õnnestus see paremini, sest nüüd Siegal tajus muusika rütmi täpsemalt (võib olla esimesel korral oli rütmi mittetajumine taotuslik, et enam esile tuua kahe keha erinevust) ning jõudis Yao sammu- ja käekombinatsioonidele järele. Kombinatsioonid, mida Yao esitas, paistsid alguses lihtsad, kuna tempo oli kõikide liigutuste puhul alguses aeglane, kuid nii see ei jäänud. Kiiruse lisandudes jäi Siegal pisut hätta, kuid siiski sai ta tempokate käe- ja jalaseeriatega hakkama. Sedasi, sarnaselt tantsides moodustasid nad terviku, mis andis edasi logobi-tantsustiili eesmärki – nii Yaost kui ka Siegalist õhkus üleolevust ja “vaata-mind-ma-olen-parim” hoiakut, nad tantsisid kui staarid, kellele see konkreetne tants oli viimane enne lõplikku tähelendu. Nad moodustasid omavahel võistleva paari, kelle suhtluse vahel tekkis pinge tantsimise, mitte verbaalse suhtluse kaudu ja seda tajus publik eredalt.
Logobi 05 oli publikule huvi ülal hoidev lavastus, sest eurooplase ja aafriklase vastandus on alati põnev olnud. See, kuidas suudab aafriklane nii rütmiliselt täpselt oma keha liikuma panna, on eurooplaste jaoks alati imetlusväärne, sest eurooplane, kes pole treenitud mitte mingil moel, seda oma kehaga ei suuda. Nagu ilmnes Logobi 05st, ka treenitud euroameeriklane Richard Siegal jäi sellise liikumiskiiruse ja kombinatsioonidega hätta. Teisalt tõi see puudus esile kahe keha erinevuse – inimene teiselt mandrilt pole võimeline tantsima Aafrika rütmide järgi. Franck Edmund Yao esitas oma tantsija lugu, oma elu lugu tantsu ja kontrastide kaudu. Yao esitles, kuidas tema tantsib Aafrika muusika järgi ja kuidas tema tantsustiil populaarse peavoolu Euroopa muusika taustal ei muutu.

Videolõik “Logobi05st” 2010. aastast:

Fischer-Lichte, Erika 2011. Etenduse analüüsi probleeme. – Valik artikleid teatriuurimisest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 69 – 101.
Vallikivi, Juta 2006. Kehalisus ja mõistmine teatris. – Etenduse analüüs: võrrand mitme tundmatuga. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 92 – 108.
States, Bert O. 1985. Great Little Reckonings in Little Rooms: On the Phenomenology of Theater. Berkeley: University of California Press
Intervjuu Knut Klaßeniga Logobi 05st. http://vimeo.com/21798132

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s